Avaleht

Levi lühilainel

Elementaarset

CB 27 MHz

CLUB 3Ø4

QSL kaardid

PMR 446 MHz

H A M

Skeemid

Kodukootud

Ringhääling

Galeriid

Universum

Missioonid

Areaal

Deorum

Mina ise

Minu Eesti

Varia

Amburi koduleht                      Universum täis elu                       Amburi koduleht

Maailma loomine Aeg enne ajalugu Iidsed tunnistajad Kivipallid Kristallkolbad Iidsed tulnukad? Muistne ekvaator
Viljaringid Portaalid Oumuamua Saladuslik Kuu Marsi müsteerium Phobose mõistatus Mida räägivad tähed?
Iidne viies planeet Iidse tsivilisatsiooni jälgedel Iidsed tähesõjad? Viimane lahkuja Iidsed meist Armageddon

 
 

Iidsed tsivilisatsioonid on erinevates kohtades ja erineval kujul jätnud endast jälgi,
mida tänapäevane ajalookäsitlus pole suuteline üheselt seletama.




Maailma loomine

 

   Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.
   Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest. Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev.
   Ja Jumal ütles: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik - teine päev.
   Ja Jumal ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” Ja nõnda sündis. Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea. Aamen.

Nii kirjeldab maailma loomist Esimene Moosese Raamat.


Umbes 13,8 miljardit aastat tagasi toimunus hüpoteetiline sündmus, nn Suur Pauk (ingl. Big Bang).
Singulaarsus* hakkas üliväikesest ja kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult laiali paiskuma.
Laialipaiskunud osakestest moodustus vastastikuse gravitatsiooni mõjul lugematu hulk kogumeid,
milles vahetult kokkutõmbunud osakestest sündisid tohutu gravitatsiooniväljaga nn "mustad augud"*,
mis koos nende gravitatsioonivälja haardesse jäänud tähesüsteemidega moodustasid galaktikad.

Nii kirjeldab universumi tekkimist tänapäeva kosmoloogia.

 

   Kas see üliväikene ja kujuteldamatult tihe singulaarsus asus enne Suurt Pauku tühjuses või polnud ka tühjust olemas?
   Kas see singulaarsus oli ainukene või oli neid rohkem ja tekkisid ka paralleeluniversumid ehk nn multiuniversum?
   Kui singulaarsusi oli rohkem, kas nad plahvatasid üheaegselt või eri aegadel?
   Miks tekkinud galaktikad pöörlevad ja mis määrab nende pöörlemise suuna?
   Kas universumi järjest kiirenev paisumine ja ka jahtumine jätkuvad lõpmatult ning kunagi saabub väljasurnud pimedus
või paisumine siiski lõppeb ja universum hakkab hoopis uuesti singulaarsuseni kokku tõmbuma, järgmise suure pauguni?
   Miks universum paisub valguse kiirusest suurema kiirusega, kui valguse kiirus on lõplik kiirus kaasaegse teaduse järgi?
   Nende küsimuste vastused jäävad veel oletuste valdkonda.
   Mitu miljardit aastat hiljem tekkis galaktikates asuvate tähtede ümber tiirlevatel planeetidel elu, pole samuti täpselt teada.

   * Singulaarsus (ingl singularity) tähendab füüsikas punkti, kus aine tihedus on lõpmatult suur.
   * Kokkutõmbunud osakestest moodustunud ülisuuri nn "musti auke" nimetatakse tänapäeval universumi tumeaineks.




Aeg enne ajalugu

13,8 miljardit aastat pärast Suurt Pauku on universum täis väga erinevatel arengu tasanditel eluvorme,
alustades algelistest ainuraksetest kuni kõrgelt arenenud intelligentsete tsivilisatsioonideni,
kes tehnoloogia arenedes, rännates planeedilt planeedile, tähesüsteemist tähesüsteemi,
jõudsid ka meie Päikesesüsteemi erinevatele planeetidele, juba iidsetel aegadel.

 
Venimus in Pace!

Iidse aja, teiste tähesüsteemide planeetidelt elu otsiv suur uurimislaev  
on jõudnud "Päikese" tähesüsteemi kolmanda planeedi "Maa" lähedale.

 

Iidse aja uurimislaeva süstik Maa omanäolise looduse kohal.

 

Iidse aja kauged külalised planeedi Maa pinnal.

 

Iidse aja uurimislaeva süstik planeedi lendavaid- ja maismaa elanike vaatlemas.

 

Iidse aja Maa suured vee-elanikud ookeani avarustes.

 

Iidse aja Maa subtroopilise vööndi loodus.
(Pildid on illustratiivsed)

 

Mis aegadel ja mitmeid kordi on kauged tsivilisatsioonid Maad külastanud, jääb ainult oletuste valdkonda.
Aga seda, et tulnukad on eri aegade jooksul Maad korduvalt külastanud, kinnitavad vettpidavad tõendid.




Iidsed tunnistajad

Mitmel pool maailma erinevates paikkades on leitud kõrgtehnoloogiliselt valmistatud esemeid,
mille vanusteks on teadlased dateerinud kümneid tuhandeid kuni isegi sadu miljoneid aastaid.
Kui vanad on kunagi Maal asunud või Maad külastanud kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid?

Ajaloolaste väitel pole tõendeid Maaväliste tsivilisatsioonide olemasolust ega nende külaskäigust Maale ? ? ?

*

On inimlik, et kiiresti arenev, aga veel suhteliselt algelise tehnoloogiaga tsivilisatsioon Maal ei soovi tõdeda,
et tehniliselt tunduvalt kaugemale arenenud tsivilisatsioonid eksisteerisid juba iidsetel aegadel.

 

Mõned iidsed tunnistajad

 


Üks imekombel tänaseni säilinud iidse tsivilisatsiooni tehnoloogia näidis leiti Vahemere põhjast, antiikselt laevafrakilt.
 Selle, Antikythera'ks ristitud mehhanismi jäänuste vanuseks loetakse vähemalt 3 000 aastat (laeva uppumise aja järgi).
Kui juba tol ajal oli olemas tehnoloogia, et valmistada keeruline Antikythera mehhanism (nii väidavad ajaloolased),
siis miks ei valmistatud muid taolisi mehhanisme? Midagi sarnast pole aga rohkem leitud.
(Alumisel fotol on mehhanismi kolmest tükist keskmine digitaalselt restaureerituna.)

 

*

 

Venemaal, Uurali mägedes leitud ebatavalised, spiraalikujulised vasest, volframist ja molübdeenist valmistatud esemed.
Nende, geoloogiliste kaevamistööde käigus leitud esemete suurus on vahemikus 3 cm kuni uskumatu 0,003 millimeetrini. Suurem osa nendest laiali asunud metallesemetest leiti 3 -12 meetri sügavusest maa seest. Neid on uuritud ja analüüsitud  Vene Teaduste Akadeemias Moskvas, Peterburis ja Soomes Helsingi Instituudis ning on tunnistatud kõrgtehnoloogilisteks.
Varem puutumatute maapinna kihtide vanuse järgi peetakse leitud esemete vanuseks 20 000 kuni 300 000 aastat ? ? ?

 

*

 

Rumeenias, arheoloogiliste väljakaevamiste käigus, 10 meetri sügavuselt mammuti luude keskelt leitud
20 cm pikk, 12,5 cm lai ja 7 cm paks metallist detail on teadlaste hinnangul ligikaudu 250 000 aastat vana.
Analüüs näitas, et selle koostises on 12 eri metalli, domineeris aga 90 protsendiga alumiinium ? ? ?
Alumiiniumi toodeti Maal esmakordselt alles 1825. aastal.

 

*

 

Kesk-Türgis Früügia orus, kivistunud pinnases säilinud müstilised sügavad jäljed.
Teadlaste sõnul on kivistunud jäljed tekitatud 12 - 14 miljonit aastat tagasi
ja sellised sai jätta vaid intelligentsete olendite valmistatud masin ? ? ?

 

*

 

See, fotol olev kivistunud puidust varrejupiga, puhtast rauast haamer leiti 1936. aastal Texases asuvast kaljust,
mille küljest lahtimurtud, haamrit ümbritseva kivi vanuseks peavad teadlased vähemalt 100 miljonit aastat ? ? ?

 

*

 

1912 aastal Oklahomas, Tomati elektrijaamas, tabas kahte töölist, kes purustasid ahjude kütmiseks suuri kivisöe tükke, üllatus, kui ühe suure kivisöe tüki purunemisel kukkus selle seest välja rauast pott. Eksperdid on uurinud nii rauast potti
kui seda ümbritsenud, täpse poti jäljendiga kivisöe tükki ja tõdenud, et pott on olnud söetükis selle tekkimise ajast ? ? ?
Fossiilne kütus kivisüsi tekkis ümmarguselt 300 miljonit aastat tagasi.

 

*

Keskaegsed täheteadlased olid veendunud, et Maa ongi maailma keskpunkt,
mille ümber tiirlevad Päike, planeedid ja kõik tähed.

Aga 21. sajandil väita, et praktiliselt mõõtmatu universumi eksisteerimise 13,8 miljardi aasta jooksul
on selle lugematutes tähesesüsteemides tekkinud elu ainult ühes, meie Päikesesüsteemis
ja ainult planeedil Maa, on tänapäeva teaduse taseme juures veel võhiklikum.




Mõistatuslikud kivipallid

 

Arheoloogid kogu maailmast on juba mitu aastakümmet üritanud kindlaks teha
ümber maailma leitud salapäraste kivipallide päritolu, alates Franz Josephi maast kuni Uus-Meremaani.
Kõige rohkem kivipalle on Costa Ricas - umbes 300. Enamiku vanuseks hinnatakse vähemalt 12 000 aastat.

 

   

Iidsed kivipallid Costa Rica metsas

   Teadlased leidsid, et enamik palle on valmistatud tahkest laavakivist, kuid on ka settekivimitest valmistatud eksemplare. Palle on leitud mitmetest riikidest Kesk-Ameerikas, USA-s, Uus-Meremaal, Rumeenias, Kasahstanis, Brasiilias ja Venemaal. Paljud ainulaadsed eksemplarid varastati, hävitati või koguni õhiti, kuna aardeküttide arvates võis nendes peituda kulda.
Pallide läbimõõdud ulatuvad mõnest sentimeetrist enam kui 2 meetrini ja kaal kuni 15 tonnini. Enamik Costa Rica pallide valmistamiseks kasutatud tahkest kivimist on tahutud gabrost, mis on basaldi jämedateraline vaste ja pärineb Talamanca mägedest. Kümmekond on valmistatud lagunenud teokarpidest moodustunud lubjakivist ja veel kümmekond liivakivist.

 

Seda Bosnia ja Hertsegoviinas Zavidovici lähedalt leitud kivipalli peetakse Euroopa kõige massiivsemaks.

   Pole teada, kes valmistas need iidsed kivipallid, rääkimata sellest, milliste töövahenditega saavutati 12 000 aastat tagasi rohkem kui 300 kivipalli töötlemine peaaegu geomeetrilise täiuslikkuseni. Kindlasti mitte kiviaegsete kivist tööriistadega. Nagu Stonehenge ja Lihavõttesaar, on ka kivipallid äratanud arheoloogilisi uurimisi ja fantastilisi oletusi alates sellest ajast,
kui banaaniistanduse töötajad 19. sajandi keskel esimesed pallid välja kaevasid.
   Mõned paigutused viitavad sellele, et pallid olid tähtede järgi joondatud või toimisid monumentaalsete kompassidena. Kohalikud pärimused räägivad, et need olid jumalate mänguasjad, millega ilma kontrolli all hoiti, osad tänapäeva teooriad väidavad, et kivipallid olid ideaalsed vahendid iidsete tulnukate lennujuhtimise jaoks. Tõde on see, et keegi ei tea tegelikult, mida algsed skulptorid silmas pidasid või isegi seda, millal nad elasid.




Müstilised kristallkolbad

Maakeralt on leitud erinevatest kohtadest palju erinevaid müstilisi esemeid,
mille kohta ei oska anda usutavaid seletusi ei arheoloogid ega ajaloolased.
Ühed sellised on palju poleemikat tekitanud kvartskristallist kolbad.

   Legendide kohaselt on maailma erinevates kohtades laiali 13 müstiliste võimetega kristallkolpa. Need on osa suuremast, väidetavalt Ameerika põliselanike ettekuulutusest, mis väitis, et kui kõik 13 müstilist kolpa omavahel jälle kokku saadakse, levitavad kolbad inimkonna ellujäämiseks 12. püha planeedi universaalseid teadmisi ja saladusi.
  12 kristallkolpa tuleb paigutada ringikujuliselt ja 13. kõige suurem kolp selle ringi keskmesse. See kolmeteistkümnes kolp ühendab omavahel kõik 12 kolpa ja avab kaheteistkümne püha planeedi teadmised.

Loomulikult on see vaid legend, aga nagu ütleb vanasõna: "Legendid ei teki tühjast!"

 

Kas legend jääb legendiks?

  Üks kuulsamatest säilinud kristallkolpadest leiti 1924. aastal, Briti seiklejast arheoloogi F. A. Mitchell-Hedges'i tütre poolt Belizest - maiade iidses linnas asuva templi altari alt.
Kolp on valmistatud ühest suurest selgest kvartskristallist, reaalsuurusega ja kaalub koos liikuva lõualuuga ligikaudu 5 kg. Alumine, liikuv lõualuu on valmistatud samast kristallist kui ülejäänud kolp.
   Müstiline on selle kolba valmistusviis. See on lõigatud vastupidiselt kristalli loomulikule kasvuteljele ning seetõttu oleks pidanud ta juba töötlemise käigus purunema. Veelgi enam, kolbal ei ole ainsatki tööriistajälge või kriimu ning seetõttu ongi selle valmistamise viis püsinud tänaseni täieliku müsteeriumina.

   Ametliku arheoloogia hinnangul pole ühtegi sellist kristallkolpa ametlikel arheoloogilistel väljakaevamistel kunagi leitud, seetõttu on ka see kuulus kristallkolp tõenäoliselt võltsing s.t valmistatud tunduvalt hilisemal ajal (kuigi selle valmistamise õiget tehnoloogiat ei osata seletada).

 

Briti seikleja F. A. Mitchell-Hedges'i tütre leitud kristallkolp.

    Kui Londonis asuva Briti muuseumi esemete kaitse rahvusvahelise instituudi liikmele, USAs elavale Frank Dorland'ile
toodi 1964. aastal Inglismaalt inimese pea suurune kvartskristall kolp, tõi see tema ellu suure muutuse - mida rohkem ta
uuris Mitchell-Hedges'i kristallkolpa, seda enam nõudis see edasist uurimist.

    Olles kuue aasta jooksul uurinud Mitchell-Hedges'i kristallkolpa Hewlett-Packard'i kristallilaborites, California Clara's,
arenes Frank Dorland'i töö uude kategooriasse: biokristallograafia, inimmõistuse ja elektroonilise kvartskristalli energiate vahetuse uurimiseks teemas - inimkeha kui üliantenn. Ta oli vastutav Hewlett-Packard'i laboratooriumis Mitchell-Hedges'i kristallkolbale tehtavate oluliste testide eest.
    Uurimistöö kulmineerus raamatuga "Püha jää - sild alateadvusse". Lisaks kristallkolba uurimisele hõlmab raamat palju muudki - see on tõeline uurimus mäekristalli tõenäolistest kasutusaladest ajaloos.

 

   

Frank Dorland ja tema raamat "Püha jää - sild alateadvusse".

   Frank Dorland järeldas peale kolba uuringuid: "Mitchell-Hedges'i kristallkolp on siiski ehtne, isegi kui enamik selle ümber olevaid lugusid pole". Dorland peab kolba vanuseks vähemalt 12 000 aastat.
  Kuigi aastate jooksul on tehtud mitmeid uuringuid kolba füüsikaliste omaduste, nagu näiteks selle konstantse temperatuuri kohta, mis on 21°C, tõdeb Dorland, et muid erinevusi pole selle kristallkolba ja teiste looduslike kvartskristallide omaduste vahel seni leitud.
  Tänapäeva uurimistehnika tasemel pole kristallkolbal seni suudetud avastada ka mingisuguseid salvestusi. Kuidas on lood selle kristallkolba ja ka ülejäänud 12 iidse kristallkolba legendikohaste müstiliste salvestustega muistsest ajaloost tegelikult,
selgub vast kristallide uurimistehnika edasiarenedes tulevikus.




Kas iidsed tulnukad?

 

Ameerika mandril kasvab eriline sugukond taimi, mis erinevad kõigist teistel mandritel levinud taimedest.
Need taimed on hästi kohanenud eluks äärmiselt kuivas keskkonnas ja kuigi selliseid kuivi piirkondi
leidub ka teistel mandritel, pole see sugukond kümnete tuhandete aastate jooksul mujale levinud.

 

Cactus Gymnocalycium

Kaktused. Kas Maa floora evolutsiooni tulemus või Ameerika mandrit asustanud,
iidse tsivilisatsiooni poolt väga veevaeselt naaberplaneedilt kaasatoodud
ja Maal arenenud taimestikule täiesti võõras taimede sugukond?

   Kaktused, õistaimede perekonna Cactaceae liige, mis koosneb umbes 127 perekonnast, umbes 1750 teadaoleva liigiga, milleks on Caryophyllales'e sugukond.
   Kaktused on mahlakad mitmeaastased taimed, millel on tavaliselt paksud puitunud klorofülli sisaldavad varred. Kaktusi saab teistest mahlakatest taimedest eristada areoolide, väikeste trihhoomide padjakujuliste struktuuride (taimekarvad) ja peaaegu kõigi liikide korral selgroogude või okastikuharjaste (glohiidide) olemasoluga. Areoolid on modifitseerunud oksad, millest võivad kasvada lilled, uued oksad ja ka lehed (kui liigil neid on).

  Peaaegu kõik kaktused on sukulendid, mis tähendab, et neil on tugevalt paksenenud, lihavad osad, mis on kohandunud vee kogumiseks ja hoidmiseks. Enamikul kaktuse liikidel puuduvad tõelised lehed, säilinud on ainult selgrood, mis ongi tugevalt modifitseerunud lehed. Lisaks okastikuharjaste abil rohusööjate eest kaitsmisele aitavad taimed ka veekadusid ära hoida, vähendades kaktuse lähedal õhuvoolu ja pakkudes varju. Lehtede puudumisel viivad kaktustel fotosünteesi läbi laienenud varred. Erinevalt paljudest teistest sukulentidest on vars enamikes kaktustes ainus osa, kus see elutähtis protsess toimub.

 

Kaktuse paksenenud, lihavad osad on kohandunud vee kogumiseks ja hoidmiseks.

   Kaktused on laialt levinud suuremas osas Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Briti Columbias. Nende levila lõunapoolsem piir ulatub Tšiilisse ja Argentiinasse. Kõige rohkem liike ja mitmekesisust on Mehhikos. Enamik kaktuseid elab äärmiselt kuivas keskkonnas, isegi Atacama kõrbes, mis on üks kuiveimaid piirkondi maailmas.
   On loomulik, et kunagise hiidmandri Pangaea lagunemise järel eri mandriteks on mitmete taimeliikide arengu evolutsioon oma eraldatuses ja erinevates kliimatingimustes arenenud ka eri suundades. Aga, et selline tohutu, umbes 1750 teadaoleva
eri liigiga kaktuste sugukond pole üldse levinud teistele mandritele, viitab sellele, et kaktused on toodud Maale tõenäoliselt tunduvalt hilisemal ajajärgul.

 

Esimese vett koguva kaktuse katseistutamine iidsel ajal, Ameerika mandri kõrbeliivasesse mulda.
(Pilt on illustratiivne)

   Ainukesed teistele mandritele juba hilisematel aegadel levinud kaktused on perekonna Rhipsalis liikmed, mis kasvavad
Ida-Aafrikas, Madagaskaril ja Sri Lankal.
   Paljud mahlakad taimed nii vanas kui uues maailmas, näiteks mõned Euphorbia'd (Eufooriad), sarnanevad silmatorkavalt kaktustega, mistõttu võidakse neid tavakasutuses valesti nimetada kaktusteks.




Muistne ekvaator ja iidsed ehitused

 

Arheoloogid ja üha rohkem geograafia uurijaid on tõdenud, et paljud maailma salapärased iidsed ehitused, alates Machu Picchust Angkor Wati ja Lihavõttesaareni, on kõik joondatud näilisele ekvaatorijoonele,
mida nimetatakse suureks ringiks ja mis erineb geograafiliselt praegusest ekvaatorist.
See ring kui see oli muistne ekvaator, asetaks põhjapooluse Alaskale.

 

Suur ring ehk muistse ekvaatori asukoht.

   Kõigi iidsete hiiglaslike loomade (kas kiskjate või taimesööjate) fossiilide leiupaigad planeedil on märgitud ja see tähistab muistse ekvaatori asukohta, kui joonistada ring ümber maakera. Seda silmust nimetatakse ka Suureks Ringiks. Teadlased on leidnud tõendeid troopiliste vihmametsade kohta nii Arktikas kui ka Antarktikas. Juba ainuüksi see võib tõestada, et muistse Maa ekvaatori asukoht erines selle praegusest asukohast.
   Muistse ekvaatori teine asukoht viitab kas füüsilisele pooluste nihkele või siis Maa välimise koore liikumisele.

 

Iidsete tsivilisatsioonide võrgustik

  Teine näitaja, et Maa ekvaator asus teisel joonel, on iidsete pühapaikade joondus, sealhulgas Giza, kus asub Suur püramiid; Lihavõttesaar; Nazca; Machu Picchu; Ollantaytambo; Persepolis; Sumeri Ur; Angkor Wat; Mohenjo Daro jt. Kõik need iidsed pühad paigad moodustasid kogukondade võrgustiku, mis olid geograafiliselt laiali laotatud suurel ringil kindlates kohtades üle kogu planeedi ja kes pidid oma suurte ehituste sarnasuse tõttu ilmselt olema üksteisega pidevas suhtluses.

 

Muistne ekvaator ja iidsete tsivilisatsioonide võrgustik sellel.

  Paljud sarnasused Angkor Wati ja Egiptuse vahel näitavad: arv 72 on kuueteistkümnendsüsteem, mis on ehitatud nii Suure püramiidi struktuuri kui ka Angkor Wati enda kindlusesse. Seitsekümmend kaks on iidsete tsivilisatsioonide seas vana püha arv ja heebrea numeroloogias saadakse kokku number 9, mis on Issanda Jumala Jahve arv. Lihavõttesaar, Angkor Wat ja Giza sisaldavad "Maa naba" teemasid ja Omphalose ehk nabakivi sümboleid.
   Kui iidne tsivilisatsioon Noa aegse veeuputuse ajal (jääaja lõpp, mil mütsid sulasid), oleks suutnud luua füüsikalisi kujutisi kõigest sellega seotust, saaks selgema ettekujutuse, kas suure veeuputuse põhjustas Maale langenud asteroid, meteoriit või hoopis Maa lähedalt möödunud müütilise, Sumerite ürikutes mainitud tohutu planeedi "Nibiru" gravitatsioon.
   Võib vaid ette kujutada, et kõik müüdid, mis iidsete olendite ja jumalate kohta on pärandatud, võivad olla pigem faktid kui pärimused ning inimesed ja olendid, kes Maal elasid, olid tehniliselt vähemalt sama arenenud kui meie praegu.




Mõistatuslikud viljaringid

 

Viljaringid on viljapõldudel kõrte mahamurdumisega tekkinud või kõrte mahapressimisega loodud kujundid. Kuigi neid nimetatakse viljaringideks on tegu väga erinevate kujundite ja nende kombinatsioonidega.
Viljaringidest on teateid alates 1950. aastatest, kuid uurijad on leidnud ka vanadest ajalooürikutest
ja suulisest rahvapärimusest teateid, mida võib tõlgendada kui kirjeldusi viljaringidest.

   On levinud uskumus, et vähemalt osa viljaringide puhul on tegu Maa-väliste tsivilisatsioonide esindajate või teadusele seni tundmatute paranormaalsete jõudude tegevusega.
   Mõningate "ekspertide" väidetel on tegu hoopis keeristuulte toimega, keravälkude tegevusega või plasmakeeriste looduga. Aga sellisel juhul peaksid need nähtused olema mõistuslikud olendid.
  Skeptikute arvates on viljaringide näol tegu lihtsalt pettuse, nalja või iselaadse maastikukunstiga. Seda seisukohta püüavad süvendada ka mõnede riikide ametkonnad, kes nähtuste uurimise asemel organiseerivad ise libaviljaringide tegemisi (mille tehnilised teostused ei kannata elementaarsematki kriitikat). Miks? Mida püütakse sellise avalikkuse lollitamisega varjata?

   Viljaringide erapooletud uurijad viitavad asjaolule, et kujundite keerukus näitab nende loojate tähelepanuväärselt head geomeetria- ja matemaatikatundmist. Samuti on viljakõrte murdekohtade dünaamika uurimisel selgelt eristatavad inimeste pressitud, murdunud kõrtega viljaringid, seni seletamatust allikast saabunud energiast paindunud kõrtega viljaringidest. Millegipärast ametlik seisukoht seda fakti ignoreerib. Kas tõesti tahetakse teadlikult eirata tõde, et meie ümber universumis eksisteerivad kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid peale Maa ka mujal?

 

Müstilise energia painutatud rapsikõrte paindekohad on terved, inimeste pressitud paindekohad on katki murdunud.

*

   Ligi sajameetrise läbimõõduga viljaring leiti rapsipõllult Marlborough’i lähistel Wiltonis, kuulsa Wiltoni tuuleveski kõrval. Ekspertide hinnangul kujutab viljaring 18. sajandi Šveitsi matemaatiku Leonhard Euler'i konstrueeritud kompleksvõrrandit.
   Pühapäeva varahommikul pärast viljaringi tekkimist seda helikopterilt pildistanud viljaringide uurija Lucy Pringle osutas,
et iga ringi sektor tähistab võrrandi üht elementi.
    Viljaringi kodaratest lähtuvate triipude ja tühikute mustrid moodustavad kahendsüsteemis just need sümbolid ja tärgid, millest Euleri võrrand koosneb.
   “Tegemist on viimase kahe aastatuhande ühe sügavamõttelisema ja keerulisema matemaatilise võrrandiga, ja antud viljaring kujutab endast selle visuaalset tõlgendust,” ütles Pringle.

   Wiltoni ringi muster on üks paljudest Suurbritannias viimasel ajal leitud matemaatilistest viljaringidest. Näiteks avastati 2008. aastal Wiltshire odrapõllult viljaring, mis kujutas Pii kümmet esimest numbrit (π - 3,141592654).

 

   

Wiltonis Euleri võrrandit kujutav viljaring ja Wiltshire's Pii kümmet esimest numbrit kujutav viljaring.

   Kas amatööridest libaviljaringide pressijad on üldse võimelised koostama kahendsüsteemis selliseid keeruliste matemaatiliste võrranditega viljaringe ning lisaks sellele pressima kujundid viljapõllule pimedas ühe öö jooksul ja seejuures väga filigraanselt, jätmata kujundite kõrvale jääva vilja sisse ainsatki jalajälge? Loomulikult mitte.

*

Raadioside versus viljaringid

   1974. aastal saadeti Puerto Ricos asuva Arecibo raadioteleskoobi abil teele esimene spetsiaalne sõnum Päikesesüsteemi välistele tsivilisatsioonidele. See sõnum koosnes 1679. binaarkoodi (0 ja 1) märgina esitatud kahemõõtmelisest kujutisest
(23 x 73 märki), edastades infot mõnede Maad iseloomustavate andmete kohta (Päikesesüsteemi ehitus, kümnendsüsteem, DNA koostis, inimese skemaatiline kujutis ja Arecibo raadioteleskoobi parabool antenn).
   Signaal edastati raadiosagedusel 2380 MHz moduleerituna 10 Hz sagedusega võimsusel 1000 kW. Raadiolainete kiir oli väga kitsas ja edastus kestis 169 sekundit. Tegu on tugevaima seni kosmosesse edastatud inimtekkelise signaaliga.

 

Puerto Ricos asuva Arecibo raadioteleskoobi antenn (parabooli läbimõõt 300 m).

Vastupidiselt kõikidele ennustustele saabus sellele Arecibo saadetud raadiosõnumile omapärane vastus 27 aastat hiljem.

   19. augustil 2001 tekkis Suurbritannias Chilbolton'i raadioteleskoobi lähedale maisipõllule kõige erilisem viljariring, mis Maale kunagi ilmunud. See oli samalaadne vastus Arecibo saadetud raadiosõnumile, erinedes ainult mõne teabe osas sellest (räni aatomi kujutis süsiniku asemel, asustatud planeetide paigutus sealses päikesesüsteemis, veidi erinev, kolmikheeliksiga DNA, humanoidi skemaatiline kujutis ja Arecibo raadioteleskoobi parabool antenni asemel sealne energiasõnumi lähetaja).

 

Vasakul Arecibo saadetud binaarkoodis sõnum, paremal ja ülal viljaringiga saabunud vastus.

   Seda on raske mõista, miks üritavad kauged tsivilisatsioonid meiega ühendust võtta põldudele tekitatud viljaringide abil, mitte raadiosignaalidega, mis võimaldaks mõne sekundi jooksul edastada tunduvalt suuremat hulka teavet.
   Aga, arvestades teistes tähesüsteemides asuvate arenenud tsivilisatsioonide tohutuid kaugusi, siis on täiesti ootuspärane,
et nende ümber levivad raadiosignaalid meieni lihtsalt ei jõua, nagu ka meie raadiosignaalid nendeni.

   Täiesti väär on arvamus, et raadiolaine levib maailmaruumis lõputult. Ka raadiolaine pole igiliikur (perpetuum mobile).
   Samuti nagu Maa tihedas atmosfääris, sumbub raadiolaine ka tähtedevahelises ruumis (olgugi et kordades aeglasemalt),
sest ka tähtedevaheline ruum pole täiesti tühi, vaid täidetud gaaside (peamiselt vesiniku ja heeliumi) ning kosmilise tolmu (peamiselt süsiniku ja räni) segust koosneva tähtedevahelise ainega (vähemalt üks aine aatom ühes kuupsentimeetris kõige tühjemas paigas).
   Lisaks on tähtedevaheline ruum täis looduslike raadiokiirgusi, mis samuti summutavad inimese lähetatud raadiosignaale, summutades koostöös kosmilise tolmuga Maalt lähtuvad raadiosignaalid juba mõne valgusaasta* kaugusel.
  Isegi raadioteleskoobi eriti suure võimsusega ja kitsa suunadiagrammiga raadiosignaal on ikkagi armetult nõrk võrreldes tähtedest lähtuvate looduslike raadiokiirgustega, mis summutavad ka selle signaali mõnekümne valgusaasta kaugusel.
   Ja kui Maani kunagi jõuabki mõne teise tsivilisatsiooni raadiosignaal, siis on see kindlasti saadetud nende koduplaneedist meile tunduvalt lähemal asuvast punktist (Meie päikesesüsteemis asuvad nn "vaatlejad" Maaga ühendusse veel ei astu).

  Kuna Arecibo raadioteleskoobist saadetud raadiosõnumi suunal pole ühtegi nii lähedast päikesesüsteemi, millest saadetud raadiosignaal jõuaks Maale 27 : 2 = 13,5 aastaga või isegi 27 aastaga, on ilmselt viljaringidena saadetud sõnumite puhul tegu meile veel senitundmatu energiaside liigiga, mis levib kordades kiiremini valguse kiirusel levivast raadiolainest (näiteks Maa magnetväljas avanevate portaalide kaudu kvantlainetega) ning evib suurt võimsust sumbuvuse minimaliseerimiseks.
   Ja kuna Maal puudub täna veel tehnoloogia magnetportaalide kaudu kvantlainetega saabuvate sõnumite vastuvõtmiseks,
dekodeerimiseks ja ka vastuste saatmiseks, on kaugetel tsivilisatsioonidel ainus viis tänasele Maa inimkonnale märku anda,
et universumis eksisteerib teisigi väga kõrgelt arenenud tsivilisatsioone, saata Maale sõnumeid visuaalsete kujunditena ehk nn viljaringide tekitamisega.

* 1 valgusaasta (va) = ~ 63 240 astronoomilist ühikut.   1 astronoomiline ühik (aü) = ~149,6 miljonit kilomeetrit.

Sajad raadiooperaatorid üle maailma jätkavad ööpäevaringselt universumist saabuvate
looduslike raadiokiirguste kuulamist, lootes nende seast leida mõnda mõistuslike olendite sõnumit.
Samas, üritamata viljaringidega juba saabunud sõnumite mõttest, tekstidest ja tehnoloogiast aru saada,
ignoreerib tänapäeva ametlik teadus lihtsalt nende olemasolu.




Portaalid Maa magnetväljas

 

Inimesi on alati huvitanud, kas oleks võimalik tähtedevahelisi suuri vahemaid läbida lühikese ajaga.
Nüüdseks on teadlased avastanud Maa magnetväljas asuvate magnetiliste portaalide olemasolu.
Kas need võiksid olla otseteedeks läbi aegruumi (tegelikult ainult ruumi, sest aeg ei muutu),
mille kaudu erinevad “külalised” juba iidsest ajast külastavad Maad ja peavad sidet?

   NASA avastas Maa magnetväljas asuvad portaalid, nimetades neid elektronide difusiooni piirkondadeks ehk X-punktideks. Need on kohad, kus Maa magnetväli ühendub Päikese magnetväljaga, luues katkematu tee, mis viib meie planeedist päikese atmosfääri, 149,5 miljoni kilomeetri kaugusele. Ühendumine toimub siis, kui magnetväljade jõujooned põrkuvad, vabastades hiiglasliku voolava energia. Läbi nende portaalide saabub Päikeselt tohutu hulk laetud osakesi, mis tekitavad geomagnetilisi torme ja virmalisi.
   NASA avastatud portaalid asuvad Maast tuhandete kilomeetrite kaugusel. Enamus portaalidest on väikesed ja lühiajalised, teine osa suured ja püsivad.
   Portaalid avanevad ja sulguvad sadu kordi päevas, asjaolu mis paneb tahtmatult spekuleerima, kas need portaalid võiksid olla ka nn "ussiaugud", mille kaudu erinevad “külalised” peavad sidet ja liiguvad tähesüsteemide vahel?

*

   Maa magnetväljas asuvate portaalide asukohtade määramiseks ja nende uurimiseks saatis NASA 12. märtsil 2015. aastal Maa orbiidile missiooni MMS (Magnetospheric Multiscale Mission), et uurida seda vähetuntud magnetühenduste nähtust.

The Magnetospheric Multiscale Mission - Maa magnetvälja uurimisprogramm MMS

 

Maa magnetväljas asuvate portaalide otsimise ja uurimise sondid MMS Maa kaugorbiidil.

   Missioon MMS koosneb neljast kosmosesondist, identse aparatuurikomplektiga (11 mõõteinstrumenti ja 25 sensorit).
   Need neli kosmosesondi lendavad reguleeritavas püramiidi moodustises, mis võimaldab neil jälgida magnetühenduste struktuuri kolmemõõtmelisena. Selline sondide komplekt annab vajaliku vaatlusvõimaluse, et teha kindlaks, kas portaalide magnetühendused leiavad aset isoleeritud piirkonnas, kõikjal suurema piirkonna sees korraga või ruumis ringi liikudes.

Hidden Magnetic Portals Around Earth - NASA video Maa magnetväljas asuvatest portaalidest




Salapärane Oumuamua

 

Salapärane objekt "Oumuamua" sisenes meie Päikesesüsteemi Lyra tähtkuju poolt, läbides Päikesesüsteemi kiirusega, 87,3 kilomeetrit sekundis. Nüüd liigub see kiiresti Pegasuse tähtkuju suunas.
(Päikesesüsteemi sees ringlevate asteroidide kiirused on tavaliselt keskmiselt 19 km sekundis, komeetidel veidi suuremad.)

 

  2017. aasta sügisel avastatud salapärane objekt 1l/2017 U1 hüüdnimega Oumuamua on esimene avastatud, väljastpoolt Päikesesüsteemi saabunud ja sellest kiiresti läbi tuhisenud taevakeha. Selle kummaliselt piklik kuju ei sarnane asteroidiga, milleks seda on hakatud pidama. Samuti puudub sellel komeetidele omane gaasist ja tolmust saba.

 

Kas asteroid või mõne kauge tsivilisatsiooni tähelaev?

   Kuud ja ka suuri asteroide kattev regoliit olekski odavaim ja parim kosmoselaeva korpust ümbritsevaks kattematerjaliks kaugetel kosmoselendudel, et kaitsta laeva ja selles asuvaid astronaute nii mikrometeoriitide kui ka kosmilise kiirguse eest. Regoliiti on nõrga gravitatsiooniga taevakehadelt lihtne ammutada ja samas taevakeha juures kosmoselaev sellega katta.

   Aga, kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid oletustele, et ka Oumuamua puhul võis tegemist olla kauge tsivilisatsiooni kosmoseobjektiga, tuleb seda pidada looduslikuks taevakehaks ja mitte lasta ennast heidutada selle suurest kiirusest.
  Tähtedevahelises ruumis on miljardeid asteroide, komeete ja ka planeete, mis tähesüsteemide moodustumise aegadel on tõugatud välja oma tähesüsteemidest ning rändavad iseseisvalt. Paratamatult satuvad mõned nendest taevakehadest ka
meie Päikesesüsteemi ja Oumuamua visiit on selle tõenduseks. Sellised, suure massiga planeetide poolt tähesüsteemidest väljapaisatud taevakehad liiguvadki tunduvalt suurema kiirusega kui Päikesesüsteemi sisesed asteroidid ja komeedid.

   Ühe sellise, meie Päikesesüsteemi sattunud, rändava väikeplaneedi või asteroidi tohutu kiirus oligi arvatavasti põhjuseks, miks kunagi Marsi ja Jupiteri vahel asunud planeet Phaeton sellega kokkupõrgates täielikult purunes.

 

*

 

   Sarnase, suurt poleemikat tekitanud kivisigari või siis iidse aja tehisobjekti jäädvustas Appollo 15 orbitaalmooduli piloot Alfred Worden missiooni ajal Kuu orbiidil lennates. Selle, Kuu tagaküljel Delporte kraatris asuva müstilise sigari uurimisest on kirjutatud mitmeid, ka lausa ulmelisi jutte, aga mida see müstiline sigar endast tegelikult kujutab, selgub kindlalt siis kui seda kohapeal lähemalt uuritakse.

 

Kuusigar Delporte kraatris.

 

Kuusigari tohutud mõõtmed.




Saladuslik taevanaaber Kuu

 

Kuu, selle kujundid ja erinevad faasid on iidsetest aegadest mõjutanud paljude kultuuride mütoloogiat.
Maale lähim taevakeha, mille tekke ja ehituse kohta on väga erinevaid hüpoteese, alates Maa kokkupõrkest teise taevakehaga ja lõpetades kunstlikult looduga. On ka arvamus, et Kuu võib olla isegi vanem kui Maa,
sest teadlased on dateerinud mõned kuukivimid juba 5,3 miljardi aasta vanusteks, mis muudaks Kuu meie planeedist peaaegu miljard aastat vanemaks.

 

   Suurim ja heledaim taevakeha meie öises taevas, alati sama küljega Maa poole. Hoiab Maa telje ekliptika tasandi suhtes stabiilselt 23 kraadise nurga all, tänu millele on aastaaegade vaheldumisest tingitud temperatuuride erinevused suhteliselt inimlikud. Tekitab oma gravitatsiooniga meredes tõusud ja mõõnad. Samuti stabiliseerib Kuu Maa pöörlemise kiirust (ilma Kuuta oleks Maa ööpäev kuue tunni pikkune) suurendades Maa ööpäeva pikkust edasi 2 millisekundi võrra iga saja aastaga. Kuu kaugus Maast suureneb iga aastaga 3,82 ± 0,07 cm.
   Praegu vaieldaksegi selle üle, kas ilma Kuuta, selle stabiliseeriva mõjuta, oleks Maal üldse saanud tekkida mõistuslikku elu.

 

Maa ja Kuu kosmosesond Cassini ~1,4 miljardi kilomeetri kauguselt, Saturni orbiidilt tehtud fotol.
Kuu tegelik kaugus Maast on ~30 Maa läbimõõtu ehk tunduvalt suurem kui fotol paistab,
sest pildistamise ajal asus Kuu oma orbiidi lähemas või kaugemas punktis Cassini suhtes.

 

*

   Üldtunnustatud teooria järgi on Kuu kihilise ehitusega taevakeha, millel on geokeemiliselt erinev koor, vahevöö ja tuum. Kuu sisetuum on tahke ja rauarikas ning selle raadius on 240 km. Välistuum on vedelast rauast ja see on 300 km paksune. Välistuuma ümbritseb osaliselt sulanud vahevöö, mis on 500 km paksune. Teadlased arvavad, et selline struktuur tekkis varsti pärast Kuu tekkimist selle pinnal olnud magma ookeani jahtumisel. Kuu koor on 50 km paksune.

 

Aga . . .

Kuu meteoriidikraatritel, olenemata nende suurusest, on maksimaalne sügavus praktiliselt ühesugune. Miks?
Mis materjalist on Kuud katva regoliidikihi all olev väliskest?

*

Kui Apollo 12 astronaudid Kuult orbitaalmoodulisse naastes lasid tõusumoodulil tagasi Kuule kukkuda,
pani see kerge tõusumoodul (2,36 t) Kuu pinna mitmeks tunniks võnkuma, kõmisema nagu tühja tünni. Miks?

*

Apollo 12 astronaut Alan L. Bean asetamas Kuule ALSEPi Lunar Surface Magnetomeetri komponente.
Kaamera jäädvustas tema ümber mõneks hetkeks tekkinud müstilise sinise helenduse. Mis selle tekitas?

*

Mõistatuslikud valgussähvatused Kuul. Mille või kelle tekitatud?

  Need valguse sähvatused toimuvad iga paari tunni järel, aga kestavad vaid murdosa sekundist, mistõttu on neid väga raske avastada ja fikseerida.
   Selle uurimiseks lõi Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) 2015. aastal NEO Lunar Impacts and Optical TrAnsients (NELIOTA) projekti, et jälgida, millest need tekivad. Kas on märke meteoriitide löökidest või on nähtustel mingid muud tekitajad?
   Tegelikult pole nähtus astronoomidele uus, neid sähvatusi on täheldatud vähemalt tuhande aasta jooksu, kuid alles hiljuti on teadlased saanud piisavalt keerulisi teleskoope ja kaameraid, et neid sündmusi jälgida ja nende olemust iseloomustada (sähvatuste suurus, kiirus ja sagedus).

*

Täiskuu mõju inimesele

Aastaid on vaieldud täiskuu mõjust või mittemõjust inimestele.

  Nüüd on teadlased tõestanud, mida parameedikud on juba aastaid väitnud - inimesed lähevad täiskuu ajal pisut peast segi.
   Dr Gordian Fulde on töötanud Sydney St Vincenti haigla erakorralise meditsiini osakonna juhina enam kui 30 aastat ning on kogu oma karjääri jooksul teadnud, et kuutsükli haripunktis "käituvad inimesed palju veidramalt kui tavaliselt".
   "Minu uskumus on väga kindel, sest see asi on olnud nõnda juba aastaid, aastakümneid ja isegi sajandeid," ütles dr Fulde. "Teadus on aga sellele tõele alles järele jõudnud."
   Sydney psühholoog Adam Fitzpatrick firmast Essential Psych Solutions ütles, et võib Kuu faasi põhjal ennustada, milliseid kliente ta nädala jooksul kohtab. Ta ütles, et täiskuu ajal puudub mõnel patsiendil osaliselt kontroll oma tunnete üle, samas kui teised tunnevad, et ei ole lihtsalt "oma võimete tipul".
   Dr Christian Cajochen Šveitsis asuvast Baseli Ülikoolist usub, et tema koostatud uuring inimeste magamisharjumustest on tõestanud, et Kuu mõjutab inimeste und ja sellised inimesed nagu dr Fulde võivad oma arvamuse õigsuses kindlad olla.
   "Kuutsükkel mõjutab inimese und isegi siis, kui Kuud näha ei ole ja inimene ise pole kuufaasist teadlik," ütles dr Cajochen.

 

Täiskuu ajal pommitab hiiglaslik laetud osakeste lehviksaba 6. päeva kestel Kuud.

  Päikesetuul surub pidevalt Maad kaitsvat magnetvälja tagasi Maa suunas, puhudes selle laetud osakesed ümber Maa teisele poole, luues nii pika väljavenitatud laetud osakeste lehviksaba, mis jääb alati suunaga allatuult.
   Kord kuus, täiskuu ajal, siseneb Kuu sellesse laetud osakeste sabasse, jäädes sinna kuueks päevaks enne väljumist teiselt poolt. Kogu selle aja kestel pommitab see hiiglaslik laetud osakeste saba Kuud, tekitades Kuu pinnale eriti tugeva staatilise elektri laengu, mille väli, koos Kuu pinnalt tagasipõrkunud laetud osakestega, mõjutab Maa ionosfääri kihtide ioniseeritud osakeste hulka ja ka elusloodust, sealhulgas palju vaidlusi tekitanud inimeste ja loomade ajutegevust.

 

*

"Täiskuu needus"

   Kuu triivib pidevalt vähehaaval Maast eemale. Et seda eemaldumise kiirust mõõta, on Kuule jäetud teadusliku aparatuuri hulgas ka viis lasersignaalide helkurpaneeli, millest kaks on viidud sinna Nõukogude Kuukulguritel Lunohod ja kolm Apollo missioonidel, et teha täpseid mõõtmisi Maa ja Kuu vahelise kauguse muutustest.
   Aastakümnete jooksul on teadlased Kuu kaugenemist pidevalt jälginud, tulistades laserkiirtega kuupinnale jäetud valgust peegeldavaid helkureid ja mõõtnud lasersignaali edasi-tagasi kulgemise aega.

 

   

Kuukulguri Lunohod "kaanena" avanev helkurpaneel ja Apollo astronaudide poolt pinnasele asetatud helkurpaneel.

   Testides laserskiirte tagasipeegeldumist nendelt helkuritelt, sattusid teadlased müstilisele nähtusele. Täiskuu ajal laserkiir praktiliselt tagasi ei peegeldu. Mis selle fenomeni tekitab?
   Teadlased nimetasid seda müstilist etendust naljatades "täiskuu needuseks". Arvati, et tagasipeegeldumise kadumise võib põhjustada helkuritele kogunenud Kuu regoliiditolm, kuid miks mõjub tolm ainult täiskuu ajal?
   Järeldati, et süüdi on temperatuuri muutus. Kuna helkurid on suunatud Maale, valgustab Päike neid täielikult ainult siis,
kui ta prismadesse otse sisse paistab. See juhtub ainult täiskuuöödel. Siis kuumeneb prismades olev Kuu regoliidi tume tolm, seades prismade pinna ja sügavuse vahele termilise gradiendi. See halvendab nende peegeldust, muutes murdumisnäitajat ja hajutab tagasipöörduva valguse nii, et väga vähe footoneid naaseb teleskoopi.
   Kui täiskuuöödel pea olematu tagasipeegeldus tuleneb helkuri prismadest koosneva pinna kuumenemisest, peaks Päikese valguse kadumisega tagasipeegeldumine taastuma, kui pind jahtub. Selleks on vaja oodata, kuni Maa möödub Päikese ja Kuu vahelt, mis toimub kuuvarjutuse ajal.

   Ööl vastu 21. detsembrit 2010 oli teadlaste meeskonnal õnn, et neil oli kuuvarjutuse ajal korralikud vaatlustingimused.
Viie ja poole tunni jooksul saadeti kolmele Apollo helkurile ja neljanda, Nõukogude kulguri Lunohod 2 helkurile laserkiiri,
kui Maa vari päikesevalguse kattis, kuni täis päikesevalgus uuesti välja tuli. Nagu eeldati, taastus tagasipeegelduv signaal tasemele, mida nad näevad teistel öödel, teatas see uurimismeeskond teadusajakirjas Icarus.

   Kas sellega on "täiskuu needuse" müstika lahendatud? Võib olla. Siiski jääb seda ajakirjas avaldatud tolmuteooriat närima üks vastuseta jäänud küsimus. Missugune jõud paneb atmosfäärita Kuu pinnal regoliiditolmu üles keerutama, et katta kõiki helkureid, ka Lunohodide peal olevaid, mis on Kuu pinnasest tunduvalt kõrgemal otse pinnasele asetatud Apollo helkuritest,
kui samas Apollo helkurite paigaldamise ajal nende ümber, sama regoliiditolmuga kaetud pinnasesse jäänud astronautide saapajäljed on ka pool sajandit hiljem veel selgete piirjoontega, mitte laiali vajunud? (Kuu satelliidi "Lunar Reconnaissance Orbiter" madalalt, ~ 20 kilomeetri kõrguselt orbiidilt tehtud ülikõrge resolutsiooniga fotodel)

   California San Diego ülikooli füüsiku Tom Murphy tehtud arvutuste järgi peaks nende helkurite kattumiseks regoliiditolmu õhukese kihiga Kuu tänapäeva geoloogilise aktiivsusetuse seisundis kuluma vähemalt tuhat aastat.(?)




Marsi müsteerium

Ööpäeva pikkus Maal on 23 tundi 56 minutit. Kosmoses, kus ööpäev ei vaheldu Maa tsüklis,
muutub seal viibiva inimese bioloogilise kella ööpäev aegamisi 24 tunni 39 minuti pikkuseks,
sama pikaks kui ööpäev Marsil (Marsi ööpäev "Sol" - 24h 39m 35s). Kas vihjab see meie päritolule?
Kas kunagise, asustatud Marsi madalamal õhurõhul on seos sellega, miks Ameerikasse saabunud
iidne maaväline tsivilisatsioon rajas oma esimesed baasid ja asulad just kõrgele mägedesse,
kus õhurõhk on samuti tunduvalt madalam?

   Marss, mille kliima on tänapäeval inimesele ebasõbralik, oli 3 miljardit aastat tagasi täis voolavaid jõgesid ja laiuvaid järvi.
Marsil oli tihe atmosfäär, samuti õhu temperatuur oli tunduvalt kõrgem, mistõttu olid ka Marsil olemas vajalikud tingimused elu tekkimiseks.
  Tõenäoliselt areneski selle pika elusõbraliku perioodi jooksul lisaks mitmekesisele loodusele ja erinevatele eluvormidele ka kõrgeltarenenud arukas tsivilisatsioon, mille jälgi võib leida tänapäeva Marsil.
   Kas Marsi kõrgeltarenenud tsivilisatsioon külastas kunagi ka Maad või on sealt tulnukad koguni osaliselt Maalaste eellased, arvestades inimeste bioloogilist kella?
   Ja mis selle elusõbraliku keskkonna koos eluga Marsil hävitas, selgub ilmselt kunagi edasiste uuringute käigus.

 

*

Marsil on avastatud mitmeid objekte, mille üle vaieldakse,
kas tegemist on looduslike objektidega või kunagise tsivilisatsiooni jäänustega.

 

Marshenge - Stonehenge?

Marshenge satelliidi fotol.

   NASA Marsi satelliidi Mars Reconnaissance Orbiter (MRO) saadetud Marsi pinna fotode hulgas on ühel huvitav moodustis, mida on hakatud nimetama Marshenge'iks tema suure sarnasuse tõttu Salisbury tasandiku kriidimadalikul Lõuna-Inglismaal asuva muinasaegse megaliitrajatise Stonehenge'iga. Kas tegu kunagise tsivilisatsiooni jäänusega Marsil või lihtsalt juhusliku kivimoodustisega? Igaljuhul ei tundu see loodusliku moodustise moodi olema, nagu mitmed teisedki objektid Marsil.

 

Marshenge ja Lõuna-Inglismaal asuv Stonehenge.

   250-316 km kõrgusel Marsi orbiidil tiirleva satelliidi Mars Reconnaissance Orbiter kaamerate tehtud fotodel on uskumatu eraldusvõime, ~25 cm/piksel. Ülal on kõrvuti fotod Marshenge'ist Marsil ja Stonehenge'ist Maal. Võrdluseks on Marshenge'i fotole tõmmatud Stonehenge'i umbkaudset läbimõõtu tähistav ring. Suurused on tegelikult üsna sarnased. Lisaks on ka kivid ise sarnase suurusega.
   Kas Marshenge'il leidub midagi ühist, lisaks välisele sarnasusele, ka Stonehenge'i rajamise eesmärgiga, on mitmed uurijad üritanud välja selgitada, arvestades tema asukohta Marsil. Stonehenge asub Inglismaal 51,18° põhjalaiusel. Marshenge asub oluliselt rohkem põhjas, 73,93° juures. See tähendab, et marslased ei näeks Marsi pööripäeva päikesetõusu läbi Marshenge'i samba, mistõttu jääb selle rajamise eesmärk ainult oletuste valdkonda (kui pole looduslik moodustis).

 

*

"Lukuaugud" Marsil ja Maal

Kiilu ja kupliga võtmeaugukujuline moodustis Marsil.

   2007. aasta novembris saatis Marsi orbiidil tiirlev satelliit Mars Odyssey "THEMIS-VIS" kaamera foto kiilu- ja kuplikujulise moodustisega, mis paikneb ekspansiivse tasase tasandiku isoleeritud alal.
  Teise foto saatis satelliidi Mars Reconnaissance Orbiter HiRISE kaamera 2011. aasta jaanuaris, eraldusvõimega 50 cm piksli kohta. Need fotod näitavad geomeetria määratlevaid aspekte, mis on väljendatud trapetsikujulise ja ringikujulise moodustise külgneva kolmnurkse moodustumise süümmeetrias.
   Pinnamaterjalide välimuses on väikesel pinnal vähemalt viis erinevat variatsiooni. Viidi läbi ulatuslik otsing võrreldavate piirkondade kohta Liibüa Montese piirkonnas ja väljaspool seda ning esitati nende paikade loend. Pakutakse ka esteetiliste ja ikonograafiliste motiivide maapealseid võrdlusi.

 

"Lukuaugud" Liibüas, Jaapanis, Indias, Saudi Araabias ja Sardiinias.

   Võrreldes maapealsete kultuuride tekitatud sarnaste võtmeaukude kogumiga, ei dubleeri Marsi moodustis mitte ainult nende kujundust, vaid paljastab kadunud pärandi, mis võib olla sidemeks kahe maailma vahel. Marsi moodustis on dokumenteeritud neljal eraldi fotol, mille on esitanud NASA ja Euroopa Kosmoseagentuur (ESA). Need kinnitavad võtmeaukude sümmeetriat ja selle ainulaadset geomeetriliste mõõtmiste komplekti. Autorid väidavad, et NASA fotode kättesaadavad andmed kinnitavad moodustises mitut geomeetrilise järjepidevuse punkti ja viitavad suurele kunstlikkuse tõenäosusele.
   Töös osalevad kaks Planetary SETI Researchi ühingu liiget, William Saunders (geomorfoloog) ja George Haas (skulptor), samuti kaks The Cydonia Instituudi liiget, Michael Dale (geoloog) ja James Miller (pildianalüütik).

 

*

Veel mõned poleemikat tekitanud Marsi fotodest

Kas kellegi kunagise Marsi valduse säilinud "piirikivi"?
(fragment Robot-kulgur Curiosity tehtud panoraamfotost).


 

Selle lähipildi Marsi pinnal olevatest väikestest sfääridest tegi NASA Marsi robot-kulgur Opportunity 2004. aasta aprillis.
Kas seened ja tõendid elust Marsil või nagu väidab senini NASA, värvilised kivid?


Robot-kulgur Curiosity saadetud Marsi fotol on näha ukse moodi avaus. See ligikaudu 30 cm kõrge avaus
on teadlaste ametliku versiooni kohaselt looduslike protsesside tulemusena tekkinud kivimoodustis.


Robot-kulgur Curiosity 26. oktoobril 2012 saadetud foto enda varjust Marsi pinnal.
Mille (või hoopis kelle?) vari on vasakul, Curiosity varju kõrval?




Marsi kuu Phobose mõistatus

Teatavasti on Marsil kaks kuud, suurem Phobos (kreeka k. hirm) ja väiksem Deimos (kreeka k. ahastus).
Mõlemad kuud on päikesesüsteemi kuudest kõige väiksemad ja mõlemad tiirlevad Marsile liiga lähedal.
Lisaks sellele muudab suurem kuu Phobos aeg-ajalt oma liikumise kiirust.

Kas kuu või tehisobjekt?

   Kuna Phobose mass on väga väike, selle keskmine tihedus on umbes tuhat korda väiksem kui vee tihedus, peaks Phobos olema juba ammu hävinud. Ainuke põhjendus sellele, et taevakeha ikka veel eksisteerib, on see, et tegemist on ilmselt seest tühja "plekkpurgiga". See aga omakorda viitab tehislikule päritolule, sest looduslik taevakeha ei peaks olema seest õõnes.
   Seda on kinnitanud nii USA laevastikuobservatoorium kui ka Euroopa kosmoseagentuur ESA (European Space Agency). Teadusajakirjas "Geophysical Research Letters" kinnitavad mõlemad, et Phobos ei saa kuidagi olla asteroid ning pakkuvad välja hüpoteetilise pildi sellest, kuidas võib taevakeha seestpoolt välja näha.

 

  

Phobos väljast ja hüpoteetiline pilt selle tühjast sisust.

   Spekulatsioonid selle üle, mis võiks selliste hiiglaslike kosmoseobjektide ehitamise mõte olla, varieeruvad Marsi suurest kosmose observatooriumist kuni pooleldi valminud põlvkondade pikkuse tähtedevahelisese kosmoselaevani.
   Marsile lendavatel ja ka Phobost uurivatel kosmosesondidel tekivad sageli kummalised rikked, mis on tekitanud küsimuse,
kas just Phobos ongi see, mis mõjutab Marsi suunas lendavaid võõraste intelligentsete eluvormide kosmosesonde?

*

1998. aastal avastati Marsi kosmosesondi "Mars Global Surveyor" saadetud piltidel ootamatu objekt,
tohutu monoliit Marsi kuu Phobose pinnal.

   Phobose monoliit on Marsi suurema Kuu Phobose pinnal asuv tohutu sammas, kõrgusega ligikaudu 85 m - 90 m. Stickney kraatri lähedal asuv Phobose monoliit on hele objekt, mida kirjeldatakse kui "kõrghoone suurust" rändrahnu, mis heidab silmatorkavalt pika varju.
   Selle avastas Efrain Palermo, kes uuris põhjalikult Marsi sondi tehtud Phobose pilte. Hiljem kinnitas seda NASA Johnsoni kosmosekeskuse pilditöötlemise spetsialist Lan Fleming, kes ei välista ka võimalust, et Phobose monoliit võib olla tehislik, mitte geoloogiline kivim.
   Phobos olekski üks parimaid kohti tänapäeva Maaväliste tsivilisatsioonide nn "vaatlejate" baasiks meie päikesesüsteemis, kust lähetatud vaatlussüstikute abil jälgida Maal toimuvaid arenguid. See seletaks ka Phobose aeg-ajalt muutuvat liikumise kiirust, sest planeedile nii lähedal asetseva kaaslase orbiiti tulebki aeg-ajalt korrigeerida.

 

Phobose monoliit eemalt ja suurendatuna.

   Monoliidi lähedale on Optechi ja Marsi instituudi kavandatud maandumiskoht mehitamata missiooniks Phobosele, mida tuntakse PRIME-na (Phobos Reconnaissance and International Mars Exploration). Missioon koosneks orbitaalmoodulist ja maandurist ning mõlemal oleks neli instrumenti, mis oleks kavandatud Phobose geoloogia erinevate aspektide uurimiseks.
   Praeguseni pole aga PRIME programmi millegipärast rahastatud ja sellel pole ka kavandatavat käivitamise kuupäeva.


 



Mida räägivad tähed taevas?

 

All Planet Sounds From Space - Päikesesüsteemi planeetide raadiosageduslikud kiirgused audiona

 

Raadioteleskoobid kuulamas raadiosageduslike kiirgusi planeetidelt ja kaugetelt tähtedelt.

   Mitmelpool maailmas kuulavad raadioastronoomid ülitundlike raadioteleskoopidega universumist saabuvaid looduslike raadiosageduslike kiirgusi, lootuses nende seast tabada mõistuslike olendite lähetatud raadiosignaale.
   Kuid lisaks raadiosagedustele kiirgavad või peegeldavad kõik öötaevas säravad taevakehad ka nähtava valguse spektrisse jäävaid laineid, mis võivad samuti sisaldada Maaväliste mõistuslike olendite lähetatud, moduleeritud valgussignaale.

  Kõik on ilmselt tähele pannud, et öösiti taevas säravad tähed vilguvad. Seda tekitab loomulikult õhu virvendus atmosfääris. Aga kas ainult? Ja kas kõik öötaevas vilkuvad, samuti silmaga vilkumist mitteeristavad tähed on alati kauged ja looduslikud?

   Kui olete lisaks raadiole ka astronoomia huviline ja teil on olemas väike laiatarbe teleskoop, tehke sellega üks lihtne katse.
   Torgake teleskoobi okulaari otsa paraja suurusega kummikork selle keskele kinnitatud laia valgusspektriga fotodioodiga. Dioodi järgi lülitage tundliku sisendi ja suure võimendusteguriga audiovõimendi, kuularitega kuulamiseks.
   Suunake pimedal ajal teleskoop ühe, teise jne särava tähe suunas ja kuulake. Võite saada huvitava elamuse osaliseks.

 

Kuulake, kas taevas säravad tähed teile räägivad?





Iidne viies planeet

 

Juba iidsete aegade ürikutes on Päikesesüsteemi planeetide ritta, Marsi ja Jupiteri vahele, paigutatud veel üks planeet, mille nimi, sümbol ja staatus kinnitavad, et see planeet oli iidsel ajal üks kirkamaid tähti taevas öösel, nagu Päike päeval, mistõttu seda kutsuti Päikese pojaks.

Ajaloolaste väitel pole tõendeid, et Marsi ja Jupiteri vahel oleks kunagi eksisteerinud veel üks planeet ? ? ?

*

   "Ühel ööl, äkki ja ootamatult see täht plahvatas, muutes taevalaotuse ümberringi valgeks nagu uus Päike.
See laienes, muutus veelgi kirkamaks ja siis kadus . . .
   . . . Mõned kuud hiljem valati taevas üle hämmastava vaatemänguga, tohutu tähesajuga."

 

"See hämmastav vaatemäng jättis aga elanikele kõike hävitava mälestuse. . ."

*

Kas iidne müüt või tegelikkus?

   Osa astronoomia uurijaid väidab, et Phaeton oli suhteliselt suur planeet, mille mass ületas peaaegu 17 korda Maa massi. Phaetoni üks aasta kestis 260 Phaetoni ööpäeva. Ööpäeva enda pikkust pole antud, seepärast pole teada ka Phaetoni aasta täpset pikkust Maa aja järgi. (Kääbusplaneedi Ceres tiirlemisperiood on 4,60 Maa aastat ja asteroidil Vesta 3,63 Maa aastat.)

P.S.  Andmed Phaetoni massi, samuti aasta ja ööpäeva pikkuste vahelise suhte kohta on nende uurijate oletatavad suurused.

   Teine osa astronoomia uurijaid väidab, et Marsi ja Jupiteri vahel pole planeeti kunagi eksisteerinud, see on iidne müüt. Nende argumendiks on arvutused, et asteroidide vöö objektide kogumass on väga väike, ainult 4% Kuu massist. Seetõttu peavad need spetsialistid asteroidide vööd Päikesesüsteemi algusaegade jäänuseks, mis Jupiteri mõju tõttu ei ole lihtsalt suuremaks objektiks kokku koondunud.

*

  1772. a. avaldas saksa astronoom Johann Daniel Titius lihtsa reegli, mille järgi saab küllaldase täpsusega arvutada kõikide planeetide keskmised kaugused Päikesest. Tänapäeval tuntakse seda Titius-Bode reegli nime all. Matemaatiliselt väljendab seda valem   a = 0,3 * 2^n + 0,4  , kus n on planeedi järjekorranumber alates Maast ja a vastava planeedi keskmine kaugus Päikesest. Valem on õige ka Merkuuri ja Veenuse kauguste arvutamisel kui n väärtuseks võtta vastavalt 0 ja 1.
   Algul numbrimänguna tundunud reeglile lisas usutavust Uraani avastamine 1781. aastal. Astronoom William Herschel leidis selle Päikesest 19,2 a.ü. kauguselt (valem annab 19,6 a.ü.). Kõige intrigeerivam oli aga Titius-Bode reegli puhul see,
et valemi kohaselt pidi Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel asuma veel üks, senitundmatu planeet.

 

Astronoom Johann Titius: "Kas me peame eeldama, et Jumalik Looja on selle reservatsiooni tühjaks jätnud?"

   Ja kuigi suur osa maailma astronoome suhtub sellesse reeglisse teatud umbusuga, pidades seda ainult numbrite mänguks,
on universumi tähesüsteemide planeetide asetusel ja suurusel ümber tähtede siiski seaduspärasus olemas (nagu keemiliste elementide aatomite ehitusel), mis selgub täpsemalt maailmaruumi uurimistehnika edasisel arenemisel.

*

   Kas asteroidide vöö väike kogumass on ikka kindel tõend kunagise planeedi olematusest?
   Kui kahe suure taevakeha kokkupõrkel nende tükid tohutu kiirusega igas suunas laiali paiskusid, ei jäänud suurem osa tükkidest kindlasti purunenud planeedi endisele orbiidile tiirlema, vaid lendasid laiali ka Päikesesüsteemi keskme suunas, pommitama sisemisi planeete, (selle suuremad, planeet Marssi tabanud tükid võisidki põhjustada tiheda atmosfääri ja elu hävimise planeedil), aga samuti orbiidist väljapoole, kus Jupiteri tohutu külgetõmbejõud neist enamuse omale korjas. Osa tükkidest jäid tiirlema Jupiteri orbiidile, kogunedes kahte Troojalaste asteroidideks nimetatud pilvesse, mille asukohad on stabiliseerunud Päikese ja Jupiteri gravitatsioone tasakaalustavatesse Lagrange'i punktidesse L4 ja L5. Nendes on kokku üle miljoni asteroidi suurema läbimõõduga kui 1 km.

 

Kahel pool Jupiteri, samal orbiidil tiirlevad, Troojalasteks ristitud asteroidide pilved,
mis astronoomide arvates tekkisid kunagise naaberplaneedi purunemisel. (?)

   Phaetoni orbiidile jäi ilmselt vaid väike osa laialipaisatud tükkidest, samuti Phaetoni ja teise taevakeha tuumade jäänused, millest moodustusid kääbusplaneet Ceres ja asteroid Vesta.

 

       

        Ceres, läbimõõt ~ 960 km                 Vesta, läbimõõt ~ 570 km

   Huvitav on seejuures tõsiasi, et Ceresil, mida peetakse planeediks, on kivine tuum ja Vestal, mida peetakse asteroidiks on metallist (raud-nikkel) tuum, mis on harilikult just planeedi tunnuseks. Ilmselt peale avastamist pandi nende statuut paikka ainult suuruse järgi.




Iidse tsivilisatsiooni jälgedel

 

Ametlik ajalookäsitlus hoiab kramplikult kinni sajanditetaguste ajaloolaste fantaasiates sündinud
ja tänapäeva teaduse tasemel uuringutes täiesti ebapädevateks osutunud Maa iidse ajaloo tõlgendustest,
esitades ilmselgeid absurdsusi tõepäraste sündmustena ja eirates kõike ametlikust seisukohast erinevat,
ka teadlaste uuringute tulemusi iidsete leidude, iidsete ehituste tehnoloogia ja ehitusaegade kohta.

Ajaloolaste väitel pole tõendeid kõrgtehnoloogia kasutamisest iidsete kultuuride rajatud ehitustel ? ? ?

*

Veidi mõtlemisainet . . .


 Sic transit gloria mundi! 

 

Nii mööduv on maailma kuulsus!

 

Sõna „Püramiid“ tuleneb vanakreeka keelest: pyra - tuli ja midos - keskel,
seega tähendab püramiid tõlkes „tulikeskel“ ehk siis „tulemägi“. Miks?

 

   

Kas samal ajastul üle maailma ehitatud püramiidid olid pronksiajastu kultuseobjektid
või algupäraselt hoopis palju iidsemate tsivilisatsioonide maaenergia keskused?

   Miks pidid pronksiajastu kultuurid üle maailma raiskama tohutut inimressurssi mingite suurte kivist mägede ehitamiseks, kui nende asemel oleks võinud ehitada samadest kividest uhkeid losse ise endile elamiseks? (Peale iidsete tsivilisatsioonide Maalt lahkumist lõppesid peagi ka üritused uhkeid püramiide ehitada.)


Teotihuacan. Kas Mehhiko indiaanlaste kultusepüramiidid
või algupäraselt palju iidsema tsivilisatsiooni suur energiakeskuse püramiid selle kõrval asuvate
maandumisplatvormidega kosmosesüstikutele, nende gravitatsioonilaine generaatorite laadimiseks?

  Tuhandeid aastaid tagasi tunti kogu Lõuna-Mehhikos tolteeke kui "mehi ja naisi, kes teavad". Antropoloogid on tolteekidest rääkinud kui rahvusest või rassist, kuid tegelikult olid nad teadlased ja kunstnikud, kes moodustasid iidseid vaimseid tarkusi ja kogemusi uuriva ning säilitava seltskonna. Meistrid (nagual'id) ja õpilased tulid kokku Teotihuacanis, Mexico City piiridest väljas paiknevas iidses püramiidide linnas, mida tunti kui kohta, kus "inimesest saab jumal".
   Üle tuhande aasta pidid nagual’id oma esivanemate päritolu ja osa tarkusi varjama. Õnneks kandus tolteekide esoteeriline tarkus siiski põlvkondade kaudu mööda erinevaid nagual’i liine edasi. Ja kuigi sajandeiks saladuseloori mähitud, ennustasid iidsed prohvetid, et saabub ajastu, kui nende tarkuste edastamine inimestele osutub vajalikuks.

 

     

Keda kujutavad need Mehhikos väljakaevamistel leitud iidsed skulptuurid?


Caral. Kas Peruu indiaanlaste kultusepühamu
või palju iidsema tsivilisatsiooni asum kõrbekuumust leevendava basseiniga?

   Peruu Kesk-Andide kuival kõrbeterrassil asuv Caral-Chupacigarro, kust avaneb kaunis vaade Supe jõe rohelisele orule. Vanimaid Peruus asunud iidse tsivilisatsiooni, suhteliselt hästi säilinud keskusi Maal, mis oma kujunduse ja arhitektuuri keerukuse poolest on tänapäevalgi väga muljetavaldav.




Kas iidsed tähesõjad?

 

Ligikaudu 10 000* aastat tagasi toimus maakera erinevates piirkondades samaaegselt tohutu hävitustöö,
mis hävitas mitmed tolleaegsed suured linnad koos elanikega. Kuigi ajaloolased peavad hävitustööde põhjustajateks asteroidide langemisi Maale, on arheloogilistel väljakaevamistel leitud jälgi,
mis otseselt viitavaid iidsel ajal toimunud tuumakatastroofidele.

  * Erinevate ajaloolaste arvamused selle hävitustöö toimumise ajast erinevad suurelt, 8 000 - 12 000 aastani.

Ajaloolaste väitel pole tõendeid iidsetel aegadel toimunud tuumakatastroofidest ? ? ?

*

Kõigepealt iidsest Marsist

 

Juba vanad Sumerid kutsusid planeeti Marss sõja, nälja, katku ja surma jumalaks.
Kas iidsetest aegadest pärit legendid pajatasid neile planeedi kurvast saatusest?

   See võib tunduda utoopiana, aga viimase aja Marsi uuringud satelliitidelt, samuti kulgur-robotite võetud pinnaseproovide struktuur ja radiatsiooni jäljed viitavad võimalusele, et Marsil kunagi eksisteerinud tihedama atmosfääri ja elu hävimise üks põhjustajaid võis olla, lisaks planeet Phaetoni purunemisel tekkinud ja laialilennates Marssi tabanud asteroidide parvele ka kunagi toimunud suur tuumakatastroof.

 

 Evidence for a Large Anomalous Nuclear Explosions in Mars Past 

Kulgur-robotite Opportunity ja Curiosity maandumine nende kohtade lähedal polnud ilmselt juhuslik.

 

   

Planeet Marss, enne kunagise elu hävimist ja tänapäeval.

 

*

Rajasthan - India

„Hõõguv suitsu ja leegi koloss, mis oli särav kui 10 000 päikest, tõusis kogu oma hiilguses . . .
See oli tundmatu relv, hiiglaslik surmavahendaja, mis põletas tuhaks kogu ümbruse. Inimeste kehad olid nii tugevalt põlenud, et neid ei olnud võimalik ära tunda. Nende juuksed ja küüned langesid välja. Sellest tulest pääsemiseks põgenesid inimesed jõkke. Kõik toidud nakatusid tundmatu haigusega. . ."

   Nii kirjeldab Vana-India eepose Mahabharata Drona Parva osa katastroofi, mis raputas kontinenti.

 

 8,000 Year Old Indian City Irradiated by Atomic Blast 

"See oli tundmatu relv, hiiglaslik surmavahendaja, mis põletas tuhaks kogu ümbruse."

   Indias, Rajasthanis, kümme miili Jodhpurist lääne pool Thari kõrbes on suur kiht radioaktiivset tuhka, mis hõlmab mitme ruutmiilise ala. Teadlased on uurinud seal avastatud ja väljakaevamisel olevat iidset linna, ning leidnud tõendeid ligikaudu
8 000 aastat tagasi (osade teadlaste arvamusel siiski tunduvalt varem) toimunud tuumakatastroofist, mis hävitas enamiku hoonetest ja umbes pool miljonit inimest. Kiirgus on seal endiselt intensiivne, ala on väga ohtlik.

 

Väljakaevamistel radioaktiivse tuha all avastatud iidse linna tänavatel lebavad radioaktiivsed luukered.

  Arheoloog Francis Taylor: "Seda on väga raske ette kujutada, et mõnel iidsel tsivilisatsioonil oli olemas tuumatehnoloogia. Radioaktiivne tuhk lisab usutavust iidse India eepose Mahabharata Drona Parva kirjutisele, mis kirjeldab tuumakatastroofi."
   Ajaloolaste väitel on kogu piirkonna hävimises süüdi sinna langenud tohutu meteoriit.

 

*

Soodom ja Gomorra

"Ja siis lasi Jumal Soodoma ja Gomorra peale sadada väävlit ja tuld. Ta hävitas linnad, linnade elanikud,
kogu ümbruskonna ja taimestiku. Katastroofi eest põgenemisel eiras Loti abikaasa inglite hoiatust.
Ta vaatas üle õla – ja tardus ehmatusest soolasambaks . . ."

   Nii kirjeldab Piibel Soodoma ja Gomorra linnade hävitamist.

 

   Soodom ja Gomorra olid linnad, mida mainiti Esimeses Moosese raamatus, läbi kogu Heebrea Piibli, Uue Testamendi ja Deuterokanoonilistes allikates ning ka Koraanis.
   Toora järgi olid Soodom ja Gomorra tuntud ka kui "tasandikulinnad", need asetsesid Jordani jõe tasandikul Kaananimaa lõunaregioonis. Seda viljakat, Surnumere äärset tasandiku on arvatud ka kunagise Eedeni aia asupaigaks.

 

"Loti abikaasa peatus, et vaadata linna poole ja tardus ehmatusest soolasambaks."

   Piibliloos pühib Jumal mõlemad patused linnad maa pealt, lastes taevast sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld. Inglid hoiatasid ainult patust vaba Lotti ja tema peret linnade hävitamise eel: "Päästke oma hinged! Ärge vaadake selja taha
ja ärge peatuge mitte kusagil ümbruskonnas! Põgenege mäestikku, et te ei hukkuks!"

  Kui Loti abikaasa, eirates inglite hoiatust, peatus ja vaatas tagasi linna poole, muutis miski ta keha selliseks, nagu see oleks soola sammas. Kuidas oleks keegi võinud tuhandeid aastaid tagasi kirjutada veel täpsema kirjelduse tuumaplahvatusest?
  On loomulik, et iidseid katastroofe, olenemata nende põhjustajatest, ei osatud vanal ajal tõlgendada muudmoodi kui ainult jumala karistusena.

 

"Kui Aabraham hiljem sündmuspaika vaatama läks, nägi ta ainult varemeid, millest tõusis paksu suitsu."

   Ajaloolaste väitel hävitas Soodoma ja Gomorra linnad Surnumere piirkonda tabanud meteoriit, mis tappis hinnanguliselt kümneid tuhandeid inimesi ning hävitas kõik oma teele jääva umbes 500 km² suurusel alal.
   Sellel ajaloolaste väitel on üks suur aga. Kuidas teati juba ette meteoriidi tulekust ja langemisest just sellesse paikka Maal, et Loti peret hoiatada?
  Ja kui enne katastroofi oli tegemist ühe kõige viljakama alaga terves piirkonnas, siis pärast plahvatust oli see ligi 700 aastat asustamata. Mis põhjusel ???

*

Puma Punku

"Ja siis ühel päeval äkitselt kadusid Puma Punku elanikud ja nende tsivilisatsioon, kuid nendest maha jäänu
oli nii suurepärane, et kui inkad hiljem need varemed leidsid, arvasid nad, et Puma Punku peab olema koht,
kus jumalad olid maailma loonud."

 

Umbes selline nägi välja rasketest andesiitplokkidest kokkuliidetud Puma Punku püramiid tervena.

  Boliivia Andides, merepinnast 3 600 meetri kõrgusel asuval tasandikul seisavad ühe hämmastava arhitektuurikompleksi Puma Punku varemed, mis on rajatud vähemalt 15 000 aastat tagasi iidse maavälise tsivilisatsiooni poolt ja vaieldamatult vanimad ning kõige mõistatuslikumad varemed Maa peal. Puma Punku oli üks neljast muistse Tiahuanaco linna rajatisest. Ülejäänud kolm ehitist on Akapana püramiid, Kalasasaya platvorm ja maa-alune tempel.
  Raske on mõista, et neid ei peetud üheks maailma imedest, nagu näiteks Giza suurt püramiidi, mis on küll suurejooneline, kuid kahvatu võrreldes Puma Punku varemetega.

 

  

Missugune tohutu jõud suutis purustada ja suurele maa-alale laiali paisata selle, rasketest andesiitplokkidest ehituse?

 

  

   Kindlasti ei purustanud merepinnast 3 600 meetri kõrgusel asuvat rasketest andesiitplokkidest Puma Punkut veeuputus, nagu väidavad osad ajaloolased. Pole loogiline, et mitmekümne tonnised, tugevalt kokkuliidetud monoliitsed kivimürakad veeuputus purustas ja loopis laiali, aga territooriumi ümbritsevad tunduvalt nõrgema ehitusega müürid jättis kenasti püsti.

   Samuti on ebatõenäoline see, et need purustused tekitas meteoriidi langemine Maale, nagu väidab teine osa ajaloolastest, sest puudub meteoriidi kraater. Maapinna kohal atmosfääris plahvatanud meteoriit aga ei tekitaks nii suuri purustusi ainult väikesel maa-alal, jättes teised ümbruskonnas asuvad ehitused terveks. See "meteoriit", arvestades langemise täpsust, pidi olema kellegi valmistatud ja juhitud.

*       *       *

Võrdlemiseks ajaloolaste väidetega nende iidsete paikkade hävimisest meteoriitide läbi,
tabel kuni miljon aastat tagasi Maad tabanud suuremate meteoriitide langemiste aegadega.
Kas linnade hävimiste aegadel toimus suurte meteoriitide langemisi Maale?

 
Kuni milljon aastat tagasi Maad tabanud suurte meteoriidikraatrite asukohad ja langemiste ajad
Nimi Asukoht Maa Läbimõõt
(km)
Vanus
(aastates)
Kraatrite
koordinaadid
  Zhamanshin   Kazakhstan   Kazakhstan   14.0   ~ 900 000   48°24?N   60°58?E
  Tswaing   Pretoria Saltpan   South Africa   1.1   ~ 220 000   25°24?32?S   28°4?58?E
  Agoudal   Atlas Mountains   Morocco   3.0   ~ 105 000   31°59?N   5°30?W
  Lonar   Maharashtra   India   1.8   ~ 52 000   19°58?N   76°31?E
  Xiuyan   Xiuyan   China   1.8   ~ 50 000   40°21?N   123°27?E
  Meteor Crater   Arizona   United States   1.2   ~ 49 000   35°2?N   111°1?W
  Tenoumer   Sahara Desert   Mauritania   1.9   ~ 21 000   22°55?5?N   10°24?27?W
  Rio Cuarto   Córdoba Province   Argentina   4.5   ~ 10 000   32°52.7?S   64°13.4?W
  Macha   Sakha Republic   Russia   0.3   ~ 7 300   60°6?N   117°35?E
  Ilumetsa   Põlva County   Estonia   0.08   ~ 6 600   57°57?N   27°24?E
  Boxhole   Northern Territory   Australia   0.2   ~ 5 400   22°37?S   135°12?E
  Morasko   Poznañ   Poland   0.1   ~ 5 000   52°29?N   16°54?E
  Henbury   Northern Territory   Australia   0.2   ~ 4 200   24°34?S   133°8?E
  Campo del Cielo   Chaco   Argentina   0.1   ~ 4 000   27°38?S   61°42?W
  Kaali   Saaremaa County   Estonia   0.1   ~ 4 000   58°24?N   22°40?E
  Wabar   Rub' al Khali desert   Saudi Arabia   0.1   ~ 200   21°30?N   50°28?E

        P.S.   30. juunil 1908 Venemaal Siberi taigas Podkamennaja Tunguska lähedal atmosfääris toimunud hiigelplahvatuse
        põhjused ja olemus on tänapäevani lõplikult välja selgitamata.

 

  Eesti suurim, 100 meetrise läbimõõduga Kaali meteoriidikraater Saaremaal.

   Kui suhteliselt väike Saaremaale langenud Kaali meteoriit tekitas sellise suure kraatri, siis eespool kirjeldatud paikkades Maale langenud ja tohutut laastamistööd teinud meteoriidid oleksid pidanud tekitama tunduvalt suuremad kraatrid. Need aga puuduvad seal hoopis.

 



Järgnevat juttu võib võtta ka ulmekirjandusena.

Viimane lahkuja


   "Ilm oli äralennu päeval nukker. Taevast kallas ladinal vihma, nagu soovides ära pühkida viimasedki jäljed lahkujatest . . .
   Arges, viimase Maalt lahkuva teadlaste grupi komandör, heitis enne sisenemist süstikusse veel pilgu maalilisele ümbrusele.
Meenusid esimesed mällu sööbinud muljed saabumisest Maale, koduplaneedist suurema ja tihedama atmosfääriga planeedile. Baasides, mis olid rajatud kõrgplatoodele ja mägedesse oli atmosfääri rõhk küll sarnane koduplaneediga, aga enda suurema kehakaaluga harjumiseks tuli treenida, samuti ekspeditsioonideks suurema õhurõhuga madalatele rannikualadele.
   Vaatamata sellele oli Maa siin elatud aastate jooksul saanud koduseks, aga nüüd oli aeg lahkuda jäädavalt ja jätta planeedi
eri rahvaste edasine areng kohalike hõimujuhtide õlgadele, jäädes lootma neile õpetatud elutarkustele . . ."

 

 Rahvaste edasine areng hakkab sõltuma kohalike hõimujuhtide tarkusest.

   "Kõrgelt arenenud tsivilisatsioonide Maalt lahkumine oli Galaktika Arengu Nõukogu üksmeelne otsus pärast kahe samast tähesüsteemist saabunud, aga intellektuaalselt erineva arengutasemega asunikkonna omavaheliste arusaamatuste tekkimist,
mis viis nende omavahelise relvakonfliktini ning lõpuks massihävitusrelvade kasutamiseni nii Marsil kui Maal ja katastroofiga mitmete piirkondade elanikele, muutes suured maa-alad radioaktiivseks ning elamiskõlbmatuks . . .

  Kuigi tegemist oli ennekuulmatult kahetsusväärse sündmusega, tuli Maalt lahkumise otsus siiski kurva uudisena ülejäänutele,
eri planeetidelt saabunud uurijatest asunikele, kes olid siinsed väikesed kolooniad üles ehitanud ja neid asustanud juba aastaid.
Maa bioloogilist arengut on erinevatest tsivilisatsioonidest saabunud uurimisekspeditsioonid pisteliselt jälginud juba miljoneid Maa aastaid, nii selle õitsengu aegu kui ka suuri looduskatastroofe ja aegade jooksul ehitanud Maale palju erinevad asundusi.

  Galaktika Arengu Nõukogu otsusel jätkatakse ka edaspidi planeet Maa bioloogilise arengu uuringuid, aga ainult jälgimisega, vältides avalikke kontakte Maa elanikega."

 "Kuna meie galaktika tähesüsteemides on suhteliselt vähe elukõlblikes tsoonides tiirlevaid planeete ja nendestki pole kõik vee puudumise tõttu eluks kõlblikud, tuleb Galaktika Arengu Nõukogu otsusega kõiki asustatud planeete hoida eriliselt ja jälgida,
kui nendel asuvad veel suhteliselt madalamal arengutasemel olevad elanikud, et nad ise oma planeedi loodust ära ei hävitaks. Samuti tuleb uurida elukõlblikes tsoonides tiirlevaid asustamata planeete, üritades tulevikus muuta ka need asumiskõlblikeks,
et vajadusel oleks võimalik nendele ümber asustada looduskatastroofidesse sattunud planeetidelt ellujäänud elanikke."

 

   Teiseks ja võib olla isegi peamiseks põhjuseks, mis sundis ligikaudu 10 000 aastat tagasi iidseid tulnukaid Maalt lahkuma,
oli iga 3 600 aasta tagant Päikesesüsteemi siseringi läbiva Päikesesüsteemi müütilise planeedi Nibiru tohutu gravitatsioon. Seekordsel siseringi läbimisel samale poole Päikest jäävast Maast eriti lähedalt mööduv planeet pidi arvutuste järgi tugevalt kergitama maakoort ja tekitama sellega enneolematuid üleujutusi ja katastroofe.
   Enne Maalt lahkumist hoiatati ka Maa põlisasukaid saabuvast katastroofist, aidates madalate piirkondade elanikel ehitada palju võimalikult suuri laevu, parvesid ja paate üleujutuste puhuks.

 

 Müütilise planeedi Nibiru orbiit ümber Päikese.




Tänapäeva iidsed meist

 

Me oleme need, kelleks teie saate; Me olime need, kes teie olete!

Mida arvavad tänapäeva Maavälised tsivilisatsioonid Maa inimkonna intellektuaalsest arengutasemest ?

Seda, kui lapselikud on isegi "populaarteaduslikes" filmides esitatud väited,
nagu sooviksid Maavälised tsivilisatsioonid Maal elu hävitada, et seda ise koloniseerida.
Midagi sellist võivad väita ainult madala intellektiga militaristid,
kes elavad oma maailmapildi nägemustes ikka veel keskaja vallutusretkede tasemel.

   Oleks Maavälistel tsivilisatsioonidel selline eesmärk, oleks see teostatud juba tuhandeid aastaid tagasi.
   Selleks poleks vaja näha vaeva, et suunata Maale asteroidi, mis tekitaks tohutu katastroofi ja kogu Maad katva üleujutuse (nagu muistsete ulmejuttude järgi olevat "jumalad" iidsel ajal teinud). Milleks peaks hävitama planeedi looduse?
   Selleks poleks ka vajadust valmistada karjakaupa androidikesi, kes siis tulevad (nagu tänapäeva naiivsetes ulmefilmides) oma ulmeliste laserpüssidega, aga ikka "kiviaja" tasemel, inimesi ükshaaval hävitama.

 

   

Müütiline Suur Veeuputus ja kaader filmist "Star Wars".

  Kõrgeltarenenud Maaväliste tsivilisatsioonide tehnilise taseme juures saaks sellise soovi korral inimesi hävitada tunduvalt lihtsamate vahenditega, kasvõi näiteks piserdades atmosfääri ainult Maa inimestele mõjuvaid viiruseid. Kogu infrastruktuur, samuti floora ja fauna jääks puutumata . . .
  Aga sellist eesmärki pole ega saagi tekkida tänapäeva kõrgeltarenenud intelligentsetel tsivilisatsioonidel, kelle reegliks on peale iidsetel aegadel tehtud vigu, täielik puutumatus madala intellektuaalse arenguga tsivilisatsioonide arengusse.

  Samuti puudub tänastel Maavälistel tsivilisatsioonidel huvi Maa maavarade, haruldaste metallide jms vastu, sest kõiki neid haruldasi elemente leidub asteroididel kordades rohkem ja lisaks on seal neid ka tunduvalt kergem kaevandada.

Aga, kui tänased, juba tuumarelvi omavad riigid üritavad oma meeltesegaduses
ise Maa inimkonda ja loodust hävitada, toimub kindlasti sekkumine selle takistamiseks.
(muutes hetkega töökõlbmatuks kogu tuumarelvi juhtiva elektroonika)

Umbes 10 000 aastat tagasi katkes Maaväliste tsivilisatsioonide laialdane avalik tegevus Maal.
Kas kunagi saabub aeg avalike sidemete loomiseks tänapäeva Maa inimkonnaga ?

Siis, kui inimkond Maal jõuab oma intellektuaalses arengus sellisele tasemele,
et lõpetab üritused praegust tsivilisatsiooni ja elu Maal ise hävitada.





Armageddon

 

Miks iidsed kõrgeltarenenud Maavälised tsivilisatsioonid kasutasid omavaheliste lahkhelide lahendamiseks massihävitusrelvi ja seda ka Maa peal, on mõistetamatu mõistatus aegade hämarusest.

Kas ajalugu kordub ja tänapäeva Maa tsivilisatsioon hävitab ennast ise?

 

 

Madalalaubalised valitsejad tuumarelvi omavates totalitaarsetes riikides,
kes üritavad mõtetut ülemvõimu maailmas saavutada teisi tuumarelvaga ähvardades,
peaksid aduma tõsiasja, et tuumasõjas võitjaid riike pole.

 

   Seepärast on uskumatu, et 21. sajandi maailma avatud inforuumis võib mõni rahvas nii sinisilmselt uskuda igat lausvalet, mida riigi suurushullustuses juhtkond tõe pähe esitab. Šovinistliku propaganda mõjul peetaksegi ennast teistest rahvastest
kõrgemal olevaks ja toetatakse maailma valitsemisest unistavaid madalalaubalisi valitsejaid naaberrahvaste okupeerimisel, sealsete rahulike elanike, ka naiste ja laste massilist tapmist ning tugeva vastupanu kohtamisel agressiooni ohvrit abistavaid riike tuumasõjaga ähvardamisel, mõtlemata kohutavale, enesehävituslikule tagajärjele.

   Tänapäeva maailm on juba näinud tuumarelva kasutamise õudusi Teises Maailmasõjas. Siis oli tuumapomme õnneks veel ainult üksikuid ja selle õudse relva kasutamine aitas tol korral lõpetada kiiremini maailmasõda.
   Praeguses maailmas, eri riikide suurte tuumaarsenalide olemasolul loota tuumarelva lokaalselt kasutada on eriti naiivne.
   Ka taktikalise tuumarelva kasutamisele järgneb kindlasti vastulöök, mis omakorda tekitab ahelreaktsiooni ja viib totaalse tuumasõjani. Ja isegi juhul kui sõda ülemaailmseks ei laiene ning kogu tsivilisatsiooni Maal ei hävita, siis selle vallapäästjad,
kes vähimalgi määral ei hooli ka oma rahva käekäigust, hävitatakse kindlasti ja kahjuks koos suurema osaga oma rahvast.

 

Totaalse tuumasõja tekkimisel põletab kogu tuumaarsenali kasutamine täielikult ära Maa eluslooduse,
aga ka suurema osa atmosfääri hapnikust ja tulemuseks on tänapäeva tsivilisatsiooni hävimine Maal!

       

Planeet Maa tänapäeval ja selle ainuvõimalik tuleviku perspektiiv, kui Maal peaks puhkema totaalne tuumakonflikt.

Õnneks ei lasta sellel juhtuda!

     











 

Tagasi algusesse.