Avaleht

Levi lühilainel

Elementaarset

CB 27 MHz

CLUB 3Ø4

QSL kaardid

PMR 446 MHz

H A M

Skeemid

Kodukootud

Ringhääling

Saatejaamad

Galeriid

Universum

Missioonid

Areaal

Vaatlejad

Mina ise

Minu Eesti

Varia

Amburi koduleht                  Eesti ringhäälingu ajalugu                   Amburi koduleht

Ringhäälingu algus Eesti Raadio Ringhääling Eesti Riigi ringhääling
Eesti Raadio Eesti Rahvusringhääling



Lühiülevaade Eesti Raadio ringhäälingu ajaloost fotodes



Ringhäälingu algus

Varsti pärast traadita telegraafi ehk raadio leiutamist tekkis raadio entusiastidel soov hakata raadiot kasutama ka meelelahtuslikel eesmärkidel, muusika ja sõnaliste saadete lähetamist eetri kaudu.


Maailma esimese audio raadiosaate lähetas 24. detsembril 1906. aastal,
Brant Rock'i raadiotelegraafijaamast Massachusettsis, eetrisse Kanada insener Reginald Aubrey Fessenden.

R. A. Fessenden Brant Rock'i raadiotelegraafijaamas.


Brant Rock'i lähedalt möödasõitvatel laevadel valvesolevad raadiotelegraafi operaatorid arvasid,
et tegu on Jumala naljaga, kui kuulsid kõrvaklappidest morse asemel järsku jõululaulu.

Raadiotelegraafijaam Brant Rock'i rannas.


Brant Rock'i kunagise raadiotelegraafijaama antenni säilinud vundamendile on paigaldatud mälestustahvel
maailma esimese audio raadiosaate jäädvustamiseks.


11. mail 1924. aastal läks siit, Haapsalu pikalaine posti-telegraafi jaama saatjast eetrisse
Raadio Ringhäälingu esimene audio raadiosaade Eestis

Haapsalu saatejaama audio proovisaadete (Raadio ESA) meeskond saatja juhtpaneeli ees.
Istuvad E. Laurmann, G. Liidemann; seisavad E. Vidrikson, J. Velling, G. Punn.


Keskel Haapsalu posti-telegraafi jaama kaks vana metallmasti ja paremal uus mastantenn.


Teises maailmasõjas hävinenud Haapsalu posti-telegraafi jaama ühe antenni säilinud betoonalusele
on paigaldatud Eesti esimese audio raadiosaate toimumise mälestustahvel.


Maailma esimene rahvuslik raadio ringhääling, BBC (British Broadcasting Corporation),
asutati 18. oktoobril 1922. aastal Inglismaal.

BBC silt peakontori ukse kohal.




Eesti Raadio Ringhääling

Eesti „O/Ü Raadio Ringhääling“ asutati 1. novembril 1924. aastal, eraettevõttena.


Raadio Ringhäälingu kollektiiv 10. aastapäeva ühispildil 1934. aastal.


18. detsembril 1926, peale Tallinna Kopli kesklaine saatejaama valmimist,
algasid Eestis regulaarsed ringhäälingu raadiosaated

   

Raadio Ringhäälingu esimesed stuudioruumid asusid Tallinnas, Pikk tänav 43 majas.
Sealt läksid raadiosaated telefoniliinide kaudu Kopli saatejaama.


Raadio Ringhäälingu esimene naisteadustaja Erika Veidenbaum.
(Foto ajakirjast)


Raadio Ringhäälingu esimene reporter Felix Moor 1927. aastal, stuudios raadiosaadet läbi viimas.


Ringhäälingu algusaegadel polnud raadiokuulamine tasuta.
Ka Eestis seati 1. jaanuarist 1927 sisse raadiomaks ja kõik raadiovastuvõtjad tuli registreerida.

Ennesõjaaegne raadiovastuvõtja kasutamise luba.

 

  Juba 1927. aastal kolis Raadio Ringhääling oma stuudiod Pikk tänav 43 majast üle Estonia teatrimaja kolmandale korrusele, tunduvalt avaramatesse ruumidesse. Lisaks olid seal head võimalused teha kohapeal saalides toimuvatest muusikaüritustest ja teatrietendustest otseülekandeid ja hiljem (magnetofonide saamisel) ka salvestusi.


Estonia teatrimaja tänapäeval.


Esimesed kontserdid Raadio Ringhäälingus läksid eetrisse otse stuudiost.
Ringhäälingu trio, Hugo Schüts, Priit Nigula, Alfred Vaarmann, 1927. aastal.


Üks populaarsemaid esinejaid raadioeetris oli John Pori džässiansambel.


Raadio Ringhäälingu reporter ja „Eesti esimene DJ“ Felix Moor stuudios plaadimuusikat „tegemas“.
(Foto ajakirjast „Raadio“ Nr.7 Juuli 1931.)


   

Ringhäälingu reporter Felix Moor intervjueerib 1931. aasta Miss Estoniat, Lilly Silbergi
ning kümnendal üldlaulupeol, 23. juunil 1933. aastal, Tuudur Vettikut (vasakul) ja Juhan Simmi.




Eesti Riigi Ringhääling

1. juulil 1934. aastal „O/Ü Raadio Ringhääling“ riigistati ja uueks nimeks sai „Riigi Ringhääling“.


Noore Eesti Vabariigi raadioside rajajaid, Türi kesklaine saatejaama ehitamise eestvedaja,
1934. aastast Riigi Ringhäälingu direktor, hr Friedrich Olbrei, oma töölaua taga „Estonia” teatrimajas 1939. aastal.


Peale Raadio Ringhäälingu riigistamist 1934. aastal suurenesid suurema rahastuse tõttu tunduvalt
ringhäälingu tehnilised võimalused ja koos sellega ka töötajate arv.

Riigi Ringhäälingu suurenenud kollektiiv 18. detsembril 1936. aastal,
regulaarsete raadiosaadete alguse 10. aastapäeva ühispildil.


   Selleks ajaks oli juba valmis ehitatud ja töös nii Tallinna uus, võimsam kesklaine saatejaam Lasnamäel kui ka Lõuna-Eestis kuuldavuse parandamiseks ehitatud kesklaine saatejaam Tartus Raadil. Kesk-Eestis alustati mõõtmisi kõige sobivama paiga leidmiseks, kogu Eesti territooriumi hea kuuldavusega katva, võimsa saatejaama ehitamiseks. Hakati tunduvalt suurendama stuudiote tehnilisi võimalusi, muretsedes juurde selle aja maailmatasemel helitehnikat.


Esimese plaadikirjutamise masina sai Riigi Ringhääling omale 1936. aasta märtsis.

   

Vasakul plaadikirjutamise masin ja paremal, juba plaadivabriku matriitsi alt tulnud,
kuuldemänguga „Mikumärdi“, sariplaadi etikett.


Esimesed, Saksamaal valmistatud „AEG“ magnetofonid sai Riigi Ringhääling omale 1939. aasta aprillis.
Seda teise ringhäälinguna Euroopas, Saksamaa järel.

Magnetofonidega töötamas, reporter Leonhard Urm (vasakul) ja helitehnik Aleksander Sillart.


   

Heliplaatide hoiukapid ja akude laadimisruum.


   

Ringhäälingu teadustajate stuudio. Teadustaja Doreen Sõerde lugemas uudiseid ja parempoolsel fotol
asetamas grammofonile heliplaati, kas reporterite järjekordse välireportaažiga või taustamuusikaga.


1938. aasta augustis valmis Ringhäälingu reportaažibuss „Hõbehall“, mille seadmete komplektis olevale, reportaažide salvestamiseks mõeldud, plaadikirjutajale lisandus 1939. aastal samuti magnetofon.

   

Reporterid (vasakult) Felix Moor, Heino Mikkin ja Aleksander Illi Hõbehallis, reportaažiringsõidul mööda Eestit.


   

1939. aastal toimusid Tallinnas, Ülemiste järvel, Euroopa meistrivõistlused jääpurjetamises. Kalda lähedal tegi Ringhäälingu reporter Leonhard Urm reportaaži raadiobussi „Hõbehall“ pika juhtme otsas oleva mikrofoniga.
Järve keskelt toimusid esmakordselt otsereportaažid raadioamatööride, kolme 80 m lühilaine väliraadiojaamaga.
Leonhard Urmi kõrval lamab väliraadiojaama omanik, raadioamatöör ES2C - Leopold Vedru.


Mikrofoni ees on Riigi Ringhäälingu populaarne teadustaja Vardo Holm.

  Tema tuntud, iga hommikune, saabuva päeva sissejuhatus, "Hallo, hallo, siin Tallinn, Tartu ja Türi" kutsus rahva seas sellele järele hüüdma heatahtliku naljalisa: "Hallo, hallo, siin Tallinn, Tartu ja Türi" - Siin räägib tola Jüri". (Isa käest kuuldud lugu.)


   

Kuuldemängude foonikas, stuudio helitehnik Eino Pillikse (vasakult), reporterid Kaarel Söödor ja Felix Moor
saadet ettevalmistamas. Paremal, kõne- ja loengustuudio, seinal eriotstarbeline kell, ajalugeja-signalisaator.


  

Riigi Ringhäälingu sünfooniaorkestri kontserdi lindistamine Estonia kontserdisaalis.
Paremal, kaja summutamiseks riideisolatsiooniga esinejate stuudio.


Kuuldemängu "Viljandi paadimees" tegelased loevad kuuldemängu eetrisse.
Tagaplaanil Riigi Ringhäälingu reporter Felix Moor.


Lastesaadete toimetaja Pilvi Toomendi-Üllaste, stuudios koos lastega,
läbiviimas järjekordset lastesaadet.

 

Esimesed ruumilise heliga (stereofoonilised) raadiosaated Eestis said teoks juba 1938. aastal.

   

Saade anti eetrisse kesklainel. Üks kanal kanti üle Türi saatja kaudu, teine kanal Tallinna saatja kaudu.
Kuulama pidi saadet kahe raadioga, üks häälestatud Türi saatjale, teine Tallinna saatjale.


   

Ringhäälingu tehnilise keskuse kontrollpuldi taga istub tehnik Olev Kask.
Paremal, kõrgsagedus-ülekande aparatuuri plokid ringhäälingusaadete ülekandmiseks
Tallinna stuudiotest Türi saatejaama.


   

Reporter ja Riigi Ringhäälingu väljaande „Raadioleht” vastutav toimetaja,
vabal ajal ka raadioamatörismiga tegelav, Aleksander Illi (ES7E) oma töölaua taga „Estonia” teatrimajas.


   Mitmete valdade äärealade majapidamistes polnud veel elektrit, mistõttu tuli kasutada patareitoitega raadiovastuvõtjaid saadete kuulamiseks. Kuna aga patareide tööaeg oli lühike ja hind suhteliselt kallis, otsiti pidevalt uusi, odavamaid võimalusi patareiraadiote toiteks.
   Raadiolampide 2V küttele leiti lahendus akude kasutuselevõtuga, neid sai valdade keskustes ülesseatud laadimispunktides uuesti laadida, mis tuli tunduvalt odavam igakordsest uute patareide ostmisest. 135V anoodpatareidele odavama asenduse leidmine oli keerulisem.
   Parima lahenduse probleemile pakkus raadiotehas „ARE“, hakates tootma lisaks 2V akudele, alalisvoolu pingemuundajaid „AKKUANOOD“, mis muundas 2V akude pinge 135V anoodpingeks raadiotele. See võimaldas ka anoodpatarei asemel hakata kasutama 2V akut.


  

ARE alalisvoolu pingemuundaja 2V-135V koos kahe akuga ja müügireklaam.


 

Registreeritud raadioabonentide arv Eestis, seisuga 1. juuli 1938


 1. jaanuariks 1927 - ca 400    1. jaanuariks 1934 - ca 14.760  
 1. jaanuariks 1928 - ca 7.000    1. jaanuariks 1935 - ca 15.560  
 1. jaanuariks 1929 - ca 13.900    1. jaanuariks 1936 - ca 24.290  
 1. jaanuariks 1930 - ca 14.500    1. jaanuariks 1937 - ca 36.940  
 1. jaanuariks 1931 - ca 14.570    1. jaanuariks 1938 - ca 48.950  
 1. jaanuariks 1932 - ca 14.730    1. juuliks 1938 - ca 56.000  
 1. jaanuariks 1933 - ca 14.950     

Peale Tallinna, Tartu ja Türi ringhäälingujaamade oli Eestis 1937. aastal kommertsraadiojaamu:

10 rannajaama, 2 õhusõidujaama, 51 laevajaama, 5 peilimisjaama,
2 raadiomajakat, 2 meteoteateid saatvat jaama,
3 navigatsiooniteateid saatavat jaama, 2 erakatsejaama.

(Andmed on toodud 1938. aasta raamatust „Sidetehnika ajaloolone areng“.)

Kuna just esimese iseseisvusaja viimastel aastatel tekkis raadioaparaatide ostubuum,
oli 1940. aasta juuliks Eestis raadiovastuvõtjaid juba rohkem kui 100.000.




Eesti Raadio

 

Eesti okupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal kaotati kõik Eesti Vabariigi institutsioonid, sealhulgas ka Riigi Ringhääling! Eksisteerimise lõpetanud Riigi Ringhäälingu asemele
loodi 22. novembril 1940. aastal ENSV Rahvakomissaride Nõukogule alluv Raadiokomitee.


   Peale omavahelise sõja puhkemist Hitlerliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1941. aasta 22. juunil, korjas Nõukogude okupatsioonivõim kõigilt Eestimaa elanikelt, mahalaskmise ähvardusel, ära kõik registreeritud raadiovastuvõtjad.
   Asemeletulnud Saksa okupatsioonivõimu loal hakati 1941. aasta lõpul elanikele osaliselt küll raadioid tagastama, aga suur osa patareitoitega raadiotest jäi siiski tagastamata, sest need rekvireeriti Saksa sõjaväe tarbeks.


   

Osa Tallinna elanikelt ärakorjatud raadiovastuvõtjaid Reaalkooli ruumides.
(Ainuüksi Tallinna ja Nõmme elanikelt konfiskeeriti kokku üle 24000 raadio.)


1944. aasta 9. märtsi Tallinna lauspommitamisel sai tabamuse ka Estonia teatrimaja, mille tulekahjus hävinesid kõik seal asunud Riigi Ringhäälingu stuudiod, koos aparatuuri ja kogu fonoteegiga.

Estonia teatrimaja veel suitsevad varemed peale märtsipommitamist.
(Kuumusest sulanud lumi on koos kustutusveega jäätunud suureks liuväljaks.)

  Peale märtsipommitamist sisustati säilinud seadmetega ajutiselt ringhäälingu stuudioteks Estonia teatrimaja keldrikorruse terveks jäänud ruumid.

 

Juba 1939. aastal ehitama hakatud Riigi Ringhäälingu oma raadiomaja Tallinnas,
mille ehitus sõja tõtttu seiskus, hakati edasi ehitama ja sai lõpuks valmis 1950. aastal.

Kreutzwaldi tänaval asuv, nüüd juba vana Raadiomaja tänapäeval.


Sõjas hävinesid ka kõik kolm Eesti ringhäälingu saatejaama.
Peale sõda ei hakanud Nõukogude valitsus Tallinna, Tartu ja Türi saatejaamu taastama,
vaid otsustas ehitada uue Eesti Raadio kesklaine saatejaama Laitsesse.

   Miks just põhjarannikule, mitte Eesti keskele? Sest Nõukogude valitsusele oli tähtsam mitte Eesti katmine kuuldavusega vaid kuuldavus põhja poole, Soome ja Rootsi.
   Ungarist sõjasaagina äratoodud, Inglise päritolu saatja väljundvõimsus oli 100 kW. Laitsesse ehitatud kesklaine saatejaam (lainepikkus 290 m) hakkas tööle 1949. aastal. Ja varsti peale jaama tööle hakkamist alustatigi nii Soome- kui Rootsikeelseid propaganda saateid.
   Kohalikud, eriti noored ei kuulanudki eriti neid propaganda saateid, vaid õhtuti kui levi oli parem, Lääne-Euroopa jaamu.
Palju lisandus kesklainele just noori kuulajaid siis, kui saabusid müügile esimesed kantavad patareivastuvõtjad ja mõni aeg hiljem ka taskuraadiod. Nendel polnud siis küll veel ultralühilaineala, aga kesklainel tulid õhtusel ajal, kui kauglevi paranes, hästi kuuldele, pidevalt head muusikat esitav, „Radio Luxembourg“ ja ka teised Lääne-Euroopa jaamad.


   

Tolleaegsed noorte populaarsemad nn õueraadiod, sõrmlampidel Turist ja juba transistoritel Gauja.

 

  1956. aastal alanud raadiosaadete edastamine ultralühilainel toimus Nõukogude Liidu poolt loodud, sotsmaade tele-raadio organisatsiooni OIRT (International Radio and Television Organisation), sagedusalas 65,9 - 74 MHz. Ka 1961. aastal alanud stereosaadete edastamisel võeti kasutusele OIRT-i oma, polaarmodulatsiooniga stereosüsteem.


3. juunil 1967. aastal hakkas lainepikkusel 422 m (711 kHz) tööle Eesti Raadio II programm „Vikerraadio“.

   Selle Nikita Hruštšovi pingelõdvenduspoliitika tulemusena lubatud meelelahutusprogrammi saated muutusid väga kiiresti populaarseks. Sellised saated, nagu „Mnemoturniir“, „Rameto“, „Järjejutt“, „Keskööprogramm“ jt, mille muusikaliste osade sekka, lisaks kodumaisele ja sotsmaade estraadimuusikale, sai vahele torgata ka seni põlu all olnud lääne popmuusikat, tõid noori uuesti ka Eesti Raadiot kuulama.

 

Esimesed stereofoonilised katsesaated Eestis ultralühilainel algasid 21. juulil 1961. aastal.

Regulaarsed stereosaated algasid alles 1. jaanuarist 1971, kui olid ilmunud müügile
esimesed kodumaised stereoraadiod, nagu pildil olev „ESTONIA stereo“.

 

Kvadrofoonilised katsesaated Eesti Raadios algasid 13. märtsil 1977. aastal.

Esimest kvadrofoonilist saadet juhivad Jüri Tamm ja Vilhard Pilvisto.


   Kvadrofoonia oma nelja kanali edastamisega osutus liiga keeruliseks ja kalliks laiatarbes kasutamiseks, seepärast loobuti testsaadete järel selle juurutamisest. Asemele arendati pseudokvadrofoonia, kus kahekanaliline stereosüsteem muudetakse kunstlikult neljakanaliliseks alles vastuvõtjas. Selle nimeks sai "Surround system", mis jaguneb kaheks laiatarbe süsteemiks:
Kontsertsaal 2+2 kanalit (2 peakanalit ja 2 surroundkanalit) ja Kodukino 1+6 kanalit (1 peakanal ja 6 surroundkanalit).

 

Kontsertsaal (2+2)                                               Kodukino (1+6)  

 

Hoolimata nõukogude okupatsiooniaja rangetest eeskirjadest ja tsensuurist jäi Riigi Ringhääling, nüüd uue nimega „Eesti Raadio“, kogu selle aja kestel vormilt küll nõukogulikuks, aga sisult ikka Eesti raadioks, sest saadete tegijad olid siiski Eesti inimesed, kes mõnigi kord oma saadetega riigivõimu taluvuse piire testisid.




Eesti Rahvusringhääling

 

Eesti iseseisvuse taastamise järel jäi Ringhäälingu nimi „Eesti Raadio“ aastateks muutmata.
Alles 1. juunil 2007. aastal allutati Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ühtse organisatsiooni alla, uue nimega:
„Eesti Rahvusringhääling“.

 

Eesti Rahvusringhäälingu hooned Tallinnas.


Peale iseseisvuse taastamist, kui kogu vabariik sai kaetud ultralühilaine leviga,
otsustati suurte ülalpidamiskuludega kesklaine saatejaamad sulgeda.

30. juunil 1998. aastal, kell 12:13 lülitas 51 aastat Laitse raadiojaamas töötanud Kornelius Päiv
välja Laitse jaama vanema, 1930. aastate lõpus Inglismaal valmistatud 100 kW raadiosaatja.

Kümme minutit hiljem tegi sedasama 1973. aastast pärineva 150 kW saatjaga,
raadiojaama viimane ülem Lea Viira.

Sellega lõppes raadiosaadete kesklainel edastamise traditsioon Eestis.



Tagasi algusesse.