Minu Eesti

Amburi koduleht                         Elementaarset                         Amburi koduleht

• Antennidest • Koaksiaalkaablitest • CB antenni häälestamisest • Lihtsaim CB 27 MHz väliantenn •
• CB antennide kokkuühendamisest • Veidi ka tinutamisest •

Antennidest

Antenni põhitüübiks on üksik juhe, mille pikkus võrdub ligikaudu poole saatelaine pikkusega
ja tuntud Hertzi antenni ehk tänapäeval rohkem poollaine dipooli nime all.

Sellest põhitüübi antennist tuletatakse kõik teised keerulisema ehitusega antennid.

Üldtuntud on ütlus:   "Kõige parem võimendi on antenn!"   Tegelikult antenn ise vastuvõetud signaali ei võimenda.
Antenni võimendustegur G on suhteline suurus, mis avaldub antenni kasuteguri e ja suunateguri D korrutisena.

G = e ∙ D

   Mida suurem on antenni kasutegur e, seda suurem on eetrist kinnipüütava kasuliku signaali protsent (signaal paremini eristatav eetrimüradest).
   Mida kitsam on antenni suunategur D, seda suurem on kasuliku signaali ja eetri müra omavaheline suhe (eetrimürad sisenevad antenni ainult diagrammi suunalt).
   Mida tugevam on antennist vastuvõtjasse jõudev kasulik signaal G, seda väiksemad on eetrimürad ning seda puhtamaks ja arusaadavamaks jääb võimendatud signaal ka vastuvõtja väljundis, sest väga nõrka signaali üles võimendades võimenduvad vastuvõtjas tunduvalt ka eetrimürad ja signaali arusaadavus võib jääda pea olematuks.

Järelikult, kuigi antenn ise vastuvõetud raadiosignaali ei võimenda, peab alguse ütlus ülekantud tähenduses siiski paika,
sest ilma hea antennita pole ka head vastuvõtjat.

*

   Kõikide antennide võimendustegurid antakse suhtes nn. võrdlusantenni, poollaine dipooli või viimasel ajal enamasti isotroopse kiirguri, kujuteldava punktantenni suhtes, mis kiirgab elektromagnetlaineid kõikidesse suundadesse võrdselt. Võimendusteguri G suurus antakse dB -des.
   Kui antenni võimendus antakse poollaine dipooli suhtes, lisatakse ühikule juurde täht d (dBd), kui isotroopse kiirguri suhtes, siis täht i (dBi). Kuna poollaine dipooli võimendustegur isotroopse kiirguri suhtes on + 2,14 dB, on dBd alati 2,14 dB väiksem kui dBi.

   Kui näiteks antenni võimendusteguriks on andmetes antud 3 dBd, siis on vastuvõtul selle antenni kasutegur ehk saabuva signaali väljatugevusest kinnipüütava signaali protsent 3 db võrra suurem poollaine võrdlusantenni poolt kinnipüütavast sama signaali väljatugevuse protsendist (mitte saabuva signaali väljatugevusest endast).
   Sama antenni dBi ehk võimendustegur isotroopse kiirguri suhtes on 5,14 dB.
   Kui antenni võimendusteguriks on andmetes antud 2,14 dBi, siis sama antenni dBd, võimendustegur poollaine dipooli suhtes on 0 dB.

   Ka saatel näitab võimendustegur, mitu dB on antenni efektiivne kiirgusvõimsus (ERP) suurem võrdlusantenni poolt samas suunas saadetavast saatja väljundvõimsuse protsendist (mitte saatja väljundvõimsusest endast).

  P.S. Antenni võimendustegur G näitab võimendust ainult ühes kindlas suunas, suunas kus võimsustihedus on kõige suurem.
   Võimendus tekib antenni kiirgusvälja kokkusurumise tulemusena (väljakiirguv energia koondatakse ühte suunda).
   Antennist väljakiirguva signaali koguvõimsus sellega ei muutu, sest teistel suundadel kiirgusvõimsus samavõrra väheneb.

Erinevate antennitüüpide horisontaalsed kiirgusdiagrammid.

*

Parema ettekujutuse saamiseks võib saatja antenni võrrelda taskulambi pirniga.

   Torkame toa seinale väikese nööpnõela ja oletame, et see on meie vastuvõtu antenn. Seejärel võtame taskulambi ja teeme toa pimedaks.
   Keerame taskulambil otsast ära esiklaasi koos reflektoriga ja paneme lambi põlema. Taskulambist (saatjast) tulev energia väljub pirnist (antennist) nähtava elektromagnet lainena, valgusena, mis valgustab pimedat tuba ümberringi, sealhulgas ka seinal olevat nööpnõela, seda aga väga nõrgalt.

   Keerame reflektori (antenni peegeldaja) lambi otsa tagasi ja suuname valguslaigu seinale, millel asub nööpnõel. Selles koondatud valguslaigus, mis valgustab nüüd ainult ühte seina, on ka nööpnõelale langev valgus palju tugevam.

   Koondades reflektori reguleerimisega valguslaigu nii väikeseks, kui see reflektor võimaldab (sama teeb Yagi antenn raadiolainega), muutub valguslaik ja selles olev nõel veel tunduvalt valgemaks, kümneid kordi valgemaks kui oli valgus nööpnõelal ilma reflektorita, olgugi et pirn põleb endiselt sama valgelt (saataja võimsus pole muutunud). Tänu kitsale suunadiagrammile muutus pirni ehk "saateantenni" kasutegur (võimendus) selles suunas tunduvalt suuremaks.

   Aga, kuigi valgus on koondatud väga väikeseks laiguks ja valgustugevus selles muutunud kümneid kordi tugevamaks kui reflektorita, jääb selle laigu valgustugevus siiski alati väiksemaks pirnist väljakiirguvast valgustugevusest ja meie vastuvõtuantenn (nööpnõel) saab püüda ka sellele laigule langevast valgusest kinni ainult niipalju, kui nõelale (antennile) endale valgust langeb.

   Kui asetada samuti nööpnõela taha väikese reflektori (nagu Yagi antennis), mis peegeldab ka nõela kõrvale jäävast valguslaigust osa nõelale, saame nõela veelgi valgemaks ehk teisiti öeldes, muudame sellega ka "vastuvõtuantenni" kasuteguri (võimenduse) suuremaks.

*

   Poollaine pikkus λ/2 vabas ruumis võrdub, raadiolainete levimiskiirus vabas ruumis (300 000 000 m/sek) jagatud sagedusega (Hz) ja jagatud kahega.
   Arvutamise lihtsustamiseks teisendatakse sagedus MHz-desse ja laine levimiskiirus jagatakse samuti miljoniga (see ei mõjuta arvutuse tulemust). Nii kujuneb valemiks:

λ/2 = 300 ÷ f (MHz) ÷ 2 

(Näiteks, sageduse 27 MHz poollaine pikkus on, 300 ÷ 27 ÷ 2 = 5,55 m)

   Poollaine antenni pikkus jääb aga antenni omamahtuvuse tõttu poollaine pikkusest vabas ruumis ligikaudu 5 % võrra lühemaks ja sageduse suurenemisel suureneb lühenemise protsent veelgi.

Poollaine antenni pikkus l = 300 ÷ f (MHz) ÷ 2 - 5 %

   Poollaine antenni pikkust sagedusel kuni 30 MHz saab määrata küllaldase täpsusega lihtsustatud valemi abil:

l = 143 ÷ f (MHz)

(Näiteks, sagedusele 27 MHz mõeldud poollaine antenni pikkuseks kujuneb, 143 ÷ 27 = 5,3 m)

   Üle 50 MHz sagedustel kujuneb poollaine antenni pikkuseks:   l = 141 ÷ f (MHz).

   Ideaalses poollaine saateantennis paiknevad vool ja pinge siinuse kõvera kujuliselt. Vool on maksimaalne antenni keskel ja peaaegu nullis antenni otstes. Pinge vastupidi on maksimaalne antenni otstes ja peaaegu nullis antenni keskel.

Vastavalt sellele toidetakse antenni kas vooluga (antenni keskelt), või pingega (antenni otsast).

Keskelttoidetav mitme amatöörlaineala antenn (multiband dipol) ...

... ja otsasttoidetav lihtne HF multibändantenn (inverted L).

   Poollaine antenni kiirgustakistus vabas ruumis võrdub keskmiselt 73 Ohmiga, seda mõõdetakse antenni keskelt.

   Poollaine antenni impedants (lainetakistus), olles minimaalne antenni keskel, kus see võrdub kiirgustakistusega, suureneb antenni otstele lähenemisel tunduvalt (silmusdipooli otstel kuni 300 Ohmi).

Avatud dipooli ja silmusdipooli lainetakistused.

   Impedantsi tegelikku väärtust mõjutavad samuti antenni konstruktsioon, asukoht ja ka kõrgus maapinna suhtes.
   Kõrguse suurenedes antenni impedants suureneb seni, kuni maapinna (katuse, seina) mõju muutub olematuks.

   Antenni traadi (varda, toru) läbimõõdu suurendamisel suureneb antenni mahtuvus ja väheneb induktiivsus ning vastavalt L / C suhte vähenemisele väheneb ka antenni kasutegur e.
   Resonantskõver muutub lamedamaks, s.t. antenni võimendus väheneb resonantskõvera tipus, aga võimendatav sagedusriba laieneb. See on kasulik juhul kui tahetakse antenni kasutada laiemal sagedusribal töötamiseks.
   Mitmeelemendilise Yagi antenni ehitamisel tuleb arvestada ka sellega, et silmusdipool on ise kitsama ribaga, kui avatud dipool.

   Poollaine antenni kiirgus vabas ruumis on maksimaalne 90° nurga all, s.o. risti antenniga (vertikaalsel antennil paralleelselt maaga).
   Kui antenn asub maapinna lähedal, siis ta kiirguse kuju muutub maapinnalt tagasipeegelduva laine tagajärjel. Maapinnalt peegelduv laine võib moodustada otsese lainega mitmesuguseid faasilisi vahekordi, sõltuvalt antenni kõrgusest ja asetusest maapinna suhtes, samuti pinnase elektrilistest omadustest.
    Tekkiv liitunud kiirgusväli võib suureneda kahekordseks kui otsene- ja peegelduv laine satuvad faasi, või muutuda peaegu nulliks kui otsene- ja peegelduv laine satuvad vastufaasi. Sellega peab arvestama antenni paigaldamisel.

   Et maapind peegeldab alati üles, siis selline peegeldumine muudab kiirgusvälja kuju ainult vertikaalsuunas, mitte horisontaalsuunas. Antenni tõstmisega väheneb nurk, millel summeeruvad otsene ja peegeldunud laine.
   Antenni tõstmisel ühe lainepikkuse kõrgusele tekib väljade täielik summeerumine 1/2 vertikaalsel antennil ligikaudu 15° nurga all, antenni edasisel tõstmisel väheneb optimaalne kiirgusnurk veelgi.

   Vertikaalse poollaine antenni puhul arvutatakse kõrgus maapinnast antenni keskelt.

   Et kaugühenduste soodustamiseks vertikaalne kiirgusnurk peab olema väike, siis on soovitav antenn asetada võimalikult kõrgele. 27 MHz (11 m) sagedusalas tuleks minimaalseks antenni kõrguseks pidada laine pikkust, st antenni asetamist vähemalt 11 meetri kõrgusele maapinnast (antenni keskelt mõõdetuna).

   CB lainealadel on enamkasutatavateks statsionaarseteks antennideks vertikaalsed Ground Plane varrasantennid:

   1/4 lainepikkusega (veerandlaine antenn ~ 2,62 m)
   1/2 lainepikkusega (poollaine antenn ~ 5,24 m)
   5/8 lainepikkusega (viis/kaheksandiklaine antenn ~ 6,55 m)

   Kõikide GP antennide horisontaalne kiirgusdiagramm on ringikujuline, mis tähendab, et saatja võimsus jaotub enamvähem ühtlaselt kogu 360° peale.

   Vertikaalne kiirgusdiagramm on kõige laiem 1/4 antennil. 1/2 antennil on see tunduvalt kitsam
ja 5/8 antennil veel mõnevõrra kitsam 1/2 antennist.

   Mida kitsam (kokkusurutum) on kiirgusdiagramm, seda kitsama ala peale jaotub kogu väljakiirguv energia ja seda suurem on antenni efektiivse kiirgusvõimsuse (ERP) % saatja koguvõimsusest selles suunas. Tänu kitsamale vertikaaldiagrammile
on 5/8 antenni kiirgusvõimsus 1/2 antennist mõnevõrra ja 1/4 antennist tunduvalt suurem.

   Kitsama kiirgusdiagrammiga antennil on aga ka võimendatav sagedusriba kitsam, nii et kui on soov kasutada antenni laiemas sagedusalas, on õigem kasutada 1/2 või veel laiema ribaga 1/4 antenni (võimendus küll natukene väheneb antenni kesksagedusel, aga suureneb kasutatava sagedusala äärtel).

  Kui aga on soov kasutada antenni CB lainealal ainult "E" bändis (40 kanalit / 26,965 MHz - 27,405 MHz), on õigem kasutada suurema kiirgusvõimsusega GP - 5/8 antenni. 40 kanali ulatuses väheneb võimsus sagedusala äärtel veel suhteliselt vähe.

   GP antenni valikul tuleb samuti lähtuda selle kasutuse eesmärgist, kas tahetakse sidet võimalikult kaugele otselainega või kaugsidet peegellainega ionosfäärist. 5/8 antennil on riba veidi kitsam kui 1/2 antennil, mistõttu ka võimsus kiirgussuunal veidi suurem ja levib peegellainega kaugemale. Aga kiirgusnurk maapinna suhtes on 5/8 antennil samuti suurem, ~30°. Seetõttu otselevis asuvatele kaugematele jaamadele kaob signaal varem kui 1/2 antennist tulev, sest nn surnud tsoon algab tunduvalt lähemalt ja tugev signaal kaob kõrgusesse.

GP 1/2 antenni ja 5/8 antenni kiirgusnurgad maapinna suhtes.

   Lühendatud pikkusega 1/4, 1/2 ja 5/8 GP autoantennidel on diagrammid paikka aetud kunstlikult, L/C sobitusahelatega, nendes tekkivad kaod vähendavad aga antenni efektiivset kiirgusvõimsust saatel. Samuti on lühendatud antenni kasutegur (võimendus) vastuvõtul tunduvalt väiksem, võrreldes samade normaalpikkuses GP antennidega.
   Autoantennide puhul on nende väikesed mõõdud siiski tähtsamad võimenduskadudest.

Koaksiaalkaablitest

   Kui teie jaama väljund on 50 Ohmi, kaabli lainetakistuseks on märgitud 50 Ohmi ja ka antenni impedants on 50 Ohmi, siis pole muud kui otsad kinni ja OK... Päris nii see siiski pole.
    Mida lühem on kaabel jaama ja antenni vahel, seda parem (sumbuvus väiksem). Kui aga asud viiekorruselise maja esimesel korrusel ja antenni tahad loomulikult katusele, siis tahestahtmata pikeneb ka kaabel jaama ja antenni vahel.
   Vajamineva atennikaabli pikkust arvutades tuleb arvestada mitte ainult vahemaaga jaama ja antenni vahel.
Et antennikaablis endas ei tekiks seisulainet, peab kaabel olema sobitatud nii antenni kui jaamaga. Kuna suuremal osal CB jaamadel pole sisendis reguleeritavaid sobitusahelaid, nagu HAM amatöörjaamadel, peaks parima sobituse saamiseks ka kaabel olema õige pikkusega.

   Koksiaalkaabli impedants (lainetakistus) võrdub teatavasti pinge ja voolu suhtega. Nii nagu antennis, pole ka kaablis impedants igas punktis ühesugune, vaid muutub koos kulgeva lainega. Pingepaisus on impedants maksimaalne, veerandlaine kaugusel voolupaisus minimaalne ja poollaine kaugusel pingepaisus jälle maksimaalne. Sama impedants tekib iga poollaine järel. Nii et ühendades 50 Ohmise kaabli jaama 50 Ohmise väljundiga, tekib kaablis koos kulgeva lainega sama, täpselt 50 Ohmine impedants, sobiv koht antenniga ühendamiseks iga poollaine pikkuse lõigu järel.

   Kuna raadiolaine levib kaablis aeglasemalt kui vabas ruumis, sagedus jääb aga samaks, muutub lainepikkus kaablis lühemaks. Kõikidel koksiaalkaablitel on valmistajatehase poolt andmetes antud ka laine lühenemistegur V, mis enamikul 27 MHz-il kasutatavatel kaablitel on 0,66. See tähendab, et lainepikkus selles kaablis on 66 % kasutatavast lainepikkusest.

   Võttes keskmiseks lainepikkuseks CB 27 MHz laineala kesksageduse, 20 kanali 27,205 MHz, mille lainepikkus on 11,03 m, saame lainepikkuseks kaablis:  11,03 x 0,66 = 7,28 m, millest poollainepikkus on 3,64 m  (λ × V ÷ 2).
   Järelikult, teoreetiliselt peaks parima sobituse saamiseks 27 MHz lainealas antennikaabli pikkuseks jaama ja antenni vahel olema 3,64 m kordsed (kui laine lühenemistegur on 0,66). Praktikas kahjuks sellega tihti ei arvestata ja süüdistatakse ainult antenni kvaliteeti, kui seda õieti häälde ei saada.

Mõningate koaksiaalkaablite andmeid

CB antenni häälestamisest

   Antenni häälestamiseks on kõigepealt vaja ostetud antenn õige pikkusega kokku panna. Enamusel tehases valmistatud statsionaarsetel GP antennidel on torudest lülidele värviga märgitud tehaseseadistus kohad. Kui need puuduvad, tuleb esialgne antenni pikkus (tipust vastukaaludeni) määrata, võttes keskmiseks lainepikkuseks (λ) CB 20 kanali (27,205 MHz) - 11,03 m, valemiga:

   1/4 antenn:  l = λ ÷ 4 - 5 % = 11,03 ÷ 4 - 5% = ~ 2,62 m
   1/2 antenn:  l = λ ÷ 2 - 5 % = 11,03 ÷ 2 - 5% = ~ 5,24 m
   5/8 antenn:  l = λ ÷ 8 × 5 - 5 % = 11,03 ÷ 8 × 5 - 5% = ~ 6,55 m

   Kui antenni esialgne pikkus on paika pandud ja kaabli pikkus poollaine lõikude kordne, tuleb teha antenni lõplik häälestus seisulaine mõõtja (SWR-meetri) abil.

Näitena kasutusel "PRESIDENT" SWR-meeter TOS 2.

   Ühenda antenn seisulaine mõõtja sisendisse (ANT) ja mõõtja väljund (TRANS) lühikese kaablijupiga jaama antenni pesasse.

   Lülita jaam kanalile 20 (27,205 MHz).

   Alumine lüliti PWR/SWR asendisse SWR, lüliti FWD/REF asendisse FWD.
  Vajuta jaam saatele ja kalibreerimisnupuga keera skaala osuti näit maksimaalsesse asendisse (joonele lõpmatuse märgi all).
   Seejärel jaam tagasi vastuvõtule ja lüliti FWD/REF asendisse REF.
   Jaam uuesti saatele, skaalalt näed seisulaine näidu. See peaks olema piirides 1,1 - 1,5 (mida väiksem näit, seda parem).
   Kui näit on suurem, tähendab see, et antenn pole hääles.

   Lülita jaam kanalile 1 (26,965 MHz) ja korda tervet mõõtmise operatsiooni.

   Lülita jaam kanalile 40 (27,405 MHz) ja korda tervet mõõtmise operatsiooni.

   NB!  SWR-meeter tuleb enne igat mõõtmist uuesti kalibreerida! (ka samal kanalil mõõtes, peale antenni pikkuse muutmist)

   Kui näit kanalil 1 on väiksem ja kanalil 40 suurem kui kanalil 20 (sagedusresonants kanalist 20 madalamal), tuleb antenni teha lühemaks.

   Kui vastupidi, näit kanalil 1 on suurem ja kanalil 40 väiksem kui kanalil 20 (sagedusresonants kanalist 20 kõrgemal), tuleb antenni teha pikemaks.

   Tehes antenni vastavalt vajadusele lühemaks või pikemaks, korda mõõtmise operatsioone niikaua, kuni seisulaine näit kanalil 20 on väiksem nii kanalist 1 kui ka kanalist 40 ja näidud kanalitel 1 ja 40 enamvähem võrdsed.

   Kui peale seda jääb seisulaine näit kanalil 20 vahemikku 1,1 - 1,5 on antenn hääles ja sagedusresonants paigas.

   Kui aga seisulaine näit peale neid operatsioone on kanalil 20 veel tunduvalt suurem, tuleb viga otsida mujalt, kas on antennil / kaablil endil midagi viga või on antenni koht liiga katuse, puu või mõne muu häälestust mõjutava eseme lähedal.

   CB autoantennide häälestus toimub sama skeemi kohaselt, kuigi antenni pikkused on tunduvalt väiksemad.

27 MHz-le häälestatud GP 5/8 antenni seisulaine tüüpilised suurused resonantssagedusest madalamal ja kõrgemal.

Allolevas tabelis on toodud raadiojaama (4 W) võimsuskaod saatel,
antenni erinevate seisulaine (SWR) näitude puhul.

    * ERP - (Effective Radiated Power) Antenni efektiivne kiirgusvõimsus.

Lihtsaim CB 27 MHz dipoolantenn

   Kui soovite CB jaama kasutada välitingimustes, võib alltoodud joonise järgi valmistada lihtsaima vertikaaldipooli, mille saab riputada kõrgema puu oksa külge. Samuti sobib sellist vertikaaldipooli kasutada kodus, kui pole võimalust antenni paigutamiseks katusele, riputades antenni lähedalasuva puu või ka ülemise korruse rõdu (kui on) ääre külge.

   Antenni valmistamiseks sobib igasugune (soovitavalt mitmekiuline) vasktraat, mis kannatab välja enda ja kaabli raskuse. Jämedama traadi kasutamisel suureneb ka antenni ribalaius. Õlgade pikkused arvutatakse valemiga:

l = 300 ÷ F ÷ 4 × 0.96   (300 ÷ 27,255 ÷ 4 × 0,96 = 2,64 m).

   Kuna poollaine dipooli impedants antenni keskel on ~ 60 ohmi, pole vaja eraldi sobitusahelaid ja koaksiaalkaabli võib ühendada antenni haaradega klemmliistu abil otse (kesksoon ülemise, varje alumise haara külge). Isolaatorite valmistamiseks sobib pleksiklaas või mõni muu dielektriline plastik materjal.
   Antenni ülesriputamisel on soovitav, et antenni keskelt allatulev koaksiaalkaabel jääks vähemalt paari meetri ulatuses risti (~ 90°) antenni haaradega (häälestuse muutumise vältimiseks).

Antennide kokkuühendamisest

   Probleemiks raskeveokite juhtidel on CB jaamade kehv levikaugus, mis on tingitud antenni paigaldamiseks sobiva koha puudumisest suurel veokil. Kuna enamus järelhaagiseid on kabiinist kõrgemad, piirab see kabiini katusel oleva antenni levi ja kuuldavust tahapoole. Antenni järelhaagisest kõrgamale tõsta ka ei saa, sest siis jääb see lubatud gabariitidest kõrgemale.
   Antenn kabiini külgpeegli küljes parandab küll levi ja kuuldavust ka tahapoole, aga ainult sama külje suunal, teisele poole kabiini jääval suunal levikaugus väheneb tunduvalt.
   Parimaks levi parandamise viisiks veokil on paigutada autole kaks ühesugust antenni, kas kummalegi poole kabiini katuse äärele või külgpeeglite külge.

Alloleval joonisel üks variant kahe samasuguse CB GP antenni ühendamiseks.

Kummagi 75 Ω kaablilõigu pikkus CB 27 MHz laineala 40-el kanalil on 182 cm (kui V = 0,66).

   75 Ω kaablilõikkude (harilik TV antennikaabel) pikkus leitakse valemiga: l = λ : 4 × V (keskmine lainepikkus jagatud neljaga ja korrutatud laine lühenemisteguriga kaablis). Kui 75 ohmiste kaablilõikkude kogupikkus ulatub ühest antennist teiseni, võib need otse antennide külge ühendada. Kui ei ulatu, tuleb edasi antennideni jätkata juba 50 Ω kaablijuppidega.

Duubel CB antennid raskeveokite küljepeeglitel.

Veidi ka tinutamisest

   Paljud arvavad, et elektroonikaseadmete ehitamisel on detailide kokkutinutamine üks lihtsamaid töid. Üldjuhul see nii ongi, kui seda tööd osatakse. Kui aga ei, siis võib vale tinutamise tehnoloogia tekitada hiljem omale palju probleeme.

Kolb on soojas. Edasi mõned elementaarsed, aga vajalikud näpunäited tinutamiseks.

   Elektroonikaseadmete tinutamisel on kõige olulisem tinutuskohtade, detailide väljaviikude ja juhtmete otste õige puhastamine enne tinutamist.
   Kui tinutuspasta korralikult tinutatavat pinda ei puhasta, jääb tina alla halb ühenduskoht nn. külm joode, mis peagi võib lakata ühendust andmast.
   Samas ka mitmed müügilolevad tinutuspastad (jootepastad), mis sisaldavad oma koostises happeid, selleks ei sobi. Need puhastavad näiliselt küll pinna hästi, aga tinakorra all olevad ühenduskohad hakkavad tasapisi oksüdeeruma ja mõne aja möödumisel ühendus halveneb sedavõrd, et seade hakkab kas valesti tööle või siis lakkab üldse töötamast.
   Selliseid jootekohti, mis annavad - ei anna ühendust, on seadme remontimisel ka väga raske üles leida.

   Kõige kindlam ja ka lihtsam on valmistada omale hea tinutuspasta ise. Selleks on tarvis tükk kampolit, mis tuleb peenestada ja lahustada seejärel piirituses (viin pasta valmistamiseks ei kõlba). Tekkinud pasta võib jääda kaunis vedel, et seda saaks kenasti peenikese pintsliotsaga tinutatava koha ja detaili väljaviikude peale kanda. Vedelast pastast jääb pärast tinutamist ainult õhuke jääk tinutuskohale, mida on piiritusse kastetud vatipulgaga ka kerge ära puhastada. Piiritusepastat tuleb hoida korgiga pudelis (näiteks tindi või tuššipudel) või purgis, et see ära ei kuivaks.

   Teiseks tinutamiseks vajaminevaks komponendiks on tina ise. Korralikku tinutustina on käesoleval ajal kauplustes vabalt saadaval, seepärast pole mõtekas hakata kuurinurgast vanadest varudest mõnda ajaloolist tinatükki otsima. Seda nimelt sellepärast, et kunagi kodustes majapidamistes, plekist majapidamisriistade parandamiseks kasutati põhiliselt "Seatina" (Pb), mille sulamistemperatuur on 327°, harvem "Inglistina" (Sn), mille sulamitemperatuur on 231°. Praegused tinutustinad koosnevad nende mõlema sulamitest ja on tunduvalt madala sulamistemperatuuriga, mis on harilikult trükitud ka müügipakendile. Kaasaegsed elektroonika detailid, eriti integraalskeemid ja transistorid ei talu kõrgeid temperatuure ja liigsel kuumenemisel võivad rikneda.

   Kolmandaks vajaminevaks komponendiks tinutamisel on tinutuskolb. Neid oleks kasulik omada vähemalt kaks tükki.
   Üks suurema võimsuse (60 W - 100 W) ja jämeda otsaga, mille soojusmahtuvus on suur, massiivsemate detailide tinutamiseks, et detaili kuumutamisel kolb ise maha ei jahtuks.
   Teine väikese võimsuse (15 W - 25 W) ja peene otsaga, väikeste detailide tinutamiseks trükiplaadile ja ka omavahel, millega saaks kitsaid, kõrvuti asetsevaid kohti tinutada, neid omavahel lühisesse sulatamata.

   Detailide tinutamisel, mille mass on suhteliselt suur, nagu näiteks antennipistikute tinutamisel koaksiaalkaabli otsa, tuleb kindlasti kasutada suuremat kolbi. Eelnevalt puhastatud (kroomitud pistikutel tinutuskohast kroom maha viilitud) tinutuskoht määrida peenikese pintsliotsaga pastaga ja kergelt tinaga katta. Suur kolb kuumutab tinutuskoha kiiresti vajaliku temperatuurini ja koht kattub tinaga hästi. Väike kolb ei suudagi seda kohta vajaliku temperatuurini kuumutada, tina ei jää kinni, või siis tuleb kergesti lahti.

UHF (PL-259) antennipistikud kaablitele RG58 ja RG213.

   Alles peale tinutuskoha katmist õhukese tinakorraga tuleb pistik kaabli otsa torgata, määrida kõikide aukude alla jäävad varjestuse kohad (vaata alumist pilti) pastaga ja suure kolviga tinutada varjestus järgemööda aukudesse kinni.
   Kaablil tuleb keskmine soon enne pistikusse torkamist samuti kindlasti üle tinutada. Pistiku torukese otsast väljajääv soone ots lõigatakse katki toru otsast paari millimeetri kaugusel. Tinutamisel peab pistiku toru ots kuumenema niipalju, et tina veidi ka selle sisse voolaks.
   Toru otsa, kaabli kesksoone väljaulatuva otsa ümber jäetakse väikene tinaplönn, mida peale tina jahtumist ümaraks viilida, siis on mugavam pistikut pesasse torgata.
   Kuna suur kolb kuumutab tinutuskoha kiiresti, ei jõua pistik tervenisti kuumeneda sedavõrd, et hakkaks sulama sinna sissetorgatud kaabel.

Enne kaabli otsa torkamist tuleb aukude ümbrused pealt puhastada nõelviiliga kroomist
ja ka üle tinutada, siis ei pea varjestuse tinutamisel pesa enam niipalju kuumutama.

   Väikese kolviga tinutamisel kulub tükk aega enne kui tinutuskoht kuumeneb niipalju, et tina seal mitte ainult sulama hakkaks, vaid ka kinni jääks. Selle ajaga jõuab kogu pistik kuumeneda sedavõrd, et ka kaabel selles sulama hakkab, tekitades lühiseohu soone ja varjestuse vahel.

   Sama tinutamise tehnoloogia kehtib ka teiste massiivsemate detailide tinutamisel. Kolb peab olema nii võimas, et tinutuskoht kiiresti vajaliku temperatuurini üles kuumeneks. See tagab, et tina sulab tugevalt kinni ja tinutuskoha jõuab maha jahutada enne, kui kuumust kartvad detailid ülekuumenevad.
   Tinutuskoha mitteküllaldast kuumutamist ja võimaliku külmjoodet näitab see kui tina pind jääb tinutamise järel matiks ja krobeliseks.

   Pisemate detailide tinutamisel väikese kolviga tuleb meeles pidada, et väljatransistore ja integraalskeeme (mis sisaldavad samuti väljatransistore) on soovitav tinutada ainult maandatud kolviga, nende riknemise vältimiseks staatilise elektriga.
   Maandamata kolvi kasutamisel tuleb külladaselt kuumenenud kolb nende detailide tinutamise ajaks vooluvõrgust välja tõmmata.

   P.S.  Tänapäeval on laialdast kasutamist leidnud ka mittetinutatavad antennipistikud, mis kinnitatakse kaabli otsa kas keerates või kokkupigistates. Ei hakka polemiseerima selle üle, kui kiiresti sellistes pistikutes välistingimustes ühenduskohad kaabliga oksüdeeruvad, lakates kõrgsagedust korralikult edastamast, aga ise kasutan välisühendustel ainult tinutatavaid pistikuid.

Tagasi algusesse