*

  Fakt, et Eesti ei osutanud 1939. astal Nõukogude Liidule relvastatud vastupanu, vaid sõlmis pealesunnitud baaside lepingu, polnud ainuisikuliselt Pätsi otsus, vaid otsus koos tolleaegse Eesti valitsusega, arvestades keerulist rahvusvahelist olukorda, kus kogu Euroopa kaart oli juba kahe suure diktaatori, Stalini ja Hitleri poolt omavahel "mõjusfäärideks" ära jagatud.

23. august 1939. Ribbentrop, Stalin ja Molotov naeratavad rahulolevalt,
Euroopa jagamise kokkulepe on allkirjastatud. Vallutusretked võivad alata.

   Eesti kaitsevägi oli väga väikesearvuline, eriti lahingutehnika ühikute poolest, võrreldes kasvõi põhjanaabri Soomega, rääkimata Nõukogude Liidu tohutust sõjamasinast. Ka kolmandate riikide abile polnud Eesti Vabariigil vähimatki lootust,
kõik Euroopa riigid olid iseenda turvalisuse pärast mures. Samale järeldusele jõudis lõpuks ka suur osa tollastest Vapsidest.

   See otsus võeti vastu lootuses hoida ära asjatuid tapatalguid ning maa laastamist, mis oleks koheselt järgnenud baaside lepingust keeldumisele (Nõukogude Liit oli juba ettevalmistamas agressiooni Soome vastu ja keegi ei uskunud, et Soomegi suudab ennast kaitsta*) ning teisalt usaldades Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitavat baaside lepingut, kus oli kirjas selgesõnaline punkt, et Nõukogude Liit garanteerib selle lepinguga Eesti Vabariigi jätkuva iseolemise (suveräänsuse).

  *  Andes au Soomlaste patriotismile ja ennastohverdavale võitlusvaimule, tuleb siiski tunnistada tõsiasja, et Soome pääses täielikust okupeerimisest ainult tänu sellele, et 1. septembril 1939 oli juba alanud teine maailmsõda.
   Peale kallaletungi Soomele 30. novembril 1939, heideti Nõukogude Liit kui agressor, ÜRO eelkäiast, Rahvaste Liidust välja.
   USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Saksamaa liitlasele Nõukogude Liidule. Inglismaa ja Prantsusmaa, kes peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse olid juba sõjaseisukorras Saksamaaga, kavatsesid saata Soomele appi 57 000. mehelise ekspeditsioonikorpuse. Just see Inglismaa ja Prantsusmaa otsus hoidis ära Talvesõja ajal Soome täieliku okupeerimise, sest Stalin ei soovinud sattuda sõjaseisukorda nende suurte riikidega.

   Kindel on see, et sellel kriitilisel ajahetkel oli otsus sõjaliselt mitte vastu hakata Eesti rahva säilumise seisukohalt ainuõige. Samamoodi talitasid ka oma rahva käekäigust hoolivad Läti ja Leedu valitsused, kes sõlmisid siis samuti Nõukogude Liiduga baaside lepingu, lootes sellega okupeerimisest pääseda, sest tol ajal usuti veel, ka rahvusvahelisel tasandil, riikidevaheliste lepingute pidavusse (millest Nõukogude Liit ja ka Saksamaa kinni ei pidanud).
   Ja täna ei musta seal keegi selle otsuse pärast oma sõjaeelseid presidente, nagu meie kõiketeadjatel härradel kombeks on.

   Ja kuigi Nõukogude Liit ei pidanud kinni sõlmitud lepingust, korraldades 1940. aasta juunis sõjaväe abil Eestis riigipöörde, moodustades kohalikest riigireetjatest nn "rahvavalitsuse", kellel kästi kirjutada palvekiri "vabatahtlikult" Nõukogude Liitu astumiseks, mille järel algasid kohe ka küüditamised ja hukkamised, on Eesti rahvale tekitatud kahju siiski väiksem sellest,
mis oleks järgnenud relvastatud vastuhakule.

   Pätsi oskust olukorda õigesti hinnata näitas juba 1934. aasta märtsis läbiviidud nn riigipööre, millega tegelikult hoiti ära Vapside ettevalmistamisel olev natslik riigipööre. Vapside võimulesaamisel oleks isamaalisuse eufoorias kindlasti üritatud relvastatud vastuhakku Venemaale, eirates tõsiasja et enam pole 1918. aasta, kus vastaspoolel sõdisid distsiplineerimata ja kehva varustusega punaväelaste salgad, vaid tohutu sõjamasinaga punaarmee. Relvastatud vastuhakuga oleks eesti rahvuse püsimajäämisele tekitatud korvamatu kahju.

   Relvastatud vastuhaku puhul poleks tekkinud isegi seda nn Eesti Nõukogude Vabariiki, sest Stalini vastava plaani kohaselt (see oli Eesti luurel teada) pidid Eestist, Lätist ja Leedust taas saama kapitalismi küüsist vabastatud Venemaa kubermangud, nagu oli tsaaririigi ajal ja kinnistamaks Venemaa piiri pikki Läänemerd alatiseks, oleks "mässulised" rahvad ümberasustatud sisemaale, nagu hiljem juhtuski Krimmi tatarlastega.

See raske otsus polnud Eesti rahva reetmine, vaid mõistuse võit kolkapatriotismi üle!
Ühe rahvakillu uhke märtrisurm on asjatu, kui tulevikus pole enam rahvast, kes selle ohvri eest tänulik oleks!

    Eesti Vabariigi sõjaeelsete riigijuhtide otsus näitab, vastupidiselt tänaste nn isamaaliste "kõiketeadjate" ja uussotsialistide laimukampaaniatele, just kainet talupojatarkust, oskust keerulisi olukordi mõistusega hinnata ja lahendada. Tänu sellistele juhtidele ongi eesti rahvus säilunud läbi sajandite.

*

Luuletaja ja lastekirjanik Olivia Saar: "Mäletan, et enne suurt krahhi oli elu Eestimaal väga ilus ja inimesed hästi optimistlikud, tegutseti eesmärgikindlalt. Tehti kohusetundlikult tööd ja tunti sellest rõõmu.
  Mäletan väga hästi Pätsi-aegset kodukaunistamise kampaaniat. Tänu sellele muutus kogu meie armas isamaa veel kaunimaks, kodud said eeskujulikult korda ning kohalik spordi- ja seltsielu pulbitses täie auruga.
  Ka maaelu oli äge! Meie talu maadele, mille isa tasuta vallale kinkis, ehitati rahvamaja ja terve küla aitas kaasa ühistegevuse arendamisele.
  Rääkigu tänased Pätsi kriitikud, mida tahavad, aga minule ja enamikule toonastele maainimestele oli Päts meie oma vägev president ning temast peeti väga lugu."

*

   Et ajalugu ei saaks korduda, on tänapäeval Eesti riigil oma suveräänsuse tagamiseks eluliselt tähtis omada tugevaid liitlasi ehk turvalisuse huvides kuuluda nii Euroopa Liitu kui NATO-sse. Ainult koos liitlastega on ka Eesti väikene kaitsevägi suur ja võimeline andma väärilise vastulöögi igale sissetungi kavatsevale agressorile.

Monumendid sõjaeelsete vabade Balti riikide presidentidele

Kuidas Balti riikide praegused valitsused austavad oma okupatsioonieelsete presidentide mälestust?

      Läti president Karlis Ulmanis             Leedu president Antanas Smetona             Eesti president Konstantin Päts
(1877 - 1942)                                                 (1874 - 1944)                                                 (1874 - 1956)

ilmselt puudus meie "skulptoril" oma nägemus presidendi "monumendi" kokkuplätsimiseks,
et iidset kivipead jäljendades plätsis vapside (natside) ja sotside arvamuse järgi postamendile
Eesti esimese presidendi verbaalselt "maharaiutud" pea.

   Eesti riiigi esimene president väärib kindlasti monumenti, et teda mäletaksid kõik kellele on tähtis Eesti rahvuse säilimine.
   Aga praegune, Estonia teatri "tagahoovi" plätserdatud Konstantin Pätsi "monument" on nii oma teostuselt kui ka asukohalt iseseisva Eesti riigi esimese presidendi ja sellega kogu Eesti rahva mõnitamine ning näitab selgelt meie praeguste valitsejate suhtumist iseseisva Eesti riigi rajajatesse.
   Eesti esindusteatri tagune park oleks tõesti väärikas koht, aga ainult Estonia teatri kuulsaks mänginud näitlejate püstidele, kes väärivad samuti mäletamist.

Iseseisva Eesti riigi üks rajajatest, Eesti Vabariigi Riigivanem ja esimene Eesti Vabariigi President,
Konstantin Päts väärib monumenti just Tallinnas ja kõige auväärsemal kohal,
Toompeal komandandi aias või siis Kadriorus presidendi lossi ees platsil.

Häbi, et meie saamatu, ilmselt ikka veel nõukogudeaegsetest laimuüllitistest juhinduv Riigikogu
pole siiani suutnud seda teha!

Eesti Vabariigi presidendid läbi aegade

 

 Konstantin Päts     Lennart Meri     Arnold Rüütel     Toomas H. Ilves   Kersti Kaljulaid  

Presidendid tulevad ja lähevad, mõni saab rahva seas rohkem populaarseks, mõni vähem,
aga iseseisva Eesti riigi üks rajajaid ja Eesti Vabariigi esimene president
Konstantin Päts jääb sellena Eesti rahva mällu alatiseks!

11.10.2021 andis ametivande Eesti Vabariigi kuues president
Alar Karis

Alar Karis

Alar Karis on molekulaargeneetik ja arengubioloog, endine Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli rektor.
Aastatel 2013-2018 oli Alar Karis riigikontrolör. Aprillist 2018 töötas ta Eesti Rahva Muuseumi direktorina.
Abielus. Abikaasa Sirje Karis on on alates 2018. aastast Tartu Linnamuuseumi direktor.
Neil on kaks täiskasvanud poega, täiskasvanud tütar ja viis lapselast.

Kuhu me liigume?

Kas Eesti rahva moraalse sandistamise ja lõpuks väljasuremise poole?

Kas inimese psüühilisi hälbeid (haigusi) saab lugeda normaalsuseks?
Kui "vähemuste õiguste kaitsjate" meelest on samasooliste kooselu normaalne inimõigus,
siis miks pole nende meelest sama normaalne inimõigus polügaamia ja zoofiilia,
mille harrastajad on samasugused psüühiliste hälvetega vähemused?

                     Kas abielu, perekond ja jätkusuutlikus . . .                 . . . või samasooliste kooselu võidukäik ja väljasuremine?

   Aktsepteerides ka samasooliste paaride õigust kooselu (mitte abielu) registreerimiseks, ei saa sellist kooselu vormi siiski mingil moel pidada laste kasvatamiseks sobivaks peremudeliks. Seepärast tunnustan ka ise nende riikide kainelt mõtlevaid valitsusi, kelle seadused ei luba samasoolistel paaridel võõraid lapsi adopteerida, et takistada lastega kauplemise tekkimist, samuti võõraste laste seksuaalset väärkohtlemist ja ka laste hilisemat nakatumist samasuguse psüühilise väärarenguga.

  Samasoolised paarid peaksid ka oma laste soetamisel arvestama tõsiasjaga, et tekitavad oma lastele tahtmatult väärarengu
ja sellega võibolla eluaegse psüühilise trauma.
   Kujutage ette, kui juba algklassides hakkavad kaasõpilased uurima: „Miks sul on kaks ema, aga pole isa?“ või siis „Miks sul
on kaks isa aga pole ema?“ Lapsed on lapsed ja hakkavad seda kindlasti küsima, aga ka neid sellepärast narrima, tekitades nendele lastele püsivad traumad. Vanemad üritavad muidugi lapsele selgeks teha, et ka samast soost vanemad on vanemad, aga last selline jutt ilmselt ei rahusta ja hinge jääb närima küsimus, miks tema lapsepõlv on teistest lastest erinev.

   Isegi klassikalistes peredes, kus lapsi kasvatab ainult üks vanematest ei tunne selle pere lapsed ennast täisväärtuslikena ja kadestavad neid lapsi kellel on nii isa kui ema (sest psüühiliselt terve lapse kasvatamiseks on mõlemad vanemad vajalikud).

  Selliseid, üksikvanemaga peredes (harilikult vallasemaga) kasvavaid traumeeritud lapsi on juba niigi lubamatult palju meie lodevaks muutunud ja järjest enam väärastuva „euroopaliku“ moraaliga ühiskonnas.

  Aga selle asemel, et propageerida perekonna loomise tähtsust nii laste muretsemisel kui ka kasvatamisel, tahetakse hoopis "vähemuste õiguste kaitse" sildi all kogu klassikalise perekonna vajalikus seada kahtluse alla ja ära labastada kahe eri soost inimese vahelise abielu pühalikkus, samastades selle ametlikult omasooiharate loomuvastase kokkuelamisega.
   Pole ka ime, sest suur osa otsustajatest riigikogus on ise omasooiharad või siis abielude lõhkujad ja elukaaslaste vahetajad,
kes oskamata (või tahtmata) perekonda hoida, üritavad muuta ka elukaaslase vahetamise normaalseks kooselu nähtuseks.

   Mida sellised "otsustajad" üldse teavad perekonnast ja lastega kooskasvamise rõõmudest?  Sellised inimesed pole kindlasti pädevad rahvale moraali õpetama ja perekonda puudutavaid riigi seadusi sätestama.

    Käputäie psüühiliste hälvetega inimeste rahulolu nimel tahavad "vähemuste õiguste kaitsjad" rahumeeli ära kaotada
iga sündinud lapse põhiõiguse, omada kasvamisel nii isa kui ema (kelle hulka kuuluvad samuti eri soost kasuvanemad).

Parim investeering meie riigi tulevikku oleks, nii füüsiliselt kui vaimselt terved lapsed!

  Igal rahvusel on erinevad, aastatuhandetega väljakujunenud traditsioonid, sealhulgas ka abielu- ja perekonna traditsioonid.
Euroopa Liit aktsepteerib ja kaitseb euroopasse sissetoodud, kohalikele rahvastele võõraid, islami maade traditsioone, aga samas ei taha aktsepteerida euroopa enda eri rahvuste aastatuhandetega väljakujunenud traditsioone, mida nüüd tahetakse eurodirektiividega ära kaotada ja muuta Euroopa inimesed ühesugusteks soovabadeks olenditeks.
   Samasooliste paaride õigust kooselule tuleb aktsepteerida, aga mitte selle väärarengu lauspropageerimist sotsiaalmeedias
ja tänavaparaadidel nn "võrdõiguslaste" poolt, kes üritavad geilesbi "kultuuri" muuta trendikaks ka normaalsete noorte seas, eirates sellega kõiki moraalinorme. Rootsis nõudsid noored "vähemuste kaitsjad" juba ka nekrofiilia ja insesti seadustamist.

   Euroopa Liit on siiski suveräänsete rahvusriikide liit ja iga rahvusriigi kultuuritraditsioone puudutav seadusandlus peab kuuluma ainult selle rahvusriigi kompetentsi (ka Ameerika Ühendriikide erinevatel osariikidel on osad seadused erinevad, aga see ei sega olemast ühtne ja tugev riik).

  Olles ise Eesti vabariigi kuulumise poolt ühtsesse Euroopa Liitu, ei tähenda see siiski väärakate direktiivide heakskiitmist.
Ühest küljest korrutatakse, et erinevus rikastab, aga samas teisest küljest surutakse kõigile liikmesriikidele peale moraalselt manduva liberaalse euroopa ühesuguseid, osade riikide kultuurile mitteomaseid seadusi. Ei saa mingite eurodirektiividega panna igat Euroopa rahvust omaks võtma seda haiglast ja jätkusuutmatut geilesbi kultuuri.

   Praegused nn "sugude võrdõiguslased" üritavad vägisi ignoreerida loodusseadusi, mille looduse evolutsioon on miljardite aastate jooksul loonud kui kõige optimaalsema, kõigi imetajate soo jätkamise ja liigi säilimise ning edasiarenemise mooduse. See on isaslooma ja emaslooma omavaheline paaritumine järglaste saamiseks ja järglaste ühiseks üles kasvatamiseks.
    Naised ei saa kunagi olema võrdsed meestega füüsilise jõu poolest, samuti nagu mehed ei hakka kunagi lapsi sünnitama,
sest loodus ise on määranud kummalegi soole oma ülesanded eluks. Ja loodusseadusi ei suuda isegi eurodirektiivid muuta!

*

   Viimase aja pidev mehe ja naise vahelise klassikalise abielu halvustamine, lasteta elu nautimine ja geikultuuri promomine
viib peagi selleni, et euroopa maade kohalik rahvastik väheneb katastroofiliselt. Kuna euroopa suurfirmade ainus eesmärk
on tootmise suurendamine järjest väiksemate kuludega, lubavad firmade surve all olevad euroopa valitsused järjest rohkem sisse vedada odavat tööjõudu kolmandatest maadest, mis on sisuliselt kaasaegne orjapidamine (nagu kunagine aafriklaste vedamine ameerikasse). Samas toob see sissetoodud odav tööjõud kaasa hoopis teistsuguse, kohalikele rahvastele võõra kultuuri ja usu, mida "võrdõiguslased" üritavad juba peaaegu et kohustuslikus korras peale suruda ka kohalikele elanikele.
  Negatiivse iive jätkudes lämmatab see pealesurutud võõras kultuur lõpuks vähemusse jäänud euroopa rahvaste kultuurid.

Kuhu me niimoodi välja jõuame?
Ilmselt Euroopa rahvaste ja eelkõige väikesearvulise Eesti rahva väljasuremiseni.

   Ja nüüd, peale 2023. aasta riigikogu valimisi hakkab seda väljasuremist kiirendama äsja võimule saanud soovaba valitsus.
Looduse pikaajalise evolutsiooni poolt väljaarendatud homo sapiensi optimaalne jätkusuutlikus tahetakse lihtsalt tühistada. Mõisted mees, naine, poeg ja tütar tahetakse dokumentides asendada numbritega nagu koonduslaagris.

   Homopropaganda mõjul juba veerand noortest kuuluvad LGBT+ hulka. Võrdõiguslaste jutt, et keegi ei hakka sellepärast homoks on laus vale - noortest suurel osal on homopropaganda juba ajud pehmeks tagunud ja soovahetajaid aina lisandub. Noorusele on omane kõike uut proovida, eriti kui meie homolembeline valitsus seda soosib. Aga, tulevikus kindlasti mõnigi soovahetaja kahetseb, et rikkus oma elu, kuid siis on kahetsemiseks juba hilja.

Püha liit või iganenud traditsioon?

  Vaatasin Eeva Esse saadet abielust. Pani imestama, kui eluvõõrad inimesed olid sinna kutsutud. Inimesed, kes pole ilmselt kunagi õnnelikku kooselu kogenud. Mingi hale lalin, et armastus jahtub juba paari aasta jooksul, näitas mõne saates osaleja eriti enesekeskset egoismi. Sellised inimesed ilmselt ei teagi mis on armastus, neid valitseb ainult seksuaalne tõmme teise sugupoole vastu, mis ilma armastuseta peagi lahtub.
  Mul on siiralt kahju sellest meestevihkajast vanatüdrukust, kelle arvates karjääri nimel tuleb loobuda segavatest lastest.
   Mis kasu on sellest karjäärist kui sa vanaduses konutad kibestunult üksinda oma karjääri jooksul ehitatud uhkes elamises. Pole abikaasat, kelle õlale saaks õhtuti diivanil istudes mõnusalt pead toetada. Pole lapsi, kes käiks oma külastustega rõõmu toomas ja vajadusel ka abistamas. Pole ka lapselapsi, kes tuleks hea meelega vanaemaga lobisema.
   Ja õige mees jääb ka peale abiellumist meheks, ega muutu töölt koju tulles ainult diivanil teleri ees lösutavaks, õlut imevaks ja kaalu koguvaks tümikaks. Sellise mehe vastu jahtub tõesti iga naise armastus kiiresti ja kodune elu muutubki tühjaks.
   Samuti ei pea usk olema see mis „sunnib“ lahku minemata elama koos ühe inimesega, soov kaua koos elada sünnib ainult armastusest ja austusest nii teineteise kui ka oma laste vastu, olemata sellest, kas oled ametlikult abielus või registreerimta kooselus.
   Abielu saate kirsiks tordil oli loomulikult "oma ala spetsialist", abielude sarilahutaja. Suurepärane näide sellest, et uus pole alati parem. Aga, kas see sarilahutaja adub ka tõsiasja, et süü kokkusobimatustes võis peituda hoopis temas eneses.

   Mis on mehe ja naise vahelise abielu eesmärk? Ilmselt ikka perekonna loomine, kuhu loomulikult kuuluvad ka tulevased lapsed, kelle sündi nähti saates ainult elu ja karjääri takistava tegurina. Sellise ellusuhtumisega pole tõesti mõtet abielluda.

Kui paljust toredast ja nauditavast on mõned saates osalenud ilma jäänud.

   Just sündinud lapsed, need pisikesed põnnid toovad rõõmu edasisse koosellu. Näha lapsi kasvamas, kasvades ise koos nendega, tundes rõõmu igast nende edusammust. Käia oma lastega koos reisimas, rändamas mööda metsa- ja matkaradu, üritustel, laatadel, vabaõhu etendustel jne.
   Vastupidiselt saates arvamistele lapsed ei jahuta, vaid just lähendavad vanemate omavahelisi suhteid. Ja hiljem, juba koos oma lastelastega aega veetes muutud ka ise jälle nooruslikuks. Intensiivne liikumine annab lisaks heale tujule ka hea tervise
ja mis abielu juures tähtis, hoiab korras füüsilise armastamise võime abikaasade vahel vanemaski eas.
   Abielu pole kellelegi ainult mee lakkumine, aga selle nauditavaks muuta saab igaüks ise, kui on natukenegi tahtejõudu.
Õnneks on õnnelikult koos elavaid perekondi siiski veel rohkem kui pidevalt nääklevaid, enesekeskseid abielude lahutajaid,
kes oskamatusest ise armastada kuulutavad abielu oma aja ära elanud traditsiooniks.

Arvamus arvamusest

   Viimasel ajal on palju polemiseeritud venekeelsete koolide üleminekust eestikeelsele õppele. Lugesin mõni aeg tagasi ühte Tartu Ülikooli "magistri kraadiga" asjatundja arvamust venekeelsete koolide kaotamise kohta.
“Püüd võtta inimeselt tema rahvus on üks suurimaid kuritegusid, mida inimese vastu teha saab, ning see õigustab vastuhakku.” kirjutab arvamuse autor venekeelsete koolide kaotamisest. Vastuhakk oleks õigustatud, kui see jutt paikka peaks, aga . . .

  . . . Väga võhiklik on samastada praegust valitsuse poliitikat venekeelsete koolide järkjärgulisest üleminekust eestikeelsele õppele püüdega võtta inimeselt nende rahvus. Hariduse omandamine riigikeelses koolis ei ole kelleltki rahvuse äravõtmine.
 (Filosoofiaõpikutest eeskujulikult pähetuubitud "tõed" on ilmselt halvanud magistrandi enda loogiliselt mõtlemise võime.)
   Kas maailma erinevates riikides elavatelt eestlastelt, kelle lapsed õpivad kohalikes koolides, on ära võetud nende rahvus?

   Suur osa Eestis elavatest muulastest polegi rahvuselt venelased vaid venekeelsed inimesed kogu endise Nõukogude Liidu
eri rahvuste hulgast, kellele vene keel pole nende emakeeleks, vaid kes on nõukogude aja suurvene šovinismi pealesurumise tagajärjel hakanud häbenema oma rahvust ja nimetama ennast venelasteks. Miks nende eri rahvuste lapsed peaksid õppima tingimata venekeelses koolis, kui nad elavad Eestis?

   See pole emakeele ära võtmine vaid nende inimeste integreerimine elukohajärgsesse riiki, mille riigikeeleks on Eesti keel.
Sama toimub ka mujal maailma riikides. Õppimine riigikeelses koolis on vajalik, et kooli lõpetamisel oleks muulastel võrdsed võimalused eestlastega õppida kõrgkoolides ja töötada sellistel töökohtadel, kus lisaks heale kõnekeele oskusele tuleb osata perfektselt ka eesti kirjakeele grammatikat. Vene koolide lõpetajatest suurem osa sellega kahjuks hakkama ei saa.
   Samas õppimine eestikeelses koolis ei välista selles ka vene keele või mõne teise siin elava rahvuse emakeele õpetamist.

   Venekeelsete koolide säilitamisega tehakse nendes koolides õppivatele noortele karuteene, jättes sellega nende koolide lõpetajad ka tulevikus teisejärgulisteks, ainult lihtsamatele töödele sobivateks inimesteks, kus keeleoskus pole oluline.

Kui talv on tulekul!

Lamp-ahi

   Kuna elekter on liiga kallis, et seda jahedavõitu keskküttega korteris elektriradiaatoriga soojuse juurdesaamiseks raisata, tuleb kasutusele võtta teisi, käepäraseid ja kõigile kättesaadavaid vahendeid.
   Paar aastat tagasi nägin internetis savist lillepotist ja poti alustest kokkupandud omapärast lamp-ahju toa soojendamiseks. Tegin huvipärast ka omale sarnase (fotol) ja tõesti tore leiutis. Pole küll suure ahju eest, aga annab üllatavalt palju sooja oma väiksuse kohta.
   Küünlate kohal olev savikuppel läheb päris tuliseks, paneb toas õhu liikuma, kiirgab soojust ka kõrvale, mitte otse lae alla nagu ilma kuplita küünlad ja annab kenasti lisasoojust, kuivatades hästi vihmase ilmaga tuppa tekkivat niisket õhku. Samas annab tuppa hubase õhtuvalguse, ei pea televiisorit vaadates taustavalguseks lambi peale elektrit raiskama. Need väikesed küünlad on kauplustes odavad ja põlevad üpris kaua.

Savist lillepott, potialused, keermestatud vardad ja selline näeb välja minu valmis lamp-ahi.

   Põletatud savi sisse saab varda jaoks väga kenasti kõvasulampuuriga vee sees augud teha (selleks ei pea olema löökdrell). Aluseks tuleb panna kaks savist lillepoti alust ja alumine tagurpidi, et pealmine, õigetpidi olev küünlatega alus jääks lauast kõrgemale ega kuumutaks lauda (minul alumine väiksema läbimõõduga). Keermestatud varda otsa ülesse tagurpidi lillepott kupliks. Keermestatud vardaid, seibe ja mutreid on igas tööriista K-Raua kaupluses.

Kildagaasi tootmine Eestis?

Kildagaasi leiukohad Euroopas.

   Tänapäeval on mitmed riigid hakanud tootma ise gaasi, nn kildagaasi, et vähendada energia sõltuvust teistest riikidest. Ka Eestis leidub kildagaasi suures koguses, põlevkivi kihtide all. Põlevkivist on utmise teel põlevkivi tootmise kõrvalsaadusena juba toodetud põlevkivigaasi, nii et Eesti võiks hakata mõtlema ise kildagaasi tootmisele. Aga samuti Läti ja Leedu, sealgi on kildagaasi varud suured. Balti riigid saaks ennast vajaliku koguse gaasiga ise varustades teiste sõltuvusest vabaks.
   Ja kuigi ilmselt „rohelised“ hakkavad kohe tõstma kisa looduse saastamisest selle tootmisel, oleks selle tootmine, seni kuni valmib piisavalt rohelise energia allikaid, ainus kindel tagatis Eesti energiadefitsiidi vähendamiseks. Ja kindlasti tahavad ka rohepöörajad ise talvel sooja tuba ja gaasipliidil toitu valmistada.
   Baltimaade naabritest lükkas Poola kildagaasi tootmise alustamise esialgu küll edasi, seda just pinnases leiduva kildagaasi koguse vähesuse tõttu, aga ainult ajutiselt.

Tagasi algusesse.