Minu Eesti

Amburi koduleht        Elementaarseid skeeme koos kirjeldustega        Amburi koduleht

• Lihtsad 13,8 V toiteplokid raadiojaamadele • ES7TR morsevõti • Elektronvõtme manipulaator •
• VHF/UHF koaksiaalantenn • 2 m / 70 cm E-factor dualband antenn • 70 cm mobiilne Yagi antenn •
• Kompaktne 80 m raamantenn • HF multibändantenn EZ-Wire • Baluni valmistamine •
• CB GP 1/2 antenni sobituspool • CB GP antennist HF multibändantenn • "Kristallraadio" •

Lihtne pole alati parim, aga parim on alati lihtne!

Lihtsad 13,8 V toiteplokid raadiojaamadele

   Alloleval joonistel on toodud kahe lihtsa, aga samas hea stabiliseerimisteguriga, toiteploki skeemid, mille valmistamisega peaks hakkama saama ka suht algaja raadiohuviline, kellel isetegemiseks viitsimist ja jootekolb käes püsib.

   Esimene toiteplokk on mõeldud väikese tarbimisvõimsusega seadmetele. Sellise lihtsa toiteploki hea stabiliseerimisteguri saavutab ainult väga heade parameetritega transistorite kasutamisel.
   Mida suurem on alalisvoolu võimendi T1 võimendustegur, seda suurem on kogu toiteploki stabiliseerimistegur, seepärast on alalisvoolu võimendiks suure võimendusteguriga transistor KT3107. Stabilisaatortransistoriks T2 liittransistor KT827.
   Kestvaks koormusvoolu tugevuseks kuni 5 A.

   Kuna toiteploki skeem on koostatud kollektorväljundiga, võib stabilisaatortransistori KT827, mille kollektor on korpuses, kinnitada jahutusradiaatorile otse ja selle omakorda miinusega ühenduses olevale toiteploki metallkorpusele, see tagab parima soojusülekande. Dioodsilla võimsus peaks olema vähemalt 10A, näiteks KBU12A (50V/12A).
   Toitetrafo peaks olema sekundaarmähise väljundpingega mitte üle ~15 V. Suurem väljundpinge tekitab suure pingelangu tõttu stabilisaatortransistoril selle asjatu kuumenemise.
   Sama skeemi järgi ehitasin kunagi toiteploki ka oma esimesele CB transiiverile "Fintec FC-400".

Lihtne kahe transistoriga toiteplokk.

*

   Teise toiteploki skeem on koostatud integraal negatiivpinge regulaatoriga LM337, stabilisaatortransistoriks Darlington, npn juhtivusega KT827 (20 A). Kestvaks koormusvoolu tugevuseks kuni 10 A.

Lihtne toiteplokk negatiivpinge regulaatoriga LM337.

   Töökindluse suurendamiseks on toiteploki skeem koostatud kollektorväljundiga. See lubab stabilisaatortransistori KT827 (kollektor korpuses) kinnitada jahutusradiaatorile otse, isoleerimata, parema soojusülekande saamiseks ja radiaatori otse toiteploki metallkorpuse külge (mis on ühendatud miinusega). Nii toimib terve toiteploki korpus suure jahutusradiaatorina.
   Trafo sekundaarmähis on keskelt väljavõttega (2 x 15 V), seepärast on alaldina kasutatud kahe dioodiga maatriksit BYV72EW-200 (30 A). Maatriksi kest on jalgadest isoleeritud, nii et ka selle võib kruvida samale radiaatorile KT827-ga, mis on omakorda otse ühendatud toiteploki metallkorpuse külge.
   Stabilisaatori pingeregulaator LM337 tuleb paigutada ühisele jahutusradiaatorile isoleeritult (vilgukivi alusel), kuna selle kest on ühendatud "in" jalaga või siis eraldi radiaatorile.

LM337 korpuses TO-220, LM337K korpuses TO-3 ja kummagi väljaviikude asetused.

   Alaldina võib kasutada ka kahte võimsusdioodi, aga sellisel juhul tuleb need paigutada toiteploki korpusest isoleeritud eraldi radiaatorile. Transistori KT827 asemel võib kasutada samuti muid sobiva võimsusega npn juhtivusega transistoreid (näiteks TIP142), aga kindlasti darlington liittransistoreid. Hariliku npn võimsustransistori kasutamisel väheneb toiteploki silumistegur tunduvalt.
   Suurema võimsusega tarbija puhul võib kasutada kahte transistorit KT827 (TIP142) paralleelselt või siis ühte tunduvalt suurema võimsusega transistorit, nagu MJ11032 (50 A) ja pingeregulaatorit LM337K parema jahutuse tagamiseks.

Darlingtonid KT827 (20 A), MJ11032 (50A), nende siseskeem ja väljaviikude asetus.

   Valmis toiteplokk koos trafoga on soovitav paigutada metallkarpi, trafol tekkiva puistevälja varjestamiseks ja trafo ise soovitavalt kummist padjale, mehaanilise müra vähendamiseks (kui trafo kipub urisema).

   Peale õieti kokkumonteerimist peaks toiteplokk hakkama kohe normaalselt tööle. Ainukeseks seadistamiseks jääb väljundpinge 13.8 V paikkakeeramine potentsiomeetriga Rs.

   Selle skeemi järgi ehitasin toiteplokid oma CB/HAM transiiverile "President George" ja HAM transiiverile "Yaesu FT-707S"
(suurema varu tagamiseks MJ11032-ga). Töötavad suurepäraselt ega tekita ka mingisuguseid häireid, kuigi asetsevad otse transiiverite all.

ES7TR - morsevõti

   Eesti raadioamatööri ES7TR poolt kunagi väljatöötatud ja läbi aegade mitmelpool järgimist leidnud väikese voolutarbega morsevõtme skeem, koos autoripoolsete selgitustega. Sõna autorile:

   Siinkirjeldatava morsevõtme konstrueerisin juba 1982. aasta lõpul ja järgmise aasta suvisest kokkutulekust alates olen selle kirjeldust levitanud. Paljude soovil avaldasin selle ajakirjades "Side-Raadio-Televisioon" 1985 nr. 11 ja „Радио“ 1986 nr. 4, hiljem veel korra ERAÜ teatajas „ES-QTC“ nr. 22 (Sügis 1998).
   Skeemi (ilma montaažijoonisteta) ja kirjeldust võib kohata ka mõnes hilisemas V. Rubtsovi (UN7BV) transiiverite venekeelses artiklis, kus tema nimetab seda lihtsalt „nüüdseks juba klassikaliseks saanud skeemiks“:

   Skeemi kirjeldus: Skeem joonisel 1 sisaldab vaid kolm mikroskeemi, osa loogikalülitustest on lahendatud dioodidel.
   Ooterežiimis taktgeneraator töötab mikroskeemil DD1. Saatekiirus piirkonnas 60...200 märki minutis on reguleeritav potentsiomeetriga R2. Maksimaalkiirus on piiratud takistiga R1, minimaalkiiruse määrab peamiselt R2 nimivaartuse valik (soovi korral võib C1, R1 ja R2 väärtusi varieerida katseliselt suurtes piirides). Sellise taktgeneraatori omapäraks on loogikaelement DD1.3, mis tagab kondensaatori C1 tühjenemise R1 ja R2 kaudu ja kindlustab seega esimese ja järgnevate impulsside ühesuguse pikkuse.

   Montaažiplaat mõõtmetega 65x35 mm (joonis 2, vaade fooliumi poolt) on valmistatud ühelt poolt fooliumiga kaetud klaastekstoliidist ja mõeldud väikesemõõtmelistele detailidele.
   Detailide paigutus plaadil selgub alumiselt suurendatud jooniselt, kus mikroskeemide 1. väljaviigud, transistoride emitterid ja dioodide anoodotsad on täidetud aukudega (vaade detailide poolt).

   Morsevõti on arvestatud saatja kontaktivabaks manipuleerimiseks transistori VT2 abil. Suurema positiivse pinge tastimiseks võib transistoriks VT2 kasutada kõrgepingelisemat ränitransistori, kusjuures selle võtmerežiimi tagamiseks võib R9 vähendada 1 kilo-oomini. Transistori VT2 kollektoriahelasse on muidugi võimalik ka manipulatsioonirelee lülitada, kuid mõistlikum on seda vältida, kohandades selleks saatja skeemi. Negatiivse pinge tastimiseks võiks kasutada näiteks abiskeemi pnp transistoriga joonise 4 eeskujul. Takistite nimiväärtused valitakse siin joonisel toodud pingetest erinevate puhul nii, et transistor jääks tööle ikka võtmerežiimis.

Edukat ehitamist soovides, ES7TR            

Elektronvõtme manipulaator

   Eelnevale jutule lisaks, kes soovib hakata ehitama, ka üks iseehitamiseks lihtne, aga töökindel võtme manipulaator. Oma võtme ehitasin kunagi sama konstruktsiooniga ja töötab laitmatult (foto alajaotusel "Kodukootud").

   Võtme kangid on soovitav painutada pronks või vask latist, parema kontakti saamiseks kontaktpulkadega, võtmega töötamisel.
   Puksid ja kontaktipulkade alused saab lihtsalt teha erinevate elektri kontaktliistude sisudest. Pulgad ise 3 - 4 mm vasktraadist. Käepidemed võib valmistada käepärasest plastikust (pleksiklaas jne.), kinnitades need kangidele kas kruvidega või liimiga (ise valasin punasest EPO vaigust). Võtme aluseks sobib igasugune isoleermaterjal, olenevalt sellest, kas võti paigutatakse karpi või jääb lahtiseks (siis on kena näiteks lakitud puitalus).
   Kangide vajutuse tugevuse saab omale sobivaks vedru pinge reguleerimisega ja liikumisulatuse kontaktpulkade kauguse reguleerimisega kangidest.

VHF/UHF koaksiaalantenn

PMR446 ja 70 cm / 2 m HAM lainealadele

Siin üks suhteliselt lihtsa ehituse, aga hea kasuteguriga vertikaalantenn iseehitamiseks.

  1/4λ ja 1/2λ kaablilõikude pikkused arvestatakse alates sukast ja nendele mõõtudele lisanduvad veel lõikude mõlemapoolsed tinutamise otsad, 6 mm + 6 mm = 12 mm.
  Kaablilõigud puhastatakse 10 mm ulatuses, ülaloleva joonise kohaselt.

  Antenni ülemine lõik ja vastukaalud valmistatakse 1,5 - 2 mm läbimõõduga vasktraadist. Nende mõõtudeks on 1/4 lainepikkust antennis ehk (300 ÷ 4 ÷ sagedus [MHz] - 4% = 75 ÷ f [MHz] × 0,96). Ülemisele, traadist lõigule, lisandub tinutamise ots 5 mm ja vastukaaludele (peale painutamist Xmm) niipalju, et korralikult suka külge tinutada. Vastukaalusid peaks olema vähemalt kolm või enam.

  Antenni alumine ots koosneb jupist samast kaablist, mille suka ülemise otsa külge on tinutatud vastukaalud ja kaabli alumise otsa külge pesa antennikaablile (selle jupi pikkus ei oma tähtsust).
    Soovi korral võib antenni kaabli ka otse, ilma vahepesata, tinutada antenni viimase lõigu otsa, tinutades vastukaalud antennikaabli enda suka alguse külge.

  Antenni lõigud tinutatakse omavahel kokku, ülalnäidatud pildi järgi ja valmis antenn kinnitatakse kas tugivarda külge või asetatakse õhukese seinaga tugevasse torusse (mõlemad peavad olema metallivabad, puu või plastik). Tugivarda külge kinnitamisel tuleb tingimata enne isoleerida lahtised jätkukohad, et niiskus kaablilõikudesse ei pääseks.
   Parem variant on antenni paigutamine plastiktorusse. Selle ülemise otsa auk suletakse veekindlalt ja alumisele otsale saetakse vastukaalude arvu järgi, piki toru ~ 10 cm sisselõiked, et toru ots jääks niipalju vastukaaludest alla poole (nelja vastukaalu puhul on hea risti saagida). See, sisselõigetega toru ots, tõmmatakse antenni torusse paigutamise järel isoleerpaelaga kokku (hoiab asendis vastukaalud ega lase neid koos antenni ja antennikaabliga torus alla vajuda) ja sellest kinnitatakse antenn ka masti külge (kinnitus peab kindlasti jääma vastukaaludest allapoole, kui mast on metallist).

  P.S.   Poollaine lõike võib olla suvaline paarisarv, sõltudes kasutatava tugivarda või toru pikkusest.
   Lõikude arvu suurendamisega suureneb ka antenni kasutegur, mis aga iga järgmise paari lisamisega suureneb üha vähem, seepärast nende arvu suurendamine üle 4 - 5 poollaine paari (kokku 11 - 13 lõiku) enam erlist efekti ei anna.
  Joonisel näidatud poollaine lõikude arvuga (4) antenni võimendusteguriks antakse ~ 6dBi.

Lõikude pikkused erinevatest kaablimarkidest:

Lõigud 1/4λ (m) = 75 ÷ f (MHz) × V + 0,012 m.

Lõigud 1/2λ (m) = 150 ÷ f (MHz) × V + 0,012 m.

Ülemine lõik 1/4λ (m) = 75 ÷ f (MHz) × 0,96 + 0,005 m. Vastukaalud 1/4λ (m) = 75 ÷ f (MHz) × 0,96.

2 m / 70 cm E-factor dualband antenn

   Lihtne dualband 2 m / 70 cm ringdiagrammiga ja horisontaalpolarisatsiooniga antenn kasutamiseks välitingimustes, aga ka statsionaarse katuse- või rõduantennina, kui puudub võimalus katusele Yagi antenni koos pöörajaga panna.

http://efactorantennas.com/

Masti otsas oleva antenni üldvaade ja kaablipesa ühendus.

   Antenn koosneb kahest, rõngakujuliseks painutatud ja omavahel ühendatud 2 m ja 70 cm poollaine dipoolist, mis on alaliskomponendi suhtes maandatud sobitustrafo kaudu. Antenni häälestamine toimubki selle trafo õlgade pikkuse reguleerimisega. Antenni materialiks sobib 6 -10 mm läbimõõduga alumiinium- või vasktoru.

70 cm mobiilne Yagi antenn

   See, DK7ZB 70 cm 6 elemendiline Yagi antenn koos sobitusahelaga  http://www.qsl.net/dk7zb/70cm/6.htm  on suure kasuteguriga, aga siiski veel suhteliselt kompaktne, et sobida välitingimustes mobiilseks kasutamiseks, kas automatkadel või ka ULL välipäevadel, käsijaamaga (või ka autojaamaga) sidepidamiseks.
   Alloleval joonisel on enda ehitatud variant antennist, sellel on DK7ZB antenniga võrreldes konstruktsiooni erinevused.

   Kõik antenni elemendid paigaldasin läbi poomi, isoleerimata (väljaarvatud dipool), neid hoiavad paigal pealt ja alt ø 4 mm kruvid (selleks keermestasin puuritud augud poomil). Sellise paigaldusviisi tõttu suurenevad veidi elementide pikkused. Alloleval lingil on läbi poomi paigaldatud Yagi elementide pikkuste korrektsiooni tabel, olenevalt poomi läbimõõdust ja elementide kinnitusviisist.

Yagi elementide korrektsiooni tabel

Yagi antenni kauplusest ostetud material.

   Antenni poom ja kõik 6 elementi on alumiiniumtorudest. Materjali ostsin "K-Rauta" kauplusest. 1 tk 15 x15 mm kandilist toru poomiks, 1 tk ø 10 mm toru dipooliks ja 2 tk ø 6 mm toru direktoriteks. Kõik torud olid kaupluses müügil ka 1 m pikkuste juppidena. Nelja torujupi hind kokku 10,90 €. Samuti kauplusest ostetud sobituslüli karp (80 x 80 x 55 mm) 2 €. Materialide kogumaksumus 12,90 €.

Lisaks veel TNC pesa ja TNC ning SMA pistikud RG58 ühenduskaablile, antennist käsijaama.
(TNC pesad/pistikud sobivad kuni 12 GHz sagedustele, SMA pesad/pistikud kuni 27 GHz sagedustele.)

Mõned antenni keerulisema osa ehitustsüklid

Sobituslüli karp sissetehtud aukude ja TNC pesaga.                 Sobituslüli karp pesa ja poomiga.                

    Sobituslüli karp pesa, poomi ja dipooliga.           Valmis sobituslüli karp koos sobituslüliga.

   Dipooli mõlemad elemendid on jäigemaks paigale fikseerimiseks ühendatud omavahel torude sees oleva plastikust pulgaga, mis läheb samuti keskelt läbi poomi.
   Antenni poomi otsa lisasin käepideme, (näha alloleval pildil) nii saab antenni mugavamalt käes hoida käsijaamaga sidepidamisel. Sobituskarbi alla kinnitasin lisaks alumiiniumist klotsi, keermestatud auguga keskel, mis sobib foto kolmjala külge kruvimiseks.

   Karpi paigutatud sobituslüli, 50 ohmise koaksiaalkaabli sobitamiseks antenni 28 ohmise vläljundiga, on tehtud 75 ohmise koaksiaalkaabli RG 59 kahest veerandlaine jupist (võib kasutada ka 75 ohmist TV kaablit, aga selle lainetakistus pole kunagi täpne). Veerandlaine lõikkude pikkused (keskmine lainepikkus jagatud neljaga ja korrutatud laine lühenemisteguriga kaablis) on 114 mm (varjestuse algusest varjestuse lõpuni) ja peavad kulgema paralleelselt, teineteise kõrval.

Valmis 70 cm mobiilne Yagi antenn.

70 cm mobiilne Yagi antenn fotostatiivi küljes (momendil keeratud vertikaalpolarisatsiooni).

Kompaktne 80 m laineala raamantenn

   Eksperimeneteerimiseks üks väikeste mõõtudega raamantenn 80 m lainealale, välitingimustes kasutamiseks, aga samuti statsionaarselt, kui puudub võimalus pikkade traatantennide ülesriputamiseks.

Raami suhteliselt väikesed mõõdud võimaldavad seda kasutada ka rõduantennina.

   Antenni omamahtuvus ja ribalaius sõltuvad kasutatava traadi läbimõõdust (mida jämedam antennitraat, seda suurem mahtuvus ja laiem riba).
   Kui antenni resonasssagedus jääb madalamale (trimmeri mahtuvus minimaalasendis), saab seda veidi suurendada antenni traatide vahele plastikust toru paigaldamisega kas ühele või kui ei piisa, siis ka raami teisele poole (vähendab traatide vahelist mahuvust).
   Kui antenni resonasssagedus jääb kõrgemale (trimmeri mahtuvus maksimaalasendis), tuleb suurendada trimmeri mahtuvust lisakondensaatoriga.
   Antenni ristpoom tuleb valmistada plastiktorust või puidust (mitte metallist). Kuna raamantenn on maapinna suhtes 45° nurga all, jääb vertikaalne poom ühtlasi ka antenni mastiks.

Kompaktne 80 m raamantenn valmiskujul.

HF multibändantenn EZ-Wire

   Description:   HF Wire Antennas. Wire antennas are incredibly simple to construct and comparibly inexpensive. Ham radio operators often begin building wire antennas such as dipoles, inverted Ls, inverted Vs, Windoms, and wire loop antennas before moving on to more complex HF antennas.

   Lühilainetel töötamist alustavad, värsked amatöörid, seisavad dilemma ees, kuidas alustada oma antennimajanduse ehitamist. Igale lainealadele kohe oma, monobänd antenni ülesriputamine on enamusele üle jõu käiv ettevõtmine, seda nii töömahult kui rahaliselt või siis lihtsalt võimaluste puudumisel (näiteks kortermajas).
   Aga tahtmine proovida kõiki lühilainealasid on loomulikult suur, eriti kui on multibänd HF transiivergi juba muretsetud. Seepärast oleks mõtekas algul osta või ise valmistada lihtne HF multibänd antenn, mis oma efektiivsuselt jääb küll alla iga laineala monobänd antennile, aga lubab üsnagi edukalt töötada terves lühilaine astmikus.

   Üheks selliseks lihtsaks multibänd antenniks on EZ-Wire. Suhteliselt lühike (saab paigaldada ka väikesele platsile), kogu lühilaine ulatuses normaalselt häälestuv (ka WARC bändidel) ja lihtne ise valmistada.

http://www.ct1ffu.com/site/index.php?option=com_content&view=article&id=48&Itemid=18

Lihtne ja kõik lühilainealad kattev EZ-Wire (inverted L).

   Antenni traadi pikkus on täpselt 16,2 meetrit ja riputatakse antenn üles kummuli L-ina nagu ülalpool oleval joonisel, aga võib testida ka tagurpidi V-na, Z-ina, sirge viltuse traadina jne, olenevalt asukohast ja paigutamise võimalustest, parima tulemuse saamiseks.

Antenni seisulaine näidud erinevatel lainealadel, antennitraadi pikkusel 16,2 m (tehase andmed).

   Selle antenni (ja üldse antennide) paigaldamisel ei tohi olla kärsitu. Mitmed noored antenniehitajad, kellel peale mingi valmis antenni paigaldamist ei taha see häälde minna, kipuvad kärmelt süüdistama antenni kvaliteeti, aru saamata lihtsast tõest, et mitte ükski antenn, ka tehases valmistatud täpsete mõõtudega ja seal häälestatud antenn, ei lähe igas paigas häälde.
   Antenni häälestust muutvaid tegureid on mitmeid: antenni kõrgus maapinnast, kaugus maja katusest, seintest, suurtest puudest ja eriti metallkonstruktsioonide lähedus. Seepärast tuleb alati testida erinevaid paigutamise viise rahuldava tulemuse saamiseks.
   Ka minul ei läinud EZ-Wire 16,2 meetrine antenn õieti häälde katuse kohal sirge traadina, küll aga inverted L-ina, kui tagurpidi L-i tipp oli katusest tunduvalt kõrgemale tõstetud.

   Kui antenni ülesriputamiseks on vaba ruumi rohkem, võib seda testida ka mõnel teisel, tehase tabelis antud pikkusel.
   Enda EZ-Wire antenni testimisel, katusele paigaldatuna, häälestus see antenni tuuneri abil 80 m, 40 m ja 20 m lainealade sagedusvahemike ulatuses kõige paremini ja oli ka teistele paremini kuuldav antennitraadi pikkusel ~ 38 m (41,5 meetrist pikemat ei võimaldanud katuse pikkus proovida).
   Antenni paigutuse kirjeldus maja katusel koos joonisega on alajaotusel HAM (Lühilained).

The comments

Tehase EZ-Wire antenn 9 :1 baluniga.

Baluni (Ununi) valmistamine

   Kõigepealt selgituseks, mis erinevus on nii mõnelgi segadust tekitavatel ingliskeelsetel terminitel BALUN ja UNUN.

BALUN = Symmetrical to Asymmetrical (Balanced to Unbalanced)
UNUN = Asymmetrical to Asymmetrical (Unbalanced to Unbalanced)

   EZ-Wire antenni iseehitamisel pole raske ka 9 :1 balun (siis just unun) ise valmistada. Allpool toodud piltide, skeemi ja õpetuse järgi ning õigete ferriitrõngaste kasutamisel ei tohiks see valmistada erilist raskust.
  Vajalik on balun (kõrgsagedus trafo 9 :1) selleks, et muuta EZ-Wire antenni 450 Ohmine väljundtakistus 50 Ohmiseks, kokkusobivaks koaksiaalkaabli ja transiiveriga.
   Antenni hea kasuteguri saavutamiseks erinevatel lainealadel on vajalik kindlasti kasutatavale sagedusvahemikule sobivate ferriitrõngaste kasutamine (näiteks firma firma "Amidon" T200-2 / 2 - 30 MHz / ø 50,8 mm või väiksema läbimõõduga T130-2 / 2 - 30 MHz / ø 33,0 mm, aga samuti teiste firmade samade parameetritega rõngad).

   Ferriitrõnga "Amidon" T200-2 (ø 58,8 mm) või " T130-2 (ø 33,0mm) mähis keritakse korraga kolme lakitud (või muu isolatsiooniga) 1 - 1,5 mm traadiga, 9 keerdu ja ühendatakse omavahel vasakpoolsel pildil oleva skeemi järgi.

   Mähisega rõngas tuleb paigutada veekindlasse karpi, selle põhja külge pesa koaksiaalkaablile ja kummalegi küljele 5 - 6 mm läbimõõduga konksuga poldid, nagu tehase balunil. Ühe külge kinnitatakse antenni traat ja teise külge nöör või tross antenni balunipoolse otsa üles riputamiseks. Ka väljaviik antennitraadile tuleks teha karbi küljelt (pildil on see karbi pealt), antennitraadi kinnituskonksu kaudu, sarnaselt tehase baluniga. Samuti maanduse väljaviik, teise konksu kaudu.
   Kas baluni maandusotsa on vaja ühendada otse maanduskontuuriga (parema häälestuse saamiseks ja elektriliste häirete vähendamiseks) või annab paremaid tulemusi maandus ainult koaksiaalkaabli kaudu, selgub antenni testimisel (oleneb antenni asukohast).

Omale valmistasin baluni korpuse santehnika poest ostetud plastikust veetorude detailidest
(Üks vahelüli ja kaks kummitihendiga pimedat otstesse. Gabariidid ~120 mm x 65 mm).

*

Ferritrõngaste- ja mantlite tootjad

http://people.zeelandnet.nl/wgeeraert/ferriet.htm

   Kuna ferriitmaterjalide tootjaid on hulgem, tuleb omale ferriitrõngaste tüübi valikul kindlasti uurida ka tootja firma nime, sest osadel tootjatel on sama tüübitähisega rõngad hoopis erinevate parameetritega.

*

Firma Amidon ferriitrõngaste andmed:   http://www.qrz.lt/ly1gp/amidon.html

Kalkulaator mähise arvutamiseks firma Amidon ferriitidele:
http://www.changpuak.ch/electronics/amidon_toroid_calculator.php

*

Veel üks kalkulaator (nimetu firma) ferriitidele mähiste arvutamiseks:   http://toroids.info/FT140-43.php

*

EMI ferriitmantlid koaksiaalkaablitele:   round cable emi cores

*

Mõned õpetused balunite valmistamiseks ja kasutamiseks

ON6MU  9:1 balun ferriitrõngaga "Amidon" T130-2
  http://users.belgacom.net/hamradio/schemas/Magnetic%20Longwire%20Balun_MLB.htm

*

VK6YSF  9:1 balun (unun) ferriitrõngaga "Amidon" T200-2
http://vk6ysf.com/unun_9-1.htm

CB 27 MHz GP 1/2 antenni sobituspool

   Kui on soov CB GP antenn alumiiniumtorudest ise ehitada, siis kõigepealt meeldetuletuseks 1/2 λ antenni pikkuse arvutamise valem:

l = λ ÷ 2 - 5 % = 11,03 ÷ 2 - 5% = ~ 5,24 m

   CB GP antenni iseehitajatel tekib tihti probleeme antennile sobituspooli ehitamisega. Ilma vastava aparatuurita antenni parameetrite mõõtmiseks (lisaks SWR-meetrile), on selle paikkaajamine pelgalt katsetamise teel väga aeganõudev ettevõtmine.
   Panen siia CB 27 MHz tööstusliku poollaine GP antenni sobituspooli joonise koos mõõtudega. Nende mõõtude järgi ehitades peaks sobituspool jääma kohe õigete parameetritega ja antenn häälestuma SWR-meetri järgi normaalselt, ainult antenni pikkuse muutmisega.

Sobituspooli kõrvaloleval joonisel on näha pooli asukoht antenni jalas
ja antenni kinnitusviis masti külge.

CB GP antennist HF multibändantenn

   Vana CB 27MHz 1/2 λ või 5/8 λ GP antenni saab kaunis lihtsalt ümber ehitada HF multibändantenniks, töötamiseks 10 - 40 meetrini. Selleks tuleb antenni jalas olev sobituspool asendada 9 :1 baluniga või paigutada see eraldi karppi nagu all parempoolsel pildil oleval tehase antennil ja antennivarda lülidest muuta selle pikkus 5,7 - 6 meetriseks (olenevalt asukohast ja ümberehitatava antenni tüübist), et harmooniliste sageduste resonanssid jääksid ligikaudu 40, 20, 15 ja 10 m lainealade kesksagedustele. Antenni täpishäälestus töötamisel toimub antenni tuuneriga. 9 :1 baluni valmistamise õpetus on eelmises artiklis.
   Tulemuseks, minimaalsete kulutustega, tehase HF multibändantenniga SRC X80 identne HF multibändantenn.

http://www.radioworld.co.uk/SRC_X80_HF_vertical_antenna

Välise baluniga tehase HF multibändantenn SRC X80, keskel CB antenni jalas oleva 9 :1 baluni ühendusskeem
ja paremal minu CB 5/8 λ antennist ümberehitatud multibändantenn maja katusel.
(Kohe antenni alt laialiminevad antennimasti terastrossidest tõmmitsad sobisid hästi vastukaaludeks)

   Kuna CB GP antenne on erineva konstruktsiooniga, tuleb baluni valmistamisel jälgida, et kasutatav ferriitrõngas mahuks antenni jala sisse.
   Ehituseks sobivad firma Amidon ferriitrõngad T200-2 (ø 50,8 mm) või väiksema läbimõõduga T130-2 (ø 33,0 mm), aga samuti teiste firmade samade parameetritega rõngad.
   Kui CB antenni ehitus ei võimalda balunit mahutada antenni jala sisse, tuleb kasutada eraldi korpuses olevat, välist balunit, nagu ülalpool oleval pildil tehase antennil. Antenni häälestus sellest ei muutu.
   Antenni täpne pikkus (5,7 - 6m) pannakse paikka antenni testimisel erinevatel lainealadel.

   Ise kasutan selliselt CB 27 MHz antennist testimiseks ümberehitatud HF multibändantenni juba mitmeid aastaid edukalt
10 - 40 meetri lainealadel (koos antennituuneriga), kaasaarvatud WARC bändid ja ka CB 27 MHz laineala ning saanud QRP võimsusega ühendusi kõikide kontinentidaga.
   Korterelamu väga piiratud võimaluste juures täiesti rahuldav kompromiss.

Ajaviidet talveõhtuteks: "Kristallraadio"

   Raadiotehnika tohutu kiire arenguga pidevalt kaasa joostes oleks kasulik vahel tuletada meelde ka oma kunagisi esimesi samme sellel alal.
   Võtke korraks aeg maha, otsige raadiokolu hulgast välja paar vajaliku detaili ja näidake oma lastele (lastelastele), mismoodi see raadio kunagi alguse sai ja tööle pandi.
   See poleks ainult lastele huvitav näha ja kuulata, vaid endilgi huvipakkuv teada, kui palju on võimalik praegusel ajal selle "toiteta" raadioga jaamu vastu võtta nendel, Eestis unustusehõlma vajunud ja seetõttu nooremale põlvkonnale peaaegu tundmatutel, kesk- ja pikal lainealadel.

Nii seda imekasti raadio algusaegadel kuulati.

   Ka algajale raadiohuvilisele oleks kasulik selline riistapuu kokku panna. See töö annaks just esimesed praktilised kogemused nii raadio ehitamisest kui ka häälestamistest. Ja suurima rõõmu ning enesekindluse edaspidiseks, kui enda kokkupandud raadio mängima hakkab.
   Mitmelpool maailmas eksisteerivad isegi "Crystalradio" klubid, kus korraldatakse ka detektorraadiote ehitamise võistlusi, huvitavamatele skeemilahendustele ja konstruktsioonidele.

http://crystalradioclub.co.uk/

http://makearadio.com/crystal/index.php

   Panen siia ühe lihtsa kristallraadio (detektorraadio) skeemi koos ehituskirjeldusega, et algajal raadiohuvilisel oleks kergem see huvitav riistapuu omale prooviks kokku panna. Erinevaid skeeme leiab ka eelnevalt lingilt.

   Detektorraadio on selline imepärane riistapuu, mis töötab ilma teiepoolse toiteta (patareita). Aga selleks, et raadio saaks omale atmosfäärist piisavalt energiat tööle hakkamiseks, tuleb talle kindlasti välisantenn vedada. Selleks sobib igasugune vasktraat, mis tuleb vedada aknast välja, lähima kõrge puu või postini, et antenni pikkuseks tuleks vähemalt 8 -10 meetrit, mida pikem ja mida kõrgemale, seda parem. Hästi sobivad kasutamiseks juba olemasolevad välisantennid (näiteks lühilaine traatantennid).

   Kuna iga raadio toiteks on vaja nii "plussi" kui "miinust", tuleb sellele tingimata tuua ka hea maandus. Selle saab keskkütte radiaatorist (kui on) või veekraanist (kui veetorud on metallist), aga võib ka ise torgata maasse umbes meetrise metallvarda (või kaevata maasse vana plekkämber), mille küljest traat tuppa vedada.

   Kui toide raadiole veetud, tuleb järgmisena hakata vastuvõtja keerulisemat osa, resonanssvõnkeringi pooli "L1" ehitama. Selleks tuleb leida (või ise valmistada) 30 - 60 mm läbimõõduga papist või ka plastikust torujupp, esialgse pikkusega 100 - 150 mm (pikemat parem käes hoida pooli kerimisel).
   Poolialuse äärest 15 - 20 mm kaugusele tuleb teha kaks lähestiku olevat auku, millest parajasti pooli traat läbi mahub. Ühest torgata traat sisse, teisest uuesti välja (see hoiab traati kinni pooli kerimisel) ja väljaulatuv ots sellise pikkusega, et see raadiosse paigutamisel ulatuks tinutada montaaziplaadil oleva maandusahela külge .
   Pooli kerimine algab skeemi järgi vaadates alumisest otsast. 20 keeru järel tuleb traat keerata umbes 10 - 30 mm pikkuselt kahekorra ja omavahel keerdu, esimese väljavõtte jaoks ja nii edasi järgmised sektsioonid 20 keeru kaupa, kuni kõik 120 keerdu keritud.
   Pooli lõppu tuleb teha jälle kaks lähedalolevat auku, ühest traat sisse, teisest välja. Alguse ja lõpu aukudesse võib määrida natukene liimi või lakki, et traadid ei libiseks tagasi ja pool lahti ei keriks. Lõpuks lõigata pooli aluse pikkus parajaks, nii et see oleks mõlemast pooli otsast 15 - 20 mm pikem. Nendest otstest saab pooli kinnitada montaazi alusele (või karpi). Väljavõtete keerdus otsad puhastada pealt ettevaatlikult lakist, lõigata ~ 10 mm pikkusteks ja üle tinutada.

Valmiskeritud pool 40 mm läbimõõduga plastikust veetoru jupil.

   Vastuvõtja montaazi võib teha puust, vineerist või plastikust (mitte metallist) alusele või karpi.
   Pooli sektsioonide ümberlülitamiseks oleks hea kasutada viieastmelist pakettlülitit, aga selle puudumisel võib ka lihtsalt sektsioonide otsi ümber tinutades leida kesklaine jaoks õige keerdude arv (umbes 60 keerdu).

   Pöördkondensaatoriks oleks kõige sobivam mõne vana lampraadio suur pöörik, selle puudumisel sobib ka vanemates taskuraadiotes kasutatav väikene topelt pöörik. Taskuraadio pöörikul tuleb mõlemad pooled ühendada paralleelselt kokku suurema mahtuvuse saamiseks.

   Detektoriks sobib väikese võimsusega Germaaniumdiood (nõrga vooluga töötab Ränidioodist tunduvalt paremini).

   Kuna tänapäeval ei kasutata enam kõrgeohmilisi kõrvaklappe, tuleb kaasaegsete kuularite ühendamiseks kasutada sobitustrafot. Selleks sobib kas mõne vana taskuraadio väikene väljundtrafo või kui on kasutult vedelema jäänud vana lampmagnetofoni mikrofon, ka selle sees olev sisendtrafo. Mõlemad tuleb ühendada nii, et väiksema takistusega pool jääks kuulari väljundiks.
   Kui kasutada kõrgeohmilisi kõrvaklappe, pole vaja trafot vahele panna. Head pusimist !!!

Paar pilti raadio algusaegade detektorvastuvõtjatest valmiskujul.

   Asi hakkas ennastki niivõrd huvitama, et võtsin kätte ja monteerisin prooviks ka ise ühe "kristallraadio" kokku, mille skeem, tuues meelde noorusaegse hasardi parima tulemuse otsimisel, testimiste käigus pidevalt muutus ja täienes.

   Antenni sidestuse püsikondensaatori asemele torkasin pööriku, parima sidestuse leidmiseks erinevate jaamadega.
   Selektiivsuse tõstmiseks kerisin juurde teise samade andmetega pooli, mida saab esimese pooli suhtes nihutada, võimaldades nii, koos lüliti kaudu ühendatava sidestustrimmeriga või ilma, testida erinevaid sidestusi.
   Häälestamiseks panin suure lampraadio topeltpööriku mõlema võnkeringi sünkroonseks häälestamiseks ja lisasin väikese pööriku võnkeringide häälestuste ühitamiseks.
   Samuti lisasin pakettlüliti erinevate dioodide operatiivseks ümberlülitamiseks testimistel.

   Oli mitmeks õhtuks ja öötunniks taas põnevat tegevust ja kuulamist.

   Et asi oleks huvitavam, ei kirjuta siin, palju erinevaid jaamu ma sellega õhtusel ja öisel ajal, pikal-, kesk- ja ka lühilainel kätte sain. Seda on põnev igaühel ise järgi proovida.

  P.S.  Kahjuks on viimastel aegadel tugevaid ja lähemalasuvaid kesklaine ringhäälingujaamu tunduvalt vähemaks jäänud, samuti on juurde tekkinud eetri häireid, seetõttu on valgel ajal kuuldavus praktiliselt olematu.

Tagasi algusesse