Minu Eesti

Amburi koduleht              Universumi uurimise missioonid               Amburi koduleht

• Tulevaste missioonide kalenderplaan • Maa meie paradiis • Elukeskkond • ISS • HAMsat •
• Kuu • Päike • Merkuur • Veenus • Marss • Jupiter • Saturn • Uraan • Neptuun • Kääbusplaneedid, asteroidid ja komeedid •
•Maa kaitse missioonid • Kaugkosmose uurimine • Aknad universumi •

Per aspera ad astra! 

Ignore the watchers while exploring the universe!

Tulevaste missioonide kalenderplaan

          ESA Space Missions                       NASA has big plans for the 2020s

*       *       *

Järjest rohkem riike on võimelised viima Maa orbiidile satelliitte oma kanderakettidega.

List of orbital launch systems - Erinevate riikide kanderakette

  Tänaseks ongi erinevad riigid saatnud Maa orbiidile tuhandeid satelliite, millest paljud on eksisteerimise juba ka lõpetanud, põledes ära Maa atmosfääris, aga pidevalt suurenev hulk vanu, töö lõpetanud satelliite koos neid üles viinud kanderakettide viimaste astmetega, jätkavad veel tiirlemist orbiidil, tekitades nüüd juba kasutu kosmoseprügina üha suureneva kokkupõrke ohu uute orbiidile saadetavate satelliitidega ja eriti mehitatud kosmoseaparaatidega.
   See on tekitanud tõsise probleemi, mis vajab edasiste kosmoseuuringute projekteerimisel kindlasti lahendamist.

Stuff in space - Orbiitidel tiirlevaid satelliite ja nende jäänuseid (kosmoseprügi)

   Eesti panustab ka oma osaga selle probleemi lahendamisele. Järgmise EstCube-2 missiooni üks eesmärke on plasmapiduri ehk kütusevaba tõukejõusüsteemi testimine. Sellise plasmapiduri kasutuselevõtt aitaks tulevikus kõik missiooni lõpetanud satelliidid ja nende kanderaketid Maa orbiidilt eemaldada.

Maa - meie paradiis

Maa

Inimkond on iidsetest aegadest uskunud, et kusagil on olemas õnnemaa, mida kutsutakse paradiisiks,
adumata tõsiasja, et Maa ise ongi meie Päikesesüsteemi paradiis, mida tuleb hoida nagu silmatera.

Paradiis kunstniku nägemuses.

24. detsembril 1968 tegid Apollo 8 astronaudid Frank Borman, Jim Lovell ja Bill Anders
esimeste inimestena ümber Kuu lennates, esimese ajaloolise kaugfoto meie paradiisist Maast Kuu taustal.

Mõned fotodele tardunud hetked Päikesesüsteemi paradiisist

See ameerika kaljukotkas tegi pesa Kennedy Parkway Northi lähedal NASA Kennedy kosmosekeskuses 8. veebruaril 2023.
Igal aastal asuvad kotkad talveresidentsi Florida kosmodroomil, sigides ja kasvatades uut põlvkonda. Keskus jagab piiri
Merritt Islandi riikliku looduskaitsealaga, kus elab üle 1500 taime- ja loomaliigi ning 15 föderaalses nimekirjas olevat liiki.

Serengeti on geograafiline piirkond Ida-Aafrikas, mis asub Tansaania põhjaosas, kuid ulatub ka Keenia edelaosasse.
Serengeti piirkonnas, mille suurus on ligikaudu 30 tuhat km², toimuvad maailma suurimad imetajate ränded.
Igal aastal rändab vee ja toidu otsingutel Serengetis tsirkulaarselt enam kui 2 miljonit rohusööjat looma.

Matsalu rahvuspark hõlmab madalaveelist Matsalu lahte ja selle rannikut, Kasari jõe suudmeala ja ligi 50 saart ning laidu
koos ümbritseva Väinamerega. See on tõeline paradiis linnuhuvilistele, üks Euroopa tähtsamaid veelindude peatuspaiku rändeteel Arktika ja Lääne-Euroopa vahel. Matsalus asub 4000 ha suurune Kasari luht, Euroopa suurim säilinud lageluht,
mis on oluline rukkiräägu, täpikhuigu ja rohunepi pesitsusala. Rahvuspargist lendab igal aastal läbi üle 2 miljoni veelinnu,
neist üle 230 000 jääb rahvusparki peatuma lühemaks või pikemaks ajaks.

*

Saabub päev, kui Maal saavad otsa ressursid, mida planeet on võimeline taastama,
sest igal aastal kurnavad inimesed üha enam planeeti, kus nad elavad ja kui see jätkub samas tempos,
siis juba mõnekümne aasta pärast vajab inimkond elamiseks uut planeeti.

  Et seda ei juhtuks, on vaja pidevalt uurida planeedi ehk meie elukeskkonna ökoloogilist seisukorda. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab seda väga edukalt teha kaugseire uuringutega Maa orbiidil tiirlevatelt satelliitidelt, mille mõõteseadmed annavad täpse ülevaate Maa looduse globaalsest hetke seisukorrast.
   Jääb vaid loota, et maailma riikide juhtivad poliitikud hakkavad aktsepteerima teadlaste uuringute tulemusi ja võtavad ette radikaalseid samme saabuva ökoloogilise katastroofi ärahoidmiseks!

Indiaanlaste vana tõdemus

Russell Means

"Kui kõik rohelised asjad, mis kasvavad, oleks Maa pealt ära võetud, ei saaks elu olla.     
Kui kõik neljajalgsed olendid oleks Maa pealt ära võetud, ei saaks elu olla.                      
Kui kõik tiivulised olendid oleks Maa pealt ära võetud, ei saaks elu olla.                            
     Kui kõik roomavad, ujuvad ja maa sees elavad olendid oleks ära võetud, ei saaks elu olla.
Aga kui kõik inimesed ära võetaks, õitseks elu Maa peal. Nii tähtsusetud me olemegi."
 
                                                                  Russell Means, Oglala Lakota Nation.

Tähtsamad Maalähedased missioonid

Maa elukeskkonna uurimise orbitaalsed missioonid

Kliimamuutused viitavad pikaajalistele temperatuuride ja ilmastikumuutustele. Need nihked võivad olla loomulikud, kuid alates 1800. aastatest on inimtegevus olnud kliimamuutuste peamiseks tõukejõuks fossiilkütuste (nagu kivisüsi, nafta ja gaas) põletamise tõttu, mis tekitab soojust püüdvaid gaase.
Elukeskkonna uuringud peavadki andma vastuse inimtegevuse suurusest kliimamuutustes.

See NASA visualiseeritud Maailma kaart näitab globaalsete temperatuuride anomaaliaid aastatel 2017 - 2021.
Normaalsest kõrgemad temperatuurid on näidatud punasega ja madalamad temperatuurid sinisega.

*       *       *

Euroopa kaugseiresatelliitide programm ERS

ERS mission - Euroopa kaugseiresatelliitide programm ERS (European Remote-Sensing Satellite)

Sellised nägid välja satelliidid ERS-1 ja ERS-2.

  Esimene kaugseire satelliit ERS-1 lennutati polaarorbiidile Ariane4 raketiga 1991. aasta juulis. Sellele järgnes teine satelliit ERS-2 1995. aasta aprillis. Sel ajal olid mõlemad ERS-satelliidid kõige kõrgetasemelisemad kosmosesse saadetud kaugseire instrumendid, mis olid välja töötatud Euroopas.
   ERS-1 missioon lõppes 1999. aastal, kattudes osaliselt 1995. aastal polaarorbiidile saadetud uuema ERS-2 tööperioodiga. Need edukad Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidid on kogunud tohutul hulgal väärtuslikke andmeid Maa pinna, ookeanide
ja polaaralade kohta. Nende andmete põhjal on saadud jälgida ja uurida looduskatastroofe nagu üleujutused ja maavärinad ka kõige vähemasustatud maakera punktides.
   ERS-1 ja ERS-2 satelliidid on globaalsel tasemel avardanud uurijate arusaamu ookeanide ja atmosfääri vastastikmõjudest, hoovustest ning muutustest Arktika ja Antarktika jääkilbis, andes klimatoloogidele hulgaliselt väärtuslikku informatsiooni. Nende satelliitide abil oli võimalik jälgida samuti põllundusalasid, metsi, rannajooni ja merereostust. Maakasutuse muutuste, näiteks vihmametsade hävitamise jälgimine on aidanud riikide valitsustel silma peal hoida paljudel keskkonnaprobleemidel.

*       *       *

ESA MTG (Meteosat Third Generation) seeria

Meteosat 3 - Statsionaarorbiitidel tiirlevad meteoroloogia satelliitide seeria

MTG-I pildisatelliit (esiplaanil) ja MTG-S helisatelliit.

  Toetudes ESA ja Eumetsati pikaajalisele partnerlusele, tagab Meteosat Third Generation järgmise kahe aastakümne jooksul geostatsionaarselt orbiidilt ilmaennustamiseks vajalike täpsete andmete edastamise järjepidevuse, mis parandab tunduvalt ilmaprognooside õigsust. MTG-süsteem koosneb kahte tüüpi satelliitide seeriast: neljal MTG-imageril (pildistaval satelliidil)
ja kahel MTG-sounderil (helisatelliidil).
   Esimene satelliit MTG-I1 peaks startima orbiidile 2022. aasta lõpus, Kourou atollilt, Prantsuse Guianas.

*       *       *

Merepinna muutuste uurimise missioon Sentinel-6

   Maa on inimestele elamiskõlblik keskkond ainult tänu maailma ookeanidele. Meri toodab ja reguleerib vihmavett, joogivett, ilmaolusid, kliimat, rannajoont, suurt osa toidust ja isegi hapnikku õhus. Maailmamerel on oluline roll ka rannikualade kliima kujundamisel. Saarte ja mereäärsete alade kliimat iseloomustavad näitajad erinevad oluliselt samadel laiuskraadidel olevate sisemaal paiknevate alade kliimanäitajatest.

Sentinel-6 mission - Merepinna muutuste uurimise missioon Sentinel-6

Sellised näevad välja satelliidid Jason-CS A ja Jason-CS B.

   NASA ja mitme partneri vahelise rahvusvahelise koostöö satelliitide Sentinel-6 Michael Freilich programm koosneb kahest identsest satelliidist Jason-CS (Jason-CS A ja Jason-CS B), mis hakkavad teostama merepinna geoloogiliste muutuste vaatlusi kõrge täpsusega mõõteaparatuuriga ajavahemikus 2020–2030.
   Missiooni teiseks eesmärgiks on koguda vertikaalsed temperatuuriprofiilid, kasutades GNSS raadio-okultatsiooni meetotit,
et hinnata temperatuurimuutusi troposfääris ja stratosfääris ning parandada sellega ilmaennustuste täpsust.
   Esimene satelliit Jason-CS A startis 21. 11. 2020 Vandenbergi õhujõudude baasist Californias SpaceX Falcon 9 raketiga.

*       *       *

Maapinna vete uurimise missioon SWOT

SWOT mission - Maapinna vete uurimise missioon SWOT

Maapinna vete uurimise satelliit SWOT

   SWOT (Surface Water and Ocean Topography) on esimene satelliidi missioon, mis uurib peaaegu kogu Maa pinnal olevat vett. Selle instrumendid mõõdavad vee kõrgust planeedi järvedes, jõgedes, veehoidlates ja ookeanis parema eraldusvõimega kui kunagi varem. SWOT-i andmed on kasulikud inimestele Maal, aidates parandada üleujutuste prognoose, täiustades põua jälgimiseks kasutatavaid mudeleid ja parandades merepinna tõusu prognoose.
   Satelliit SWOT saadeti Maalähedasele orbiidile 16. detsembril 2022, Vandenbergi õhujõudude baasist Californias, SpaceX Falcon 9 kanderaketiga.

*       *       *

NASA ookeani- ja atmosfääriameti satelliit JPSS-2

Nii näeb välja ilmaprognooside parandamise satelliit JPSS-2 orbiidil.

   JPSS-2 on NASA ookeani- ja atmosfääriameti (NOAA) JPSS-2 (Joint Polar Satellite System-2) seeria kolmas satelliit, mis
hakkab koguma andmeid ilmaprognooside parandamiseks, aidates teadlastel ennustada äärmuslikke ilmastikunähtusi ja kliimamuutusi ning valmistuda nendeks.
  JPSS-2 startis polaarorbiidile 10. novembril 2022, Atlas V 401 kanderaketiga, stardikompleksist 3 Vandenbergi õhujõudude baasist Californias.

*       *       *

ESA ja NASA ühisprojekt, missioon SOHO

Kui kõrgele ulatub Maa atmosfäär?

   Seni arvati, et Maa atmosfääri ülemine piir ulatub ~ 1000 -1200 km kõrguseni maapinnast (eksosfäär), kuid uus uuring,
mis põhineb USA-Euroopa päikese- ja heliosfääri vaatluskeskuse (SOHO) üle kahe kümnendi kestnud vaatlustel, näitab, et tegelikult ulatub atmosfäär ligikaudu 630 000 kilomeetrini ehk rohkem kui poolteist korda kaugemale Kuust. See muudab isegi Kuu, mille kaugus Maast on ligikaudu 380 000 kilomeetrit, väga kõrgel atmosfääris lendavaks "lennukiks".
   See on ka üks põhjustest, miks satelliidid orbiidilt alla kukuvad. Sadade kilomeetrite kõrgusel on küll praktiliselt vaakum, kuid satelliitidele vastupanuvõime tekitamiseks on siiski piisavalt õhumolekule, mis vähehaaval aeglustavad nende kiirust, kuni satelliidid sukelduvad tihedatesse õhukihtidesse ja põlevad ära.

Päikese- ja heliosfääri vaatluskeskuse kosmosesond SOHO.

   Euroopa kosmoseagentuuri ESA ja USA kosmoseagentuuri NASA ühisprojekt SOHO (Solar and Heliospheric Observatory) käivitati 2. detsembril 1995, kui Floridas Canaverali neeme õhujõudude kosmodroomilt saadeti Atlas II AS kanderaketiga kosmosesond SOHO Maast 1,5 miljoni km kaugusele Lagrange'i punkti (L1), kus ta uurib Päikest ja Päikesetuuli, aga samuti Maa atmosfääri ülakihte, millest järjest kõrgemale minnes saab ühest hetkest lihtsalt väga hõre vesinikuaatomite pilv.
   Maast umbes 60 000 kilomeetri kaugusel on selle pilve ühes kuupsentimeetris keskmiselt 70 vesinikuaatomit. Kuu juures ehk ligikaudu 380 000 kilomeetri kaugusel leidub üks vesinikuaatom keskmiselt viie kuupsentimeetri kohta.
   Algselt kaheaastase missioonina kavandatud SOHO jätkab edukalt tegevust pärast enam kui 25 aastat kosmoses viibimist
ja missiooni on pikendatud kuni 2022. aastani.

Rahvusvaheline kosmose orbitaaljaam ISS

  Rahvusvaheline kosmose orbitaaljaam ISS (International Space Station) on mikrogravitatsioonilise keskkonnaga kosmose uurimislabor, kus astronaudid / kosmonaudid viivad läbi bioloogia-, keemia-, meditsiini-, psühholoogia- ning füüsikaalaseid katseid ja teostavad nii astronoomilisi kui meteoroloogilisi vaatlusi.
   Kosmose orbitaaljaam annab ainulaadse võimaluse kaaluta oleku tingimustes testida erinevaid süsteeme, mida vajatakse tulevastel lendudel Kuule ja Marsile.
   ISSi orbiidi kõrgus on 330 - 435 km. Selle keskmine kiirus on 27743,8 km/h ja see teeb ööpäevas 15,54 tiiru ümber Maa.

International Space Station - Rahvusvaheline kosmose orbitaaljaam ISS

International Space Station TV - Rahvusvahelise kosmose orbitaaljaama ISS TV

Rahvusvaheline kosmose orbitaaljaam ISS koos põkkunud kosmoselaevadega 15. veebruaril 2023.
Orbitaaljaamas on pargitud SpaceX meeskonnalaev Crew-5 Dragon, Venemaa meeskonnalaev Sojuz MS-22,
kosmosekaubalaev Cygnus-18 ning Venemaa varustuslaevad Progress 82 ja Progress 83.
(Jaama külge saavad põkkuda korraga 6 kosmoselaeva.)

Fragment astrofotograaf Andrew McCarthy ISS-i fotost, millel jaama taustaks on Kuu pind.
ISS-i taha jääva, suure Tycho kraatri läbimõõt on 85 kilomeetrit.

Ex unitate vires!

   Rahvusvaheline mehitatud kosmose orbitaaljaam ISS on eri maades ehitatud moodulitest koosnev ja koostööna valminud kosmosejaam Maa orbiidil. Jaama esimesed moodulid viidi orbiidile 1998. aastal ja pidevalt täienedes on sellest kujunenud suurim seniehitatud kosmose orbitaaljaam.
   Projektis osalevad USA kosmoseagentuur (NASA), Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), Venemaa Kosmoseagentuur (RFSA), Jaapani Kosmoseagentuur (JAXA) ja Kanada Kosmoseagentuur (CSA). Iga agentuur haldab enda ehitatud osa.
   Jaama eri moodulite omandiõigust ja kasutamist reguleerivad valitsustevahelised kokkulepped. Vastavalt kokkuleppele säilitab Venemaa täieliku omandiõiguse Venemaa moodulile, jaama teised osad on aga ülejäänud lepingupartnerite vahel ühiselt ära jagatud.

Assembly of the ISS - Kosmose orbitaaljaama ISS erinevad segmendid ja moodulid

ESA observatoorium mooduli kaitseluukidega vaatluskuppel.

   Kosmose orbitaaljaama ISS pardal on igal ajahetkel käimas suur hulk erinevaid eksperimente paljudes eri valdkondades.
Need katsed valib iga kosmosejaama partner, et täita iga vastava agentuuri eesmärke.
   Allolevalt lingilt leiate "Space Station Research Exploreri" katsete andmebaasi, et saada lisateavet iga katse eesmärkide, kirjelduste ja tulemuste kohta, samuti pardaseadmete, kujutiste ja lisateabe kohta, mida leiab väljaspool seda andmebaasi.

International Space Station expeditions - Ekspeditsioonid kosmose orbitaaljaama ISS

Space Station Research Experiments - Eksperimendid kosmose orbitaaljaamas ISS

   NASA administratsioon teatas, et saadi luba pikendada rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) tegevust aastani 2030 ja teha koostööd oma rahvusvaheliste partneritega Euroopas (ESA, Euroopa Kosmoseagentuur), Jaapanis (JAXA, Jaapani Aerospace Exploration Agency), Kanadas (CSA, Kanada Kosmoseagentuur) ja Venemaal (Riiklik Kosmosekorporatsioon Roscosmos), et võimaldada selles ainulaadses orbiidil tiirlevas laboris läbiviidavate unikaalsete uurimistööde jätkamist kümnendi lõpuni.

*       *       *

   Kui peale USA kosmosesüstikute lendude lõpetamist viisid kosmose orbitaaljaama ISS vahetusmeeskondi ainult Venemaa kosmoselaevad "Sojuz", siis nüüd toimuvad need ka USA kommertsfirma SpaceX "Dragon" kosmoselaevadega.

SpaceX missions to ISS - SpaceX missioonid kosmosejaama ISS

NASA SpaceX Crew-5 missioon

SpaceX Crew-5 mission - SpaceX Crew-5 Missioon

SpaceX Crew-5 on NASA Commercial Crew programmi viies lend kosmoselaevaga Crew Dragon orbitaaljaama ISS.
Missiooni komandöriks on Eesti/indiaani juurtega astronaut Nicole Aunapu Mann.

Roscosmose kosmonaut Anna Kikina, NASA astronaut Josh Cassada,
NASA astronaut Nicole Aunapu Mann ja JAXA astronaut Koichi Wakata.

Nicole Aunapu Mann orbitaaljaamas vaatluskupli aknal.

Ekspeditsiooni 68 lennuinsenerid Nicole Aunapu Mann NASAst ja Koichi Wakata JAXAst
orbitaaljaama õhulüüsis oma skafandreid kontrollimas enne avakosmoses käiku.

Nicole Aunapu Mann töötamas orbitaaljaama ISS juures avakosmoses.

   Nicole Aunapu Mann sündis 27. juunil 1977, Howardi ja Victoria Aunapu peres ning kasvas üles Californias Penngrove'is.
Ta on lõpetanud USA Mereväeakadeemia, Stanfordi ülikooli ja USA Mereväe Katselendurite kooli.
   2013. aastal valiti Nicole Mann astronaudiks. Augustis 2018 määrati ta Boeingu CST-100 Starlineri esmalennu meeskonda.
Ta oli 5. oktoobril 2022 startinud missiooni SpaceX Crew-5 komandör ja Rahvusvahelise Kosmosejaama 68. ekspeditsiooni liige.

Nicole Aunapu Mann katselennuki gabiinis.

Nicole Aunapu Mann koos abikaasa ja pojaga.

*

Emaliini kaudu on Nicole Aunapu Mann Põhja-Californias asuva Round Valley indiaanihõimude Wailacki liige.

Round Valley indiaanihõimude liikmed oma rahvariietes.

  Tema vanaisa Helmuth Aunapu (1903 -1957) sündis Eestis ja oli elukutselt meremees. 1920. aastate lõpus emigreerus USA-sse.
   1936. aastal sai USA kodakondsuse. Teenis II maailmasõjas USA relvajõududes, lõpetades kolonelleitnandi aukraadis ja töötas hiljem USA relvajõududes insenerina.

Nicole Aunapu Mann 2023. aasta septembris koos isaga Hiiumaal oma vanaisa kunagises kodukohas.

*       *       *

Amatöörraadioside kosmosejaamas ISS

Teen siinkohal raadioamatöörina väikese kõrvalepõike Maa elukeskkonna uuringutest,
et mõne sõnaga tutvustada ka raadioamatööride tegemisi kosmoseprogrammides.

    Pingeliste uurimisprogrammide ja testimiste vahelistel puhkehetkedel kasutavad astronaudid, kellel on raadioamatööri litsents, oma tööpingetest vabanemiseks ka lobisemist raadioamatööridega ümber maailma. Selleks on orbitaaljaamas ISS olemas amatöörsagedustel töötav raadioaparatuur.

Amateur Radio on the ISS - Amatöörside kosmose orbitaaljaamas ISS

ISS FM repeater - Orbitaaljaama amatöörside FM repiiter

KE5FYE, NASA astronaut Sandra Magnus kosmosejaamas ISS, sideseansil raadioamatööridega.

IZØUDF, ESA astronaut Samantha Cristoforetti kosmosejaamas ISS, sideseansil raadioamatööridega.

Radio frequencies on the ISS - Kosmosejaamas ISS kasutatavaid raadiosagedusi

ISS real time tracking - Kosmosejaama ISS interaktiivne liikumiskaart

Amatöör raadioside satelliidid

CQ Cosmos

  Alates juba esimese Maa tehiskaaslase orbiidile lennutamise päevast 4. oktoobril 1957 on raadioamatööridel olnud unistus maapealsete amatöörside repiiterite viimisest Maa orbiidil tiirlevatele satelliitidele, mis suurendaks tunduvalt raadiosidede kaugusi ultralühilainetel.
   12. detsembril 1961 see unistus sai teoks, kui esimene amatöörside satelliit Oscar 1 lennutati Maalähedasele orbiidile. Sellest ajast alates on aegade jooksul eri maade raadioamatööride sidesatelliite lennutatud erinevatele orbiitidele hulgem.

OSCAR 1 - Esimene raadioamatööride sidesatelliit

Esimene amatöörside satelliit Oscar 1 lennutati Maa orbiidile juba 1961. aasta detsembris.

Amateur radio satellites - Amatöörside satelliitide interaktiivne liikumiskaart

Tähtsamad kauged missioonid

Kuu missioonid

Kuu

Maa lähim taevanaaber ja kaaslane, mille tekke kohta on siiani mitmeid erinevaid teooriaid,
on juba iidsetest aegadest alates mõjutanud paljusid kultuure, mütoloogiat ja kunsti.
Mida enam uuritud, seda mõistatuslikum.

Moon Explorers - Kõik aegade jooksul Kuud uurima saadetud automaatjaamad ja mehitatud lennud

Kuu pinnale laskunud automaatjaamade ja mehitatud lendude laskumisajad ja paigad.

*       *       *

NASA Kuu uurimise mehitatud missioonid

The Apollo missions - Kuu uurimisprogrammi Apollo missioonid

Apollo 8 mission - 21.12.1968. esimese mehitatud missiooni start lennuks ümber Kuu

Apollo 11 mission - Apollo 11 Kuu missioon

Esimese Kuu missiooni Apollo 11 meeskond.
Neil Armstrong, Michael Collins ja Buzz Aldrin.

"Väike samm inimesele, aga hiiglaslik hüpe inimkonnale“

                                                                    (Neil Armstrong, 20. juulil 1969. aastal.)

Esimesed kaasaegse inimese jalajäljed teisel taevakehal.
20. juuli 1969. Kosmoselaeva Apollo 11 astronaut Neil Armstrong Kuu pinnal.

Apollo11 maandur ja laialipaigutatud mõõteseadmed Kuul. Kõrval foto orbiidilt.

Alates kosmoselaeva Apollo 15 missioonist oli Kuu lendudel kaasas ka Kuumaastur.

Kuul liikumiseks katsetati gabariitide ja kaalu vähendamiseks ka mootorratta varianti,
aga lõpuks otsustati siiski kokkulapatava auto kasuks.

Lunar Rover Vehicle Foldup Animation - Kuumaasturi kokkulappamise animatsioon

Lunar Rover Vehicle Deployment Animation - Kuumaasturi Kuul lahtilappamise animatsioon

Lunar "Grand Prix" - Kuumaasturi sõidu demo "Kuu Grand Prix" (Apollo 16 missioonilt)

Apollo 17 mission - Viimase Kuu missiooni video

Seni viimase mehitatud Kuu missiooni, 11. detsembril 1972 Kuule laskunud,
kosmoselaeva Apollo 17 maandumismoodul ja sellel asetsev meeskonna kabiiniga tõusumoodul.
Parempoolsel fotol, kaasasolev sõiduasendisse lahtilapatud Kuumaastur.

Apollo Kuumooduli meeskonna kabiin seest.

Kosmoselaeva Apollo 17 astronaudid maasturiga uurimisretkel Kuu maastikul,
võtmas proove teele jäänud suurelt kivirahnult.

Kaks seni viimastena Kuul kõndinud inimest,
kosmoselaeva Apollo 17 astronaudid Eugene Cernan ja Harrison Schmitt.
Parempoolsel fotol orbitaalmooduli piloot Ronald Evans.

   P.S.  Viimased kolm juba plaaneeritud Kuu missiooni, Apollo 18, 19 ja 20, tühistati, väidetavalt eelarve kärbete tõttu.

*       *       *

Kuu orbitaalne uurimissond LRO

Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) mission - Kuu uurimisprogrammi LRO missioon

NASA Kuusond LRO Kuu orbiidil,

   NASA kosmosesond Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) startis Kuule 18. juunil 2009. Sondi ülesanneteks on Kuu pinna detailne kaardistamine, ohutute maandumispaikade tuvastamine, võimalike maavarade avastamine, radiatsiooni mõõtmine
ja uute tehnoloogiate katsetamine. Sond on missiooni jooksul 100-meetrise täpsusega kaardistanud 98,2% kogu Kuu pinnast
ja 50 cm täpsusega kõik Apollo programmi maandumispaigad.

Apollo 17 maandumispaik Taurus-Littrow's. Lunar Reconnaissance Orbiter 2011. aastal saadetud foto.

Nähtavad on Apollo 17 maandumismoodul Challenger, teadusinstrumentide pakett (ALSEP),
suur kivirahn Geophone Rock, Kuuauto (LRV) viimases parkimiskohas, selle sõidujäljed ja astronautide jalajäljed.

   Seda fotot võiks eriti uurida need "lamemaalased" kes on kindlad, et kõik Apollode Kuu reisid on üks suur pettus ja keegi pole Kuul käinud. Kas need LRO saadetud fotol olevad maandumismoodul, mõõteseadmed, Kuu auto ja astronautide liikumise jäljed on sinna jätnud UFO?

   LRO otsib vett oma Lunar Explorer neutronidetektori (LEND) abil, mis tuvastab vesinikuaatomite olemasolu, loendades Kuu pinnasest vabanenud neutroneid. Mõõtmised võimaldavad teadlastel koostada kaarte vesinikurikastest piirkondadest, mis on vee peamine koostisosa. Alates LRO käivitamisest 2009. aastal on missioon tuvastanud mitmetes Kuu lõunapoolusel asuvates kraatrites veejääd.

NASA Kuusondi LRO vaatlused näitavad, et Kuu lõunapooluse kraatrid,
Cabeus, Shoemaker ja Faustini sisaldavad suures koguses veejääd.

LRO misssion images - Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) Kuu uurimise missiooni fotod Kuust

*       *       *

Kuu tulevase orbiitaaljaama orbiidi testija Capstone

   28. juunil 2022 EDT Rocket Labi elektronraketiga Uus-Meremaal Mahia poolsaarel asuvast Rocket Labi stardikompleksist startinud unikaalse Kuu orbiidi testimiseks loodud NASA CubeSat on ette nähtud tulevikus agentuuri ja selle kaubanduslike
ja rahvusvaheliste partnerite ehitatud Kuu kosmosejaama Deep Space Gateway jaoks, mis toetab NASA Artemise programmi, sealhulgas astronautide missioone.

Unikaalse Kuu orbiidi testimise CubeSat Capstone.

  Mikrolaineahju suurune ja vaid 25 kg kaaluv CubeSat Capstone on esimene kosmosesond, mis testib Cislunari autonoomse positsioneerimissüsteemi tehnoloogiaoperatsioonide ja navigatsioonikatse (CAPSTONE) raames ainulaadset elliptilist Kuu orbiiti. NASA Artemise programmi osaks oleva Kuu ümber tiirleva eelposti Gateway rajaleidjana aitab Capstone vähendada tulevaste kosmoselaevade riske, valideerides uuenduslikke navigatsioonitehnoloogiaid ja kontrollides selle halokujulise orbiidi dünaamikat.
   Orbiit, mida ametlikult tuntakse peaaegu sirgjoonelise haloorbiidina (NRHO), on oluliselt pikenenud. Selle asukoht Maa ja Kuu gravitatsioonide tasakaalupunktis pakub stabiilsust pikaajaliste missioonide jaoks, nagu Gateway ja nõuab minimaalselt energiat. Capstone'i orbiit loob ka asukoha, mis on ideaalne vahepeatusala missioonideks Kuule, Marsile ja veelgi kaugemale. Selline orbiit viib Capstone'i 69 600 km kõrgusele Kuu ühest poolusest orbiidi kaugpunktis (apogees) ja 1600 km kõrgusele Kuu teisest poolusest orbiidi lähipunktis (perigees) iga seitsme päeva järel, mistõttu kulutavad Kuu pinnale laskuvad ja Kuu pinnalt tõusvad kosmoseaparaadid vähem tõukejõudu kui ringorbiidilt.

   Uute navigeerimisvõimaluste testimiseks on Capstone'il spetsiaalne arvuti ja raadio, mis teeb arvutused, et teha kindlaks, kus CubeSat oma orbitaalteel asub. Alates 2009. aastast Kuu ümber tiirutav NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) on Capstone'i võrdluspunktiks. Eesmärk on, et Capstone suhtleks otse LRO-ga ja kasutaks sellest ristlingist saadud andmeid, et mõõta, kui kaugel CubeSat on LRO-st ja kui kiiresti muutub nende kahe vaheline kaugus, mis omakorda määrab Capstone'i asukoha ruumis.

*       *       *

Artemis I - Orion - Mehitamata testlend ümber Kuu

The Artemis 1 mission - Kuu uurimisprogrammi Artemis 1 missioon

   Artemis I on NASA uus kaugkosmoseuuringute süsteemide integreeritud test: Maapealsed juhtimissüsteemid Kennedy kosmosekeskuses Cape Canaveralis, Floridas, kanderakett SLS (Space Launch System) ja kosmoselaev Orion, esimene test järjest keerukamate missioonide sarjast.
   Artemis I on meeskonnata testlend, mis loob aluse inimeste kaugkosmose uurimisele ning näitab pühendumust ja võimet laiendada inimeksistentsi Kuule ja kaugemalegi. Selle lennu ajal liigub kosmoselaev umbes kolmenädalase missiooni jooksul Maast ligikaudu 448 000 km kaugusele, tuhandeid kilomeetreid ka Kuust kaugemale. Orion viibib kosmoses kauem kui ükski astronautide kosmoselaev ilma kosmosejaamaga ISS põkkumiseta.
   Kosmosemissioon Artemis I startis Kuu suunas 16. novembril 2022 kell 8:48 (Eesti aeg).

Kosmoselaeva Orion missiooni Artemis I lennuteekond ümber Kuu ja tagasi Maale.

  Artemis I lennul plaanib NASA saavutada mitu peamist eesmärki, sealhulgas testida Orioni meeskonna mooduli soojuskilbi kuumusekindlust Kuu juurest Maa atmosfääri tagasipöördumisel, katsetada toiminguid ja rajatisi kõigis missioonifaasides alates stardiloendamisest kuni tagasitulekuni Maale ning teha lennujärgselt meeskonna mooduli analüüs.

Kosmoselaev Orion missiooni Artemis I testlennul ümber Kuu.

   NASA kosmoselaev Orion teeb "Artemis I" missiooni esmalennu Kuust kaugemale SLS kanderaketiga ja kannab ametlikus lennukomplektis kaasas ka ajakapslit, mis sisaldab hulgaliselt mälestusesemeid hariduslikuks tegevuseks ning järglastele.
Kaasasolev ajakapsel, mis sisaldab kokku umbes 55 kg mälestusesemeid, täiendab pardal toimuvaid olulisi teadusuuringuid ja tehnoloogiaprotsesse.
   Apollo 11 väike Kuu kivi, mis oli ka viimasel kosmosesüstiku lennul, lendab Orioni pardal, rõhutamaks inimeste mehitatud kosmoselaevade Kuule naasmise tähtsust. Riiklik õhu- ja kosmosemuuseum laenab komplekti: Apollo 8 mälestusmedaljoni, Apollo 11 missiooni embleemi ja Apollo 11 missiooni mootori poldi. Muuseumi panustatud Apollo esemed pannakse pärast nende tagasijõudmist Maale välja näitusele.

Artemis I Orioni meeskonnakapsel seest, vasakul istuva „reisija” mannekeeniga,
mis salvestab tulevaste meeskonnaliikmete tingimuste kohta andmeid.

Artemis I press kit - Artemis I testlend ümber Kuu

   NASA kosmoselaeva Orion meeskonnakapsel maandus Vaikses ookeanis California lääneosas pühapäeval 11. detsembril pärast rekordilist missiooni, läbides Kuu ümber rohkem kui 2 miljonit kilomeetrit ja jõudis ohutult tagasi Maale, lõpetades Artemis I katselennu, mis sai alguse NASA Space Launch System (SLS) raketi edukast stardist 16. novembril NASA Kennedy kosmosekeskusest Floridas.
  NASA testis 25,5 päeva jooksul Orioni süvakosmose karmis keskkonnas, et selle tulemusi arvestades saata 2024 aasta Mais missioon Artemis II ümber Kuu juba astronautidega pardal.

*       *       *

Artemis II - Orion - Mehitatud testlend ümber Kuu

Artemis II mission - Kuu uurimisprogrammi Artemis II mehitatud missioon

NASA Artemis II missiooniks valitud meeskond (vasakult paremale):
NASA astronaudid Christina Hammock Koch, komandör Reid Wiseman (istub),
Victor Glover ja Kanada kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen.

   Artemis II on NASA esimene meeskonnaga missioon uue kanderaketi SLS (Space Launch System) ja kosmoselaeva Orion pardal. Neljast astronaudist koosnev meeskond stardib umbes 10-päevasele missioonile NASA Kennedy kosmosekeskuses Floridas asuvast stardikompleksist 39B. Kahe päeva jooksul kontrollib meeskond kosmoselaeva Orion süsteeme ja viib läbi orientatasiooni demonstratsioonikatse Maale suhteliselt lähedal, enne kui starditakse Kuu suunas.

*       *       *

Maandumispaigad mehitatud Kuu missioonile "Artemis III"

   NASA avalikustas Kuu lõunapooluse lähedal asuvad piirkonnad, mis on 2025. aasta mehitatud Kuu missiooni "Artemis III" potentsiaalsed astronautide maandumispiirkonnad Kuul. Peamiseks põhjuseks maandumiskoha valikul Kuu lõunapoolusele nii lähedale on sealsetes kraatrites leiduv vesijää, mis on eluliselt vajalik tulevase alalise Kuu baasjaama ekspluateerimisel.
   Artemis III missioon saab esimeseks astronautide maandumiseks Kuule pärast NASA Apollo 17 missiooni 1972. aastal.

Kuu lõunapooluse piirkond NASA kosmosesondi Clementine saadetud fotol.

Candidate Regions for Landing - Missioonile Artemis III valitud maandumispaigad

   Sillutades teed alalisele kohalolekule Kuul, saab edaspidi sinna rajatavat alalist baasi ja orbiidile rajatavat rahvusvahelist Kuu orbitaaljaama (DSG) kasutada hüppelauana astronautide saatmisel Marsile ja ka teistele päikesesüsteemi planeetidele.
   "Artemis III" missioon on esimene mehitatud missioon Artemise missioonide sarjast, mis hõlmab mehitatud lende Kuule.

*       *       *

"Artemis III" Kuu maandur HLS

Kolme erineva firma nägemused "Artemis III" Kuu maanduritest.

   NASA-l on juba uus võimas Kuurakett SLS ja uus kosmoselaev, Orioni meeskonnakapsel, mis on palju kaasaegsem Apollo meeskonnakapslist.
  Nüüd otsustas kosmoseagentuur NASA valida "Human Landing System" sõiduki - kosmoselaeva, mis viib astronaudid Kuu orbiidilt Kuu pinnale ja tagasi, sõlmides lepingu SpaceX-iga, ühega kolmest ettevõttest, mis arendasid Artemise programmi raames astronautide Kuule laskuvaid maandureid. Pärast erinevate variantide plusside ja miinuste kaalumist jäädi SpaceX "Starship" raketi ja kosmoselaeva HLS-variandi väljatöötamise juurde.
   Kui Ameerika astronaudid 2025. aastal Artemis III missioonil HLS maanduris Kuule laskuvad, saab see teoks selgelt retro välimusega tähelaevas, mis toetub oma neljale sabale nagu hõbedane rakett 1950. aastate ulmeromaanide kaanelt, kuid on suunatud tulevikku.

*       *       *

Rahvusvaheline Kuu orbitaaljaam DSG

Mission DSG - NASA Kuu uurimisprogrammi missioon DSG (Deep Space Gateway / Süvakosmose Värav)

   Kuu uurimise järgmiseks suureks väljakutseks on rahvusvahelise kosmose orbitaaljaama DSG ehitamine Kuu orbiidile. Orbitaaljaam pannakse kokku viiest moodulist, mis viiakse ükshaaval Kuu orbiidile kosmoselaevade Orion missioonidega. Kuu orbitaaljaam on kavas valmis ehitada 2020. aastate keskel.

Kuu orbitaaljaama DSG moodulid ja montaaži järjekord. Paremal kosmoselaev Orion.

Selline hakkab välja nägema Kuu orbiidil tiirlev kosmosejaam DSG.

   Kuu ümber tiirlevast mehitatud orbitaaljaamast on tunduvalt lihtsam sooritada uurimislende Kuu pinnale ja tagasi.
   Orbitaaljaamast saab samuti tähtis vahejaam Kuu pinnale baasjaamade rajamisel ja sealsete meeskondade vahetamisel,
aga ka süvakosmose edasisel uurimisel, eesmärgiga sooritada sealt lende Päikesesüsteemi teistele planeetidele. Kosmoselaeva väljasaatmine Kuu orbiidilt on tunduvalt odavam kui Maalt.

*       *       *

Rahvusvahelised ja rahvuslikud Kuu baasjaamad

Algamas on uus võidujooks Kuule

      25. mail 1961 ütles USA president John F Kennedy oma kuulsaks saanud kõnes tulevaste Kuu-lendude kohta:
   „Me kavatseme lennata Kuule mitte sellepärast, et see on kerge, vaid sellepärast, et see on raske!“

      57 aastat hiljem, püstitasid kosmosetehnoloogia firmad uue loosungi:
   „Me kavatseme lennata Kuule mitte sellepärast, et see on raske, vaid sellepärast, et see on kasulik!“

   Kuu suured rikkused, kuld, koobalt, raud, pallaadium, plaatina, volfram ja heelium-3, gaas, mida saab tulevikus kasutada termotuumasünteesi reaktorites tuumaenergia tootmiseks ilma radioaktiivsete jäätmeteta, ootavad kasutamist.
  See teadmine koos kosmosetehnoloogia kiire arenguga eri riikides ja ka kosmosetehnika erafirmades on 46 aastat pärast mehitatud Kuu-lendude lõppemist taas algatamas võidujooksu Kuule, nüüd selle maavarade kasutuselevõtu eesmärgil.

  Jääb vaid loota, et riikide erahuvid ei hakka segama rahvusvahelist koostööd Kuu hõivamisel, mis teeb selle raske ülesande tunduvalt lihtsamaks ja kõigile odavamaks.

Umbes selline hakkab välja nägema esimene Kuu baasjaam mõne aasta pärast.

*       *       *

Kuu missioon SLIM

Smart Lander for Investigating Moon

   Smart Lander for Investigating Moon (SLIM) on Jaapani Aerospace Exploration Agency (JAXA) Kuule maandumismissioon. Kuu maandur SLIM oli kaasas missiooniga XRISM (X-Ray Imaging and Spectroscopy Mission), mis startis 6. septembril 2023. Sellest eraldunud maandur SLIM laskus 19. jaanuaril 2024 edukalt Kuule, tehes Jaapanist viienda riigi, kes on kosmoselaeva Kuul pehmelt maandanud. SLIM toimetas Kuule kaks minikulgurit LEV-1 ja LEV-2.
   Kahjuks selgus, et maanduri SLIM päikesepaneelid ei tooda elektrit. Maandur toimib hetkel ainult akutoitel, mida jätkub loetud tundideks.

   Kui jõudis Maale esimene foto sellelt kuumissioonilt, mille tegi minikulgur LEV-2, oli fotolt selgelt näha, et maandur SLIM,
mis peaks lamama ühel küljel, seisab hoopis pea peal. Kuidas maandur ennast niimoodi Kuu tolmu sisse parkis, on hetkel ebaselge, kuid fotolt võib järeldada, et nüüdseks tühjenenud akudega SLIM enam oma talveunest ei ärka. Selleks vaatavad päikesepaneelid liiga vales suunas. Või äkki siiski?

Kulguri LEV-2 pildistatud ja LEV-1 edastatud foto pea peal seisvast maandurist SLIM Kuu pinnal.
(Vasakul all nurgas: Selline peaks olema maanduri õige asend Kuu pinnal.)

   Seevastu mõned hetked enne Kuu pinnale jõudmist maanduri seest eemale heidetud kulgurid on mõlemad igati töökorras (LEV-2 saab Maaga suhelda läbi suurema LEV-1) ja toimetavad meie kaaslasel usinalt ringi.

Minikulgurid LEV-1 (vasakul) ja LEV-2. Esimene neist liigub hüpates, teine veeredes.

Veeredes liikuv kulgur LEV-2 on fotografeerimiseks avanenud ja objektiivi välja tõstnud.

  29. jaanuari hommikul tuligi hea uudis Kuult - Jaapani Kuu maandur SLIM ärkas ellu, teatas Jaapani kosmoseagentuur JAXA,
et selle maanduri päikesepaneelid on hakanud tootma voolu ning side maanduriga on taastunud.
   Kuna maandur oli minikulguri LEV-2 foto järgi lebamas püstiasendis pea peal, siis ilmselt oli päikesevalguse nurk vahepeal Kuul piisavalt muutunud, et osa sellest langeb nüüd päikesepaneelidele.
   Igatahes on JAXA kibekiirelt asunud missiooni jätkama, analüüsides maanduri spektroskoop-kaameraga sealsete kivimite koostist. All SLIMi lähifoto kivist, millele on antud hüüdnimi "Mängupuudel".

Maanduri SLIM tehtud lähifoto kivist "Mängupuudel".

   1. veebruaril saabub SLIMi maandumispaika kahenädalane öö, millega kaasnevaid külmakraade ei ole maandur disainitud üle elama.

*       *       *

Kuu missioonid Nova-C

Intuitive Machines IM-1 mission

Selline peaks välja nägema firma "Intuitive Machines" Nova-C kuumaandur Odysseus Kuul.

   Intuitive Machines Nova-C või lihtsalt Nova-C on Kuu maandurite klass, mille on NASA'le välja töötanud ja ka valmistanud Ameerika Ühendriikide eraettevõte "Intuitive Machines", et toimetada Kuu pinnale väikeseid kommertskoormaid.
   Esimene kolmest Nova-C kuumaandurist „Mission IM-1/ Nova-C Odysseus Lander" startis Kuu suunas 15. veebruaril 2024 SpaceX kanderaketiga Falcon 9.
   Intuitive Machine toodetud Nova-C maandur Odysseus sooritas eduka maandumise Kuule neljapäeval 22. veebruaril 2024.
See tähistab esimest edukat pehmet laskumist Kuule Ameerika Ühendriikides toodetud kosmoselaevaga enam kui 50 aastat pärast Apollo 17 missiooni ja ühtlasi esimene kord, kui eraettevõte on edukalt sooritanud pehme maandumise Kuul.

Kahjuks maandumisel Kuule vajus Nova-C kuumaandur Odysseus külili.
(Pildid on illustratiivsed)

   Odysseuse maandumine toimus seni kõige lähemal Kuu lõunapoolusele, Malapert A kraatri juurde. Kahjuks maandumisel Kuule vajus Odysseus küljeli. See küll raskendab, aga ei mõjuta siiski otseselt missiooni täitmist, kuna kõik instrumendid on töökorras, seega võib lugeda missiooni edukaks.
   NASA eesmärk oli kommertsliku Lunar Payload Services programmi kaudu lasta ettevõtetel kavandada, ehitada ja käitada Kuu maandumismissioone ja see on ikkagi hiiglaslik saavutus.

Päikese missioonid

Päike

Maale kõige lähem täht. Elu, soojuse ja energia andja kõigele bioloogilisele meie Päikesesüsteemis.

*       *       *

ESA / NASA Ulysses Päikese missioon

Mission to Sun Ulysses - Päikese uurimisprogrammi Ulysses missioon

Päikese uurimissond Ulysses montaažihallis.

   Kosmosesond Ulysses startis Päikese suunas 1990. aasta 6. oktoobril Maa orbiidilt, kosmosesüstiku Discovery pardalt.
Ulysses oli Euroopa Kosmoseagentuuri ESA ja USA kosmoseagentuuri NASA ühisprojekt, et uurida lähemalt, mis toimub Päikese poolustel. Sond jõudis uurida nii Päikese lõuna- kui põhjapoolust kolm korda. Esimest korda uuris sond Päikese pooluseid 1995. aastal, teist korda aastatel 2000 - 2001 ning kolmandat korda 2007 - 2008.
   2008. aasta kevadel lõppesid Ulyssese energiavarud ning töö sondiga lõpetati. Ulyssese uurimistulemused näitasid muu hulgas, et päikesetuul puhub poolustel kiiremini (u 750 km/s) ja ühtlasemalt kui ekvaatoril (u 450 km/s).

*       *       *

NASA Parker Solar Probe Päikese missioon

Parker Solar Probe - Päikese uurimisprogrammi Parker Solar Probe missioon

Selline hakkab välja nägema Päikese uurimissond Parker Solar Probe enne päikesekroonist läbikihutamist.

   12. augustil 2018, Cape Canaverali õhujõudude baasist Floridas, kanderaketiga "Delta IV Heavy" Päikese suunas startinud NASA kosmosesond "Parker Solar Probe" on esmakordne missioon Päikese "puudutamiseks", mis suundub uurima Päikese krooni, lähenedes Päikesele kuni 5,9 miljoni kilomeetri kauguseni.

Uurimissondi järk-järguline lähenemine Päikesele.

  Päikese atmosfääri saladuste avamiseks kasutab Parker Solar Probe parima trajektoori leidmiseks Veenuse gravitatsiooni, et oma orbiiti järk-järgult Päikesele lähemale tuua. Selleks peab sond Veenusest mööda lendamisega tegelema kauem kui kuus aastat ja tegema seda vähemalt seitse korda, enne kui see veidi enne 2024. aasta jõule esimest korda Päikese lähedale läheb. Lõpporbiidil tiirlemise aeg on ainult 88 päeva, väikseim kaugus Päikesest 5,9 miljonit km. Kosmosesond kihutab läbi Päikese atmosfääri ülemisest osast kroonist, et uurida ülimalt lähedalt päikesetuulte ja päikeseenergia toimimist.
   Sondi kuumuskaitse on ehitatud eriti vastupidavast süsinik-komposiit materjalist, et taluda ligikaudu 1400 °C kuumust.
   Nime on sond saanud USA astrofüüsiku Eugene Parkeri järgi.

*       *       *

ESA / NASA Solar Orbiter Päikese missioon

Solar Orbiter mission - Päikese uurimisprogrammi Solar Orbiter missioon

Selline hakkab välja nägema Päikese uurimissond Solar Orbiter päikeselähedasel orbiidil.

   Solar Orbiter on Euroopa Kosmoseagentuuri ESA kavandatud missioon koostöös USA kosmoseagentuuriga NASA, Päikese pinna uurimiseks. Start toimus 9. veebruaril 2020 Cape Canaverali õhujõudude baasist Floridas, kanderaketiga Atlas V.
   Solar Orbiter hakkab uurima Päikese tegevust lähemalt, kui taolised uurimissatelliidid kunagi varem, Päikesest ligikaudu 42 milljoni km kaugusel püsiorbiidil. Sond saadaks pilte ning andmeid Päikese polaarregioonide ning tagakülje kohta ka siis, kui need Maalt näha ei ole.

Merkuuri missioonid

Merkuur

Päikesesüsteemi põhiplaneetidest kõige väiksem, Päikesele kõige lähem ja Veenuse järel kõige kuumem,
aga poolustel asuvate kraatrite põhjas on lausa meetrite paksuselt vee jääd.

    Päikesesüsteemi kaheksast põhiplaneedi orbiidist on Merkuuri orbiit kõige ekstsentrilisem. Planeedi kaugus Päikesest varieerub 46 miljonist 70 miljoni kilomeetrini. Merkuur teeb ühe tiiru ümber Päikese 87,969 Maa ööpäevaga ja kiirus on muutuv. Periheelile lähemal liigub planeet märgatavalt kiiremini.
   Merkuuri ööpäev ühest päikesetõusust teiseni kestab 176 Maa ööpäeva (kaks tiirlemisperioodi pikkust). Pöörlemiskiirus on seega äärmiselt väike. Kauges minevikus oli Merkuuri pöörlemiskiirus tunduvalt suurem ja ööpäev kestis ainult 8 tundi.
   Mis tegelikult põhjustas orbiidi suure ekstsentrilisuse ja pöörlemise nii suure aeglustumise, vajab veel lisa uuringuid.

Arvutute meteoriidikraatritega Merkuuri pind sarnaneb Kuu maastikule,
aga Päikese läheduse tõttu on tunduvalt suurema pinnatemperatuuri kõikumisega (-173°C - +427°C).

   Kuigi Merkuur on Päikesele lähim planeet ja suuremal osal tema pinnast ka äärmiselt kuum, näitavad hiljutised uuringud,
et Merkuuri põhja- ja lõunapooluse sügavate kraatrite põhjas leidub vett, vesijääna. Merkuuri telje kaldenurk on väga väike, seetõttu on pooluste sügavate kraatrite põhjad Päikese eest igavesti varjus ja külmad.

Merkuuri pooluste sägavate kraatrite põhjas olev vesijää.

*

Mercury missions - Merkuuri uurimisprogrammi missioonid

*       *       *

NASA Mariner 10 Merkuuri missioon

NASA space mission Mariner 10 - Merkuuri uurimisprogrammi Mariner 10 missioon

Esimese Merkuuri kosmosesondi Mariner 10 lennutrajektoor ümber Päikese,
kasutades Merkuurile lähenemiseks Veenuse gravitatsiooni.

   3. novembril 1973 startinud Mariner 10 oli ainuke uurimisprogrammi Mariner kosmosesondidest, mis saadeti Merkuuri poole. (Plaanis olnud Mariner 11 ja Mariner 12 viidi üle Voyager programmi ja said nimeks Voyager 1 ja Voyager 2.)
   Mariner 10 kasutas esimese kosmosesondina oma lennutrajektoori muutmiseks teise taevakeha, Veenuse gravitatsiooni. Merkuurist möödus Mariner 10 kuuekuuliste intervallidega kolm korda, 29. märtsil 1974, 21. septembril 1974 ja 16. märtsil 1975. Möödalendude jooksul kaardistas sond 45% protsenti planeedi pinnast. Merkuuri aeglase pöörlemise tõttu jäi pool planeedist iga kord pimedusse.

*       *       *

NASA Messenger Merkuuri missioon

NASA space mission Messenger - Merkuuri uurimisprogrammi Messenger missioon

Teine Merkuuri kosmosesond Messenger planeedi orbiidil.

   Üle kolmekümne aasta hiljem, 3. augustil 2004 startinud teise uurimissondi Messenger eesmärgiks oli uurida Merkuuri pinna keemilist koostist, planeedi geoloogilist ajalugu, tema magnetvälja allikat, Merkuuri tuuma mõõtmeid ja selle olekut, pooluste lenduvat ainet ning planeedi eksosfääri ja magnetosfääri loomust planeedi orbiidilt.
   18. märtsil 2011 Merkuuri orbiidile jõudnud Messengeri missiooni kestuseks oli planeeritud üks Maa aasta, kuid kestis edukalt üle kahe.
   Kuna Messenger ei teinud möödalende Merkuurist nagu Mariner 10, vaid tiirles selle orbiidil, oli võimalik fotografeerida kogu planeedi pinda. Messengeri skaneerikisvõime oli tunduvalt parem kui Mariner 10-el. Samuti kaamerate lahutusvõime oli suurem, 18 m (Mariner 10-el 1,6 km).

*       *       *

ESA / JAXA BepiColombo Merkuuri missioon

ESA / JAXA space mission BepiColombo - Merkuuri uurimisprogrammi BepiColombo missioon

Sellised hakkavad välja nägema ESA/JAXA koostöö sondid
BepiColombo MMO (MIO) ja MPO Merkuuri orbiidil.

   BepiColombo on Euroopa Kosmoseagentuuri ESA ja Jaapani kosmoseagentuuri JAXA ühismissioon Merkuuri uurimiseks. Missioon koosneb kahest koos startivast kosmosesondist, Mercury Planetary Orbiter'ist (MPO) ja Mercury Magnetospheric Orbiter'ist (MIO). Missiooni eesmärgiks on põhjalikult uurida Merkuuri magnetvälja, pealispinda ja sisestruktuuri.
   Missioon startis Merkuuri suunas 20. oktoobril 2018 ESA Kourou kosmodroomilt kanderaketiga Ariane 5 ja peaks jõudma Merkuuri orbiidile detsembris 2025.

  Esimene möödalend Merkuurist toimus 1. oktoobril 2021, planeedi pinnast 199 km kõrgusel. Selle möödalennu ajal koguti BepiColombo seirekaamerate pilte ja mitmete instrumentide teaduslikke andmeid. Järgmine möödalend Merkuurist toimus
23. juunil 2022.
   BepiColombo peamine teadusmissioon algab 2026. aasta alguses. Selleks tuleb kosmoseaparaadil teha Merkuuri orbiidile jõudmiseks kokku üheksa möödalendu kolmest planeedist: ühe Maast, kaks Veenusest ja kuus Merkuurist, kasutades nende planeetide gravitatsioonide abi koos kosmoseaparaadi päikese elektrilise tõukejõusüsteemiga.

Veenuse missioonid

Veenus

Päikesele lähedasemal orbiidil tiirlev Maa taevanaaber, Päikese ja Kuu järel heledaim täht taevas,
hommikune Koidutäht ja õhtune Ehatäht, ka Maa kaksikõeks kutsutav planeet,
pole alati olnud kuum ja elamiskõlbmatu nagu tänapäeval.

   Kauges minevikus leidus ka Veenusel vedelat vett, samuti oli pinna temperatuur suht sarnane Maa pinna temperatuuriga, mistõttu olid seal tõenäoliselt kõik vajalikud tingimused elu tekkimiseks. Vesiniku isotoobi deuteeriumi ja tavalise vesiniku suhte võrdlemine Veenusel Maaga laseb oletada, et Veenusel oli algselt umbes samapalju vett kui Maal. Arvutuste kohaselt leidus Veenusel külluses vedelat vett umbes kahe miljardi aasta pikkusel perioodil planeedi algusaegadel.
   Selle üksjagu pika elukõlbliku perioodi jooksul arenesid planeedil ilmselt vägagi mitmekesised eluvormid ja miks mitte ka kõrgeltarenenud arukas tsivilisatsioon.

Vasakul, kunagine elusa loodusega (ja miks mitte ka aruka tsivilisatsiooniga) Veenus ~3 miljardit aastat tagasi
ning tänapäeva Veenus teleskoobis nähtav ja ultraviolettspektris nähtav atmosfääri pilvestruktuur.

  Umbes 2 miljardit aastat tagasi toimus kokkupõrge Päikesesüsteemi sattunud suure asteroidi või hulkuva väikeplaneediga, mille tagajärjel hakkas Veenus tavapärasele vastupidises suunas aeglaselt pöörlema. Tõenäoliselt nihkus paigast ka Veenuse orbiit. Aeglase pöörlemise tõttu (üheks täispöördeks kulub 243 Maa ööpäeva) hakkas pinna temperatuur kiiresti tõusma ja tekkinud kasvuhooneefekti tagajärjel vesi järk-järgult aurustuma. Praeguseks on enamus planeedi veest Päikesetuule mõjul planeetidevahelisse ruumi haihtunud. Veenuse elusõbraliku kliima ja sealse elu hävitaski lõplikult ilmselt katastroofijärgne kasvuhooneefektist tingitud peatumatu soojenemine.

*

Venus Explorers - Kõik aegade jooksul Veenust uurima saadetud automaatjaamad

*       *       *

Nõukogude Liidu Venera-13 Veenuse missioon

Soviet space program Venera - Nõukogude Liidu Veenuse uurimisprogramm Venera

30. oktoobril 1981 startinud Veenuse uurimissond Venera-13 ja selle maandumismoodul montaažihallis.

  Nõukogude Liidu Veenuse uurimisprogrammi Venera uurimissondi Venera-13 maandumismoodul oli esimene Veenusele saadetud sondidest, mis enne liiga kõrge temperatuuri tõttu töö lõpetamist jõudis saata mõned värvifotod Veenuse pinnalt.

Üks vähestest planeet Veenuse pinnal tehtud fotodest, kosmosesondi Venera-13 poolt 1982. aastal.

*       *       *

NASA Magellan Veenuse missioon

NASA Magellan space mission - Veenuse uurimisprogrammi Magellan missioon

            Magellan montaažihallis.                               Selline nägi Magellan välja Veenuse orbiidil.

   Kuna Veenust ümbritseva tiheda pilvkatte tõttu on pinna fotografeerimine orbitaalsatelliitidelt võimatu, kasutas 5. mail 1989 kosmosesüstiku Atlantis pardalt Veenuse poole startinud kosmosesond Magellan planeedi pinna kaardistamiseks spetsiaalset radarit VOIR (Venus Orbital Imaging Radar).
   10. augustil 1990 jõudis Magellan Veenuse orbiidile, ja alates 15. septembrist hakkas saatma kõrgekvaliteedilisi Veenuse maastike radarimudelite kujutisi.

Planeet Veenuse pinnarelieef kosmosesondi Magellan radari VOIR kujutisena.

*       *       *

ESA Venus Express Veenuse missioon

ESA Venus Express mission - Veenuse uurimisprogrammi Venus Express missioon

Kosmosesond Venus Express (VEX) Veenuse polaarorbiidil.

  Kosmosesond Venus Express startis novembris 2005 ja saabus Veenuse polaarorbiidile aprillis 2006. Missiooni peamiseks eesmärgiks oli Veenuse atmosfääri pikaajaline vaatlemine. Kuna varemalt polnud Veenuse atmosfääri pikaajaliselt jälginud ükski missioon, lootsid teadlased, et Venus Express aitab saada rohkem infot atmosfääri dünaamika ja kliimamuutuse kohta.
   ESA lõpetas missiooni detsembris 2014 ning sond sisenes 2015. aasta alguses Veenuse atmosfääri, kus see hävis.

*       *       *

NASA Veritas ja Davinci+ Veenuse missioonid

  USA kosmoseagentuur NASA avalikustas suurejoonelise programmi saata selle kümnendi lõpul Maale lähimale planeedile Veenusele kaks robotmissiooni, mis saavad olema esimesed pärast 1994. aasta põgusat uurimisretke sellele põrgukuumale planeedile. Nende kahe missiooni eesmärk ongi mõista, kuidas Veenusest sai selline põrgukuum maailm, mis on võimeline pinnal pliid sulatama.

   Kosmosesond VERITAS viiakse Discovery Programmi raames Veenuse orbiidile, et kaardistada planeeti kõrgustest ja teha kindlaks, kas planeedil on veel aktiivseid vulkaane ning kas atmosfääris on märke veeaurust. NASA on tõdenud võimalust, et Veenuse atmosfääris võib olla mikroobide tasandil elu või elutegevusele viitavaid gaase - näiteks fosfiini, mida toodavad peamiselt elusorganismid. Missioon käivitub plaani kohaselt 2028. aastal.

Veenuse orbiidile saadetav kosmosesond VERITAS.

   Teine kosmosesond DAVINCI+ lendab planeedist kaks korda mööda, teeb fotosid ja viskab maandatava sondi atmosfääri,
mis uurib selle keemilist koostist ja üritab maanduda Veenuse pinnale, et ka selle kuumalt pinnalt edastada informatsiooni. Missioon käivitub plaani kohaselt 2029. aastal.

Veenuse pinnale saadetav kosmosesond DAVINCI+.

Marsi missioonid

Marss

Päikesest kaugemal orbiidil tiirlev Maa taevanaaber, punaka tooniga täht horisondi kohal,
Päikesesüsteemi planeetidest üks enim huvipakkuv taevakeha,
sest asub ka tänapäeval elamiskõlblikus tsoonis.

   Marss, mille kliima on tänapäeval inimesele ebasõbralik, oli 3 miljardit aastat tagasi täis voolavaid jõgesid ja laiuvaid järvi.
Marsil oli tihe atmosfäär, samuti õhu temperatuur oli tunduvalt kõrgem, mistõttu olid ka Marsil olemas vajalikud tingimused elu tekkimiseks.
   Kas selle pika elusõbraliku perioodi jooksul arenes Marsil lisaks mitmekesisele loodusele ja erinevatele eluvormidele ka kõrgeltarenenud arukas tsivilisatsioon ja mis selle elusõbraliku keskkonna ning sellega ka elu Marsil hävitas, selgub Marsi edasiste uurimiste käigus.

Marss 3 miljardit aastat tagasi ja tänapäeval.

*

   Marsi kaugus Maast ulatub, olenevalt asukohast ümber Päikese, 56. miljonist kilomeetrist kuni 400. miljoni kilomeetrini. Marss teeb täistiiru ümber Päikese 687 Maa päevaga, kohtudes Maaga samal pool Päikest iga 2 - 3 aasta tagant.
   Kuna Marsi orbiit on ellipsi kujuline, võivad tema kaugused Maast ka vastasseisude ajal erineda ligi kaks korda, ulatudes 55,6 miljonist kilomeetrist kuni 101,2 miljoni kilomeetrini.
   Maa ja Marsi suured vastasseisud toimuvad iga 15 või 17 aasta järel kui Marss on Päikesele lähimas punktis (periheelis).
   Kõige lähemale üksteisele satuvad Maa ja Marss, kui vastasseisu ajal asub Maa Päikesest kõige kaugemas punktis (afeelis) ja Marss Päikesele kõige lähemas punktis (periheelis).
  2003. aasta suure vastasseisu ajal oli Marss Maast ainult 55,6 miljoni kilomeetri kaugusel. Järgmine nii lähedane vastasseis toimub alles 2287 aastal. Maa ja Marsi vastasseisud on parim aeg uurimissondide saatmiseks Marsile.

Marss on vastasseisude ajal eriti fotogeenne,
kuna on siis Maalt vaadates Päikese poolt täielikult valgustatud.

   12. mail 2016 jäädvustasid astronoomid NASA Hubble'i kosmoseteleskoobi abil selle rabava foto Marsist, kui planeet asus Maast 50 miljoni miili kaugusel. Foto tehti vaid mõni päev enne Marsi suurt vastasseisu Maaga, millal Päike ja Marss asuvad täpselt Maa vastaskülgedel. 30. mail oli Marss Maale kõige lähemal viimase 11 aasta jooksul, 46,8 miljoni miili kaugusel.

*

Ööpäeva pikkus Maal on 23 tundi 56 minutit. Kui inimene lendab kosmosesse, kus ööpäev ei vaheldu Maa tsüklis,
muutub inimese bioloogilise kella ööpäev aegamisi 24 tunni 39 minuti pikkuseks, sama pikaks kui Marsi ööpäev. Miks?
(Marsi ööpäev "Sol" - 24h 39m 35s) Kas vihjab see meie päritolule?
Ja kas kunagise, asustatud Marsi madalamal õhurõhul on mingi seos sellega, miks Ameerikasse saabunud iidne maaväline
tsivilisatsioon ehitas oma esimesed baasid ja asulad just kõrgele mägedesse, kus õhurõhk on samuti tunduvalt madalam?

*

Mars Explorers - Kõik aegade jooksul Marssi uurima saadetud automaatjaamad (kuni 1.01.2014).
(suurendamiseks kliki pildil)

Mis põhjustab nii palju ebaõnnestumisi?

*       *       *

NASA Marsi uurimisprogramm robotkulguritega

Mars Rovers - Marsi uurimisprogrammi koduleht

Sellised nägid välja järjest kogukamaks muutuvad Marsi robotkulgurid.
Ees keskel, NASA esimene, 4. juulil 1997 Marsile laskunud Sojourner.
Vasakul, 4. jaanuaril 2004 Marsile laskunud Spirit ja mõõtmetelt identne,
25. jaanuaril 2004 Marsile laskunud Opportunity (pildil ainult üks nendest).
Paremal, 6. augustil 2012 Marsile laskunud, tunduvalt suurem Curiosity.

18 veebruaril 2021 lisandus Marsi kulgurite grupile robotkulgur Perseverance ja helikopter Ingenuity.

   Seni on Marsil kõige kauem edukalt toimetanud Marsi robotkulgur Opportunity, mis algse kava järgi pidi tegutsema vaid
90 päeva ja kulgema vaid ühe kilomeetri, sest eeldati, et selle aja jooksul kattuvad päikesepaneelid tolmuga ja robotkulgur lõpetab elektrienergia puudumisel töö.
  Tegelikult toimetas Opportunity punasel planeedil 14 ja pool aastat (25.01.2004 - 10.06.2018), rändas selle ajaga ligikaudu
45 kilomeetrit ja saatis Maale üle 200 000 foto. Nii pikaaegse eduka töö kindlustas Opportunity'le Marsi loodus ise, pühkides just oma tolmukeeristega päikesepaneele pidevalt tolmust puhtaks.

Robotkulguri saadetud video tolmukeeristest Marsil.

*       *       *

Marsi maastik robotkulgur Curiosity objektiivide läbi.

Curiosity foto Marsi huvitavast pinnasevormist, kunagise suure järve kuivanud põhjast.

Robotkulgur Perseverance saadetud foto Marsi pinnast, ilmselt samuti kunagise kuivanud veekogu põhjast.
Esiplaanil olevad rahnud keskmiselt 50. sentimeetrise läbimõõduga. Taustal Santa Cruz'i nimeline küngas.

Robotkulgur Perseverance saadetud lähifoto Marsi kivisest pinnasest.

Robotkulgur Perseverance saadetud lähifoto Marsi "kalliskivist".

Robotkulgur Curiosity saadetud foto huvitavast Marsi looma "skulptuurist".

Robotkulgur Curiosity jäädvustatud foto ebatavalisest struktuurist, Marsi "ribidest".

Kas kunagise Marsi eluka kivistunud jäänus?

2. mail 2022 robotkulgur Curiosity jäädvustatud foto ilmselt kunagise jõe sängist.
NASA arvates tekkisid selle keskme äärtel nähtavad tumedate rahnude rivid iidsesse jõkke ladestunud liivast.

Mars Curiosity Image Gallery - Robotkulgur Curiosity fotogalerii Marsist

19. märtsil 2021 jäädvustas robotkulgur Curiosity Marsi õhtutaevas pilved. Millest need räägivad?

Süsihappe kristallidest koosnevad helkivad ööpilved Marsi taevas.

Kummaline pilv Marsil "Arsia Mons" vulkaani kohal.

   Veejääpilvede olemasolu on nüüdseks tõestanud Marsi pinnal ringi liikuvad robotkulgurid. Pilvi on kõige sagedamini näha teatud Marsi päevaaegadel, varahommikul. Need kipuvad ilmuma ja kaduma koos aastaaegadega; Üks näide on "Arsia Mons" piklik pilv või lühendatult AMEC, 1000 miili pikkune pilvemoodustis, mida kosmoseaparaadid on registreerinud alates 1970. aastatest. Nagu nimigi ütleb, moodustub AMEC 12 miili kõrguse kustunud Marsi vulkaani Arsia Monsi külgedel ja ilmub alati lõunapoolkeral pööripäeva ajal. See nähtus on näide orograafilisest pilvest, mis tekib siis, kui niiskust täis soe õhk on tõusva maastiku poolt sunnitud ülespoole voolama, põhjustades jahtumist ja jääkristallide moodustumist. Teadlased ei tea seni veel öelda, kui kaua AMEC on kadunud ja siis uuesti ilmunud või miks see tekib alles varajastel hommikutundidel.

*       *       *

NASA Mars Reconnaissance Orbiter (MRO) Marsi missioon

Mars Reconnaissance Orbiter - Marsi uurimisprogrammi MRO missioon

12. augustil 2005 startinud Marsi uurimise kosmosesond MRO jõudis Marsi orbiidile 10. märtsil 2006.

    Missiooni peamiseks eesmärgiks oli Marsi pinna kaardistamine sondi kõrgresolutsioonilise kaameraga, et nende fotode abil valida maandumispaigad tulevastele Marsil maanduvatele missioonidele.
   Satelliidile on paigutatud HiRISE (High Resolution Imaging Science Experiment) kaamera, resolutsiooniga 1 mikroradiaan või siis 30 sentimeetrit piksli kohta 300 kilomeetri kõrguselt. HiRISE teeb pilte värvispektri kolmes lainealas: 400–600 nm (sinine-roheline), 550–850 nm (punane) ja 800–1000 nm (lähiinfrapuna).
   Mars Reconnaissance Orbiteri tehtud fotosid kasutati näiteks Phoenixi ja Curiosity maandumispaikade valimisel. Satelliidi sidesüsteemid on nii võimsad, et NASA loodab sondi kasutada ülekandejaamana ka tulevastel missioonidel. MRO teised teadusseadmed uurivad Marsi atmosfääri, kliimat, geoloogiat ning sond otsib planeedilt ka vedelat vett.
  Missiooni tähtsaimaks avastuseks ongi Marsi pinnase settekihtide all asuvad hiiglaslikud jääkihid ehk suurema koguse vee olemasolu Marsil. Need jääkihid on ekvatoriaalaladel päevasel ajal päikese käes soojenedes kohati ka vedelas olekus. Kus on vedelat vett, on tõenäoliselt ka mingisugust elutegevust.

Ülalpool asuvast künkast väljavoolanud sulavee nirede jäljed Marsi pinnal.

   Hiljuti avaldati Marsi kohta üks viimase aja suurimaid uudiseid. NASA InSight maanduri andmeid analüüsivad teadurid on leidnud tõendeid sügaval planeedi pinna all asuva vedela veekihi olemasolu kohta, mida oleks piisavalt, et Marsi pind katta
1-2 kilomeetri sügavuse ookeaniga.
   Selle kohta, et Marss oli miljardite aastate eest kaetud merede, järvede ning voolava veega on hulgaliselt tõendeid. Kui seni arvati, et Marsi magnetvälja nõrgenemine ning sellest põhjustatud atmosfääri hõrenemine viis endaga ka suurema osa veest, võib uute tõendite alusel järeldada, et suurem osa sellest võis planeedi jahtudes lihtsalt migreeruda sügavamale Marsi pinna alla. Kas sellega koos võis sinna alla kolida ka Marsil hüpoteetiliselt eksisteerinud elu, on järgmine huvitav küsimus.

*       *       *

NASA InSight Marsi missioon

InSight - Marsi uurimisprogrammi InSight missioon
(Interior Exploration using Seismic Investigations, Geodesy and Heat Transport)

Selline hakkab välja nägema Marsi labor InSight Marsi pinnal.

   Väliselt on Marsi labor InSight sarnane NASA eelmise Marsi laboriga Phoenix, mis laskus Marsi polaaralale 25. mail 2008.
  Missioon InSight startis Marsi suunas 5. mail 2018, Vandenbergi õhujõudude baasist Californias, kanderaketiga Atlas V401.
   Missiooni eesmärgiks on viia Marsile statsionaarne laboratoorium, mis on varustatud ka seismomeetri ja soojusvoosondiga ning uurida planeedi varajast geoloogilist evolutsiooni, et täiendada teadmisi Päikesesüsteemi Maa tüüpi planeetide ajaloost (Merkuur, Veenus, Maa, Marss).
   Prantsuse päritolu seismograaf "SEIS" (fotol vasakul InSight'i kõrval) on peale robotkäe poolt mahaasetamist juba mitmel korral registreerinud kergeid Marsi pinna värinaid, mis annab tunnistust planeedi jätkuvast geoloogilisest aktiivsusest.

   Kuna energiaallikana kasutatakse päikesepatareisid, planeeriti InSight maandada Marsi ekvaatorile võimalikult lähedale,
mis kindlustaks tema tööajaks umbes kaks aastat. Maandumispaigaks oli määratud Gale'i kraatrist põhja pool asuv Elysium Planitia, kuhu InSight edukalt maandus 26. novembril 2018.

   24. aprillil 2022, missiooni 1211. Marsi päeval, saatis Marsi labor InSight viimase selfie endast. Päikesepaneelid on peale Marsile laskumist 2018. aasta novembris, kattunud selle aja jooksul tolmukihiga, mis tõi kaasa labori võimsuse languse.
   Jääb lootus, et mõni järgmine liivatorm puhub päikesepaneelid tolmust puhtaks ja InSight saab oma tööd veel jätkata.

*       *       *

NASA Phoenix Marsi missioon

Mars Phoenix mission - Marsi uurimisprogrammi Phoenix missioon

4. augustil 2007 startinud Marsi uurimise kosmosesond Phoenix laskus Marsi pinnale 25. mail 2008.

  NASA otsustas Marsi polaaralale kulguri asemel saata statsionaarse laboratooriumi, sest Phoenixi uuritav piirkond oli üsna ühtlane ja seetõttu poleks vahemaade läbimine missioonile midagi juurde andnud. Statsionaarse laboratooriumi kasutamine võimaldas lisada missioonile rohkem erinevaid uurimisseadmeid.

Phoenixi maandumiskoht Marsi polaaralal, põhjapooluse süsihappelumest mütsi lähedal.

    Phoenix oli kuues NASA kosmosesond, mis sooritas eduka maandumise Marsi pinnale ja esimene, mis maandati Marsi polaaralale. Missiooni peamiseks eesmärgiks oli Marsi vee geoloogilise ajaloo uurimine, et teha kindlaks kuidas minevikus kliima muutus ning teine eesmärk oli Marsi pinnase elukõlbulikkuse uurimine.
   Phoenix kinnitas kosmosesond MRO avastatud vee olemasolu ka Marsi polaaralal, kui võetud pinnaseproove kuumutades tõusis temperatuur üle 0 °C, tuvastas spektromeeter veeauru.

Eemaldatud pinnasekihi alt nähtavale tulnud jää (mitte süsihappelumi).

*       *       *

ISRO Mars Orbiter Marsi missioon

Mars Orbiter - India Marsi uurimisprogrammi Mars Orbiter missioon

15. novembril 2013 Marsi suunas startinud India Marsi kosmosesond Mars Orbiter.

    Mars Orbiter Missioni eesmärgid on katsetada tehnoloogiaid ja arendada planeetidevaheliste missioonide jaoks tehnikat, planeerimist ja sondi töös hoidmist. Teaduslike eesmärkide jaoks on sondi pardal viis teadusinstrumenti.
    24. septembril 2014 Marsi orbiidile jõudnud Mars Orbiter oli ühtlasi India esimeseks planeetidevaheliseks missiooniks ja ISRO-st sai Roscosmose, NASA ja ESA järel neljas* kosmoseagentuur, mis on saatnud Marsi orbiidile oma kosmosesondi.

  * 4. juulil 1998 Marsi suunas saadetud Jaapani kosmoseagentuuri JAXA kosmosesond Nozomi läks Marsi lähedal kaduma.

Marsi satelliidi Mars Orbiter tehtud foto süsihappelume mütsist Marsi põhjapoolusel.

*       *       *

Veidi fantaasialendu

Fragment ühest India Marsi satelliidi Mars Orbiter tehtud Marsi fotost.
Kas ei meenuta veidi Põhja-Euroopa kaarti? Nagu Marsi Balti meri, Botnia lahe ja Soome lahega,
1. alla jääva Liivi lahe, 1. paremale jääva Hiiu- ja Saaremaa ning 2. ümber oleva Peipsi järvega?

*       *       *

NASA Maven Marsi missioon

MAVEN - Marsi uurimisprogrammi MAVEN missioon
(Mars Atmosphere and Volatile Evolution)

18. novembril 2013 Marsi suunas startinud NASA Marsi uurimissond MAVEN
170 km kõrgusel Marsi orbiidil.

    NASA kosmosesondi MAVEN eesmärgiks on uurida Marsi atmosfääri ja teha kindlaks, vee ja tiheda atmosfääri kadumise põhjused. MAVEN saabus Marsi orbiidile 22. septembril 2014.
   5. novembril 2015 teatas NASA sond MAVENi saadetud andmetele tuginedes, et Marsi atmosfääri kadu suureneb oluliselt päikesetormide ajal. Seetõttu arvatakse, et Marsi atmosfääri kadumise üheks põhjustajaks on päikesetuuled.

*       *       *

ESA ExoMars Marsi missioon

ExoMars - Marsi uurimisprogrammi ExoMars missioon

14. märtsil 2016 Marsi suunas startinud ESA Marsi uurimisprogrammi uus Marsi sond ExoMars.
Selle maandumismoodul-robot Schiaparelli laskus Marsi pinnale 19. oktoobril 2016 (kahjuks purunes).

  Projekti esimeses etapis saadeti Marsi orbiidile kosmosesond ExoMars Trace Gas Orbiter (TGO) ja maandur Schiaparelli. TGO jõudis 19. oktoobril 2016 edukalt Marsi orbiidile ja asus uurima atmosfääris leiduva metaani päritolu. Schiaparelli jäi maandumiskatsel kadunuks ja selle rusud leidis 21. oktoobril NASA kosmosesond Mars Reconnaissance Orbiter.

ExoMars - ESA Marsisondi ExoMars Marsile lennu animatsioon

   Projekti teises etapis maandatakse 2022. aastal Marsile baasjaam, mis uurib Marsi atmosfääri ja robotkulgur, mis asub planeedi pinnast uurima. Kulgur hakkab sidejaamana kasutama Marsi orbiidil tiirlevat kosmosesondi "Trace Gas Orbiter".
  Kui 2022. aasta missioon läheb plaanipäraselt, oleks see Marsi esimene Euroopa robotkulgur, mis järgneb NASA kulgurite missioonidele. ESA 310 kg kaaluv ExoMars rover on Schiaparellist tunduvalt keerulisem, sisaldades muuhulgas 2-meetrise pinnasepuuri ja autonoomse navigatsioonisüsteemi.
   ESA satelliidilt Mars Express saadavad andmed aitavad teadlastel valida kõige sobivama sihtkoha kulguri maandamiseks.

Selline hakkab välja nägema ESA Marsi robotkulgur ExoMars.

*       *       *

NASA Mars Cube One (MarCO) Marsi missioon

Mars Cube One - Marsi uurimisprogrammi InSight MarCO missioon

   Koos InSight'iga lendasid samas kanderaketis kaasa kaks portfelli suurusega kosmosesõidukit - MarCO-A ja MarCO-B.
   NASA MarCO missiooni eesmärk on välja selgitada, kas portfelli suurusega kosmosesõiduk, mida kutsutakse CubeSat'iks, võiks ellu jääda reisil süvakosmosesse ja viia läbi mitmeid keerulisi kommunikatsiooni- ja navigatsioonieksperimente.
   Kui need eksperimendid õnnestuvad, hakkavad MarCO-A ja MarCO-B jälgima InSight'i laskumist ja maandumist Marsile ning edastama Maale andmesidet selle kohta.

   Üks kahest MarCO CubeSat'ist edastas 3. oktoobril foto kaugest Marsist - esimese foto punasest planeedist, mida kunagi selliste väikeste ja odavate kosmosesõidukitega süvakosmoses tehtud.
   "Oleme oodanud kuus kuud Marsini jõudmist," ütles MarCO JCP missioonijuht Cody Colley. "Missiooni kruiisifaas on alati raske, nii et rõõmustavad ka kõik väikesed võidud. Planeedi foto nägemine on meeskonna jaoks kindlasti suur võit."

Selle foto tegi CubeSat MarCO-B Marsist ligikaudu 6000 kilomeetrit kauguselt.

*       *       *

Araabia Ühendemiraatide Marsi uurimise missioon

Emirates Mars Mission "Hope Probe" - Marsi uurimisprogrammi Lootus missioon

   20 juulil 2020 startis Tanegashima kosmosekeskusest Jaapanis, kanderaketiga Mitsubishi H-IIA, Araabia Ühendemiraatide esimene Marsi uurimise kosmosesond Al Amal (Lootus).
   Missiooni eesmärk on uurida punase planeedi ilma ja kliimat, et saada terviklikumaid teadmisi Marsi atmosfääri kohta. Teadlased proovivad leida vastust küsimusele, kuidas Marss kaotas valdava osa oma õhust ja koos sellega suure osa veest.

Araabia Ühendemiraatide Marsi uurimise sond Al Amal (Lootus) montaažihallis.

   AÜE teadlased ei tahtnud korrata neid mõõtmisi, mida on teised sondid juba teinud. Seetõttu mindi USA kosmoseagentuuri nõuandekomiteesse, mis tegeleb Marsi uurimisega, seal uuriti, milliseid uuringid võiks teha, et saada praegustele teadmistele juurde midagi uut, nii jõutigi ilma ja kliima uurimiseni.
   Marsi uurimise sond Al Amal (Lootus) peaks Marsi juurde jõudma 2021. aasta veebruaris, samal ajal tähistatakse ka riigi moodustumise 50. aastapäeva. Sond asetub Marsi ekvatoriaalorbiidile, 22 000 - 44 000 kilomeetri kaugusel planeedist.

*       *       *

NASA Mars 2020 Marsi mission

Mars 2020 Rover - Marsi uurimisprogrammi Mars 2020 missioon

   NASA järgmise uurimisprogrammi Mars 2020 missioon keskendub Marsi evolutsiooni astrobioloogilistele aspektidele. Uurimus, mis põhineb suures osas Curiosity Mars Science Laboratory Roveri projektil, viib läbi Marsi pinna geoloogiliste protsesside ja ajaloo uurimist, sealhulgas hinnangut mineviku elule ja bioloogiliste näitajate säilimisele ligipääsetavates geoloogilistes materjalides.

Selline hakkab välja nägema Marsi robotkulgur Perseverance (Visadus) Marsi pinnal.

  Vaatamata oma sarnasusele Curiosityga on uuel missioonil väga erinevad eesmärgid. Mars 2020 andurid ja 23 täiustatud kaamerat, mis võimaldavad lisaks 3-D värvifotodele teha ka kiirvideoid, hakkavad otsima iidsete eluviiside märke Marsil, uurides maastikku, mis on tänapäeval ebasõbralik, kuid oli 3,5 miljardit aastat tagasi täis voolavaid jõgesid ja laiuvaid järvi.

NASA's Mars Helicopter - Marsi helikopter

   Koos Marsi robotkulguriga lendab Marsile kaasa esmakordselt teisel taevakehal lennata üritav lennumasin, helikopter.
   Kaherootoriline, päikeseenergial töötav kopter on kinnitatud robotkulguri külge katte alla, mis kaitseb kopterit prahist Marsile maandumisel. Kopter jääb maandumise järel kapseldunuks katte alla, kuni Jezero kraatrist leitakse sobiv piirkond katselendude läbiviimiseks.

Selline näeb välja esmakordselt teisel taevakehal lendamist üritav helikopter Ingenuity (Leidlikkus).

   "Meie ülesanne on tõestada, et autonoomset kontrollitavat lendu saab teostada äärmiselt õhukeses Marsi atmosfääris,"
ütles JPL-i Mars Helikopteri projektijuht MiMi Aung. "Kuna meie kopter on kavandatud ainult eksperimentaaltehnoloogia lennueksamina, ei kanna see teadusinstrumente. Kui aga tõestame, et Marsil lendamine võib toimida, siis ootame huviga päeva, mil Marsi kopteritel võib olla oluline roll tulevaste maade uurimisel punasel planeedil."
   Algselt lihtsaks tehnoloogia testimiseks loodud Ingenuity on oma esialgse viie lennu missiooni mitmekordselt ületanud.

   Robotkulguri Perseverance maandumispaik Marsil, Jezero kraatri delta, on märkimisväärselt heas seisukorras säilinud muistne jõesuue. Rauarikkad kivimid planeedi ennemuistsete järvede ja jõgede kallastel võivad sisaldada märke kunagisest
(ja võimalik, et ka praegusest) elust. Kõige tõenäolisemalt on just nendes kohtades talletunud võimalikud fossiilid iidsetest organismidest, kes Marsil kunagi elasid.

Jezero kraatri delta Marsil, robotkulguri Perseverance maandumispaik.

    Mars 2020 missioon startis Canaverali neeme õhujõudude baasi stardiplatsilt Floridas kanderaketiga Atlas V 541 Marsi suunas 30 juulil 2020. Laskumine Marsile toimus edukalt 18 veebruaril 2021, kell 22:55 Eesti aja järgi. Mõne minuti pärast peale pinnale jõudmist saatis Perseverance Maale ka esimesed fotod oma laskumispaigast.

Üks esimestest Marsi robotkulguri Perseverance saadetud laskumispaiga ümbruse fotodest.

Marsi robotkulguri Perseverance 6. aprillil 2022 saadetud foto Jezero kraatri deltast Marsil.
Taamal lebamas puna-valge langevari, mille abil robot-kulgul laskus Marsile.

   Kasutades oma robotkäe otsas olevat puuri ja keerulist proovide võtmise seadet, kogub Perseverance kivisüdamike hiljem Maale saatmiseks - see on Marsi pinnaseproovide Maale toomise kampaania esimene osa.

*       *       *

Hiina Marsi mission Tianwen-1

Tianwen-1 - Hiina Marsi uurimisprogrammi Tianwen-1 missioon

   Hiina saatis oma kosmosesondi Tianwen-1 koos kulguriga Marsi poole teele 23. juulil 2020. Planeedi orbiidile jõudis sond 2021. aasta veebruaris. 14. mail teatati sondi maandumisest Marsile.
   Kosmosesond Tianwen-1 laskus langevarju abil Marsi põhjaosa Utopia Planitia laavaväljale. Sondi maanduri kukil laskus Marsile Hiina mütoloogilise tulejumala järgi nime saanud robotkulgur Zhurong.
   "Missioon maandus edukalt kavandatud piirkonnas," vahendasid Hiina riigitelevisioon ja uudisteagentuur Xinhua riigi kosmoseagentuuri teadet.

Kosmosesondi Tianwen-1 maanduri (paremal) kukil maandunud robotkulgur Zhurong Marsil.

Marsi robotkulguri Zhurong saadetud foto Marsist.

*       *       *

Marsi kuude uurimise missioonid

  Marsi ümber tiirlevad kaks kuud, suurem Phobos (kreeka k. hirm) ja väiksem Deimos (kreeka k. ahastus). Mõlemad kuud
on päikesesüsteemi kuudest kõige väiksemad ja mõlemad tiirlevad Marsile liiga lähedal.
   Marsi suurem kuu Phobos on sama mõistatuslik, nagu Marss ise. Kuu mass on väga väike, selle keskmine tihedus on tuhat korda väiksem vee tihedusest, mistõttu peaks Phobos olema juba ammu hävinenud. Ainuke põhjendus sellele, et taevakeha ikka veel eksisteerib, on see, et tegemist on õõnes "kivipurgiga". Looduslikud taevakehad aga ei peaks olema seest õõnsad. Lisaks sellele muudab Phobos aeg-ajalt oma liikumise kiirust.

Marsi kuud Phobos ja Deimos.

*

Phobose uurimise kosmoseprogrammid Phobos-1 ja Phobos-2

   Phobose programm oli mehitamata kosmosemissioon, mis koosnes kahest sondist, mille Nõukogude Liit käivitas Marsi kuude Phobose ja Deimose uurimiseks. Programmis osales kokku 14 riiki, sealhulgas Rootsi, Šveits, Austria, Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid.

Sellised nägid välja kosmosesondid Phobos-1 ja Phobos-2.

   Kosmosesond Phobos-1 startis 7. juulil 1988 ja Phobos-2 12. juulil 1988, kumbki Proton-K raketi pardal. Phobos-1 sai teel Marsi suunas terminali rikke. Phobos-2 jõudis Marsi orbiidile, kuid kontakt katkes ootamatult enne kavandatud Phobose maandurite kasutuselevõttu.

*

JAXA MMX 2024 Marsi kuude uurimise mission

Martian Moons eXploration (MMX) mission - Jaapani Marsi kuude missioon

Marsi mõlemat kuud uurima lendav kosmosesond MMX.

   Marsi kuude uurimise missioon Martian Moons eXploration (MMX) on Marsi mõlema kuu, Phobose ja Deimose uurimise projekt, mille esialgne kavandatud käivitamine toimub 2024. aastal. Umbes aasta pärast Maalt lahkumist jõuab kosmosesond Marsi orbiidile. Seejärel liigub see Marsi Kuu Phobose ümber kvaasisatelliidi orbiidile (QSO), et koguda teaduslikke andmeid
ja võtta proove Phobose pinnalt. Pärast vaatlusi ja proovide kogumist naaseb kosmosesond Maale 2029. aastal.

Phobose robotkulgur IDEFIX.

  Kosmosesondiga MMX on kaasas väike 25-kilone robotkulgur, mis kannab nime IDEFIX. Robotkulguri ülesandeks on peale laskumist Phobosele edastada MMX-ile olulisi andmeid emalaeva maandumiseks valmistumisel. Lisaks analüüsib see valitud kohtades pinna koostist ja tekstuuri. Robotkulguri ehitasid ühiselt Saksa lennunduskeskus DLR (German Aerospace Center)
ja Prantsuse kosmoseagentuur CNES (Center National d'Etudes Spatiales).

Hiidplaneetide uurimise missioonid

Jupiteri missioonid

Jupiter

Päikesesüsteemi suurim hiidplaneet, siseplaneetide turvaja.

    Maakera võlgneb suures osas oma heaolu eest tänu Jupiterile. Selle gigandi gravitatsioon on nii suur ja tugev, et suudab haarata saabuvaid kosmilisi ründajaid enda mõjuvälja ja heita need Päikesesüsteemist uuesti välja või siis neelata endasse.
   Jupiter ei lase asteroide ja komeete sisemisse Päikesesüsteemi, säästes sellega planeete neile langevate võõrkehade eest.

Outer planets missions - Hiidplaneetide uurimise missioonid

*       *       *

NASA Pioneer 10, esimene hiidplaneetide uurija

Pioneer 10 - Kosmosesondi Pioneer 10 missioon

Kosmosesond Pioneer 10 ja sellele kinnitatud kuldne plaat sõnumiga teistele tsivilisatsioonidele.

   3. märtsil 1972 startinud kosmosesond Pioneer 10 oli esimene Päikesesüsteemi hiidplaneetide uurimise sondidest,
samuti esimene kosmoseaparaat, mis peale asteroidide vöö ja Jupiteri lähiuuringuid väljus Päikesesüsteemi piiridest.
Seepärast oli kosmosesondi korpusele kinnitatud kuldne plaat sellele graveeritud sõnumiga teistele tsivilisatsioonidele.
   Viimane väga nõrk signaal saadi sondilt 23. jaanuaril 2003 (!), siis oli Pioneer 10 Maast 12 miljardi km (80 aü*) kaugusel. Pärast seda pole kosmosesondi signaale enam vastu võetud.

      * aü (ingl AU) - astronoomiline ühik. 1 aü = 149,5 miljonit kilomeetrit (Maa keskmine kaugus Päikesest).

*       *       *

NASA Pioneer 11, teine hiidplaneetide uurija

   6. aprillil 1973 startinud kosmosesond Pioneer 11 oli kosmosesondi Pioneer 10 kaksikvend (väikeste mõõteaparatuuri erinevustega), mis saadeti uurima Asteroidide vööd, Jupiteri, Saturni, kosmilist kiirgust ja Päikesesüsteemi äärealasid ning heliosfääri.
   Pioneer 11 oli esimene kosmosesond, mis sooritas möödalennu Saturnist ja teine, mis läbis Asteroidide vöö ja möödus Jupiterist. Samuti teine kosmoseaparaat, mis peale asteroidide vöö, Jupiteri ja Saturni lähiuuringuid väljus Päikesesüsteemi piiridest. Ka selle korpusele oli kinnitatud kuldne plaat sellele graveeritud sõnumiga teistele tsivilisatsioonidele.
   Sondiga saadi viimast korda ühendust 30. septembril 1995.

*       *       *

NASA Galileo Jupiteri missioon

Galileo Jupiter mission - Jupiteri uurimisprogrammi Galileo missioon

Galileo Probe mission - Galileo maanduri Probe missioon piltides

Uurimissond Galileo koos kanderaketiga peale starti Atlantiselt, Galileo Jupiteri orbiidil ja maandur Probe.

   Jupiteri uurimissond Galileo startis 18. oktoobril 1989 Maa orbiidilt, kosmosesüstiku Atlantis pardalt ja jõudis Jupiteri orbiidile 7. detsembril 1995, saades esimeseks Jupiteri tehiskaaslaseks.
   Sondil tekkisid probleemid peamise sideantenniga, mis ei avanenud täielikult. See muutis sondiga suhtlemise tunduvalt keerulisemaks, aga sellegipoolest suudeti kavandatud uurimisprogramm täita.
   Jupiteri orbiidil eraldus Galileost maandur Probe, mis planeedi atmosfääri sisenedes mõõtis esmakordselt selle koostist.
   Galileo avastas Jupiteril Maalt nähtamatu rõngaste süsteemi, mis koosneb kolmest osast: sisemisest rõngast ehk halost, heledamast põhirõngast ja välimisest loor-rõngast, kaardistas planeedi magnetvälja ning uuris Jupiteri kuusid, Callistot, Ganymedest, Europat ja Iot.
   Uurimissondi Galileo missioon lõpetati 21. septembril 2003 ja sond suunati Jupiteri atmosfääri, et vältida planeedi kuude bioloogilist saastamist.

*

   1994. aasta juulis, olles veel teekonnal Jupiteri juurde, jälgis Galileo komeedi Shoemaker-Levy 9 kokkupõrget Jupiteriga.

16 kuni 22 juulini 1994 aastal langesid komeedi Shoemaker-Levy 9 tükid järgemööda Jupiterile.
See oli esimene kord, kui astronoomidel õnnestus vaadelda sellist taevakehade kokkupõrget.

   Komeedi Shoemaker-Levy 9 (SL-9) avastasid Carolyn ja Gene Shoemaker ning David Levy 1993 aasta 18. märtsil tehtud kosmosefotodelt. Komeet oli nähtav Jupiteri orbiidil ligikaudu 71400 km kõrgusel planeedi pilvekattest, tiirlemisperioodiga umbes 2 aastat, lähenedes iga ringiga planeedile, kuni Jupiteri gravitatsiooni mõjul purunes 21 tükiks.
  Ei ole täpselt teada, millise koostisega olid tükid, mis Jupiterile lähenesid. Kuigi oletati, et tegu on komeediga, näitasid fotod,
et tiheduse poolest olid tükid sarnasemad asteroididega. Tükkide läbimõõt ulatus 1-5 kilomeetrini, millest järeldati, et algne SL-9 võis olla umbes 8 km-se läbimõõduga.

Aurora borealis

Virmalised Jupiteri poolustel pole sugugi harukordne nähtus.

*       *       *

NASA Juno Jupiteri missioon

Juno Jupiter mission - Jupiteri uurimisprogrammi Juno missioon

Jupiteri uurimissond Juno ja paremal müstiline püsiv keeristorm Jupiteril.

   Jupiteri uurimissond Juno startis 5. augustil 2011 Floridast, kanderaketiga Atlas-5 ja Jupiterini jõudmiseks kulus tal viis aastat. Jupiteri orbiidile jõudis Juno 5. juulil 2016.
   Juno on Galileo järel teine Jupiteri orbiidile saadetud kosmosesond. Varasematest Päikesesüsteemi hiidplaneete uurinud sondidest erineb Juno sellepoolest, et see saab oma energia päikesepaneelidelt.
   Orbiidil mõõdab sond infrapuna ja mikrolainete abil sügavalt planeedi atmosfäärist pärinevat radiatsiooni. Need uuringud annavad aimu, kuidas planeet tekkis ja miks on Jupiteri atmosfäär stabiilselt triibuline. Teised instrumendid mõõdavad gravitatsioonivälja ja polaaralade magnetvälja.
  Kuigi Juno esmane missioon lõppes 2021. aasta juulis, alustas ta laiendatud missiooni järgmisel kuul. Pikendatud missiooni ajal uurib Juno veelgi üksikasjalikumalt Jupiteri atmosfääri, selle rõngaid ja planeedi kolme kõige intrigeerivamaid kuud: Ganymedest, Europat ja Iot. NASA andmetel lõppeb Juno missioon ametlikult septembris 2025 või siis, kui kosmosesond ei
saa enam tööd jätkata.

   29. septembril 2022 sooritas kuus aastat Jupiteri ja selle kaaslasi uuriv kosmosesond Juno lähedase möödalennu Jupiteri kuust Europa. Tegemist oli lähima möödalennuga, ligikaudu 352 kilomeetri kauguselt kuu pinnast. Liikudes möödumise ajal kiirusega 24 kilomeetrit sekundis, oli Junol vaid kaks tundi aega jäädvustada Europa keerukat, jäga kaetud pinda.

Jupiteri uurimissondi Juno jäädvustatud Europa pind 352 km kõrguselt.

   Europa pakub teadlastele huvi eelkõige selle pärast, et pinda katva paksu jääkooriku all peitub sügav vedela vee ookean,
mis peaks sisaldama rohkem vett kui kõikides Maa ookeanides kokku. Jupiteri poolt Euroopale mõjuvad gravitatsioonijõud soojendavad selle sisemust ning tõenäoliselt leidub sealse ookeni põhjas ka suurel hulgal vulkaanilisi kuumaveeallikaid.
  Taoliste moodustiste kõrval arvatakse olevat miljardeid aastaid tagasi tekkinud elu Maal. Midagi sarnast võib olla juhtunud või on parasjagu juhtumas ka Europal.
   2024. aastal peaks startima NASA kosmosemissioon Europa Clipper, mille ülesandeks saab Europat veelgi lähemalt uurida.

*       *       *

ESA Jupiteri kuude uurimise Juice missioon

Jupiter Icy Moons Explorer - Juice

ESA kosmosesond Juice teel Jupiteri kuude juurde.

  Jupiter Icy Moons Explorer on Euroopa Kosmoseagentuuri planeeritav kosmosesond, mis suundub uurima Jupiteri kaaslasi Ganymedest, Callistot ja Europat. Teadlaste arvates on kõigi kolme kaaslase pinna all vedela vee ookeanid, mis tähendab, et neis võib olla elu. Kosmosesond startis Jupiteri suunas 14. aprillil 2023, Kourou kosmodroomilt Prantsuse Guajaanas.

*       *       *

NASA Jupiteri kuu Europa uurija Europa Clipper

Europa Clipper - Jupiteri kuu Europa uurija

Europa Clipper on NASA planeeritav missioon, mis suundub uurima Jupiteri kuud Europat.
Missioon stardib oktoobris 2024 ning see jõuab Jupiteri orbiidile aprillis 2030.

  NASA "Europa Clipper" viib läbi Jupiteri kuu Europa üksikasjaliku luure ja uurib, kas jäisel kuul on eluks sobivaid tingimusi. Senine uurimine on näidanud kindlaid tõendeid selle jääkooriku all oleva vedela vee ookeani olemasolust, kus võib olla eluks soodsaid tingimusi. Missioon saadab suure võimekusega, kiirgust taluva kosmoseaparaadi ovaalsele orbiidile ümber Jupiteri,
et sooritada korduvaid möödalende jäisest kuust.

Saturni missioonid

Saturn

Ennast suure rõngaga ehtinud Päikesesüsteemi teine hiidplaneet, siseplaneetide kaitse eelpost.

   Päikesesüsteemi teine gigant, Jupiteri abiline siseplaneetide turvamisel. Saturni gravitatsioon on samuti nii suur ja tugev,
et suudab haarata kaugelt saabuvaid asteroide ja komeete enda mõjuvälja ning sundida need tiirlema enda ümber rõngasse, kaitstes sellega siseplaneete neile langevate võõrkehade eest.
   Saturnil on teadaolevalt 82 kuud. Lisaks neile on teadlased Saturni rõngastest avastanud sadu "kuukesi", mille läbimõõdud
on 40 - 500 meetrit ning mida ei arvestata kuudena.

Kosmosesondi Cassini tehtud kaunis foto Saturnist (Päike jäi planeedi taha).

  Päikesesüsteemi moodustumise algusajal oli Saturn miljardeid aastaid ilma suursuguse rõngasvööta, sama alasti nagu Maa. Oma rõngad sai Saturn alles ligikaudu 60 miljonit aastat tagasi kogu Päikesesüsteemi mõjutanud suure katastroofi tagajärjel.
  Päikesesüsteemi sattunud hulkuva planeedi kokkupõrkel tolleaegse viienda planeedi Phaetoniga, tabasid mõlema planeedi laialipaiskunud eri suurusega tükid kõiki päikesesüsteemi planeete, väiksemad jäid Päikese orbiidile tiirlema, moodustades Jupiteri ja Marsi vahele asteroidide vöö. Kõige pisemad kivide- ja jää tükikesed, mida planeetide gravitatsioonid ei suutnud enda külge tõmmata, jäid nende orbiitidele tiirlema, moodustades nii tugeva gravitatsiooniväljaga Saturnile, mis väikeseidki tükikesi hulgem enda ümber tiirlema haaras, rõngad.
   Selle katastroofi ajal Maad tabanud suured tükid põhjustasidki ilmselt dinosauruste väljasuremise Maal.

  Nüüd on Saturni rõngaste uurimine viinud uute teadmisteni; Saturni rõngad kaovad ja kiiresti. Tegelikuses palju kiiremini kui teadlased on oletanud. Saturnile sajab igas sekundis ~10 000 kg rõnga vihma, mis koosneb Saturni rõngaste purunenud fragmentidest. Rõngad koosnevad suures osas jää- ja kivikildudest, mida pidevalt pommitatakse väikeste meteoroididega ja Päikese UV-kiirgusega.

Saturni rõngad lagunevad kiiremini kui oletati.

   Saturni rõngaste külmunud jäätükikeste põrkumisel need aurustuvad, tekitades laetud veemolekule, mis interakteeruvad Saturni magnetväljaga, enne kui Saturnile langevad. Rõngavihm on tuntud alates 1980. aastatest, kui kosmosesond Voyager avastas mõistatuslikud tumedad ribad, mis osutusid Saturni rõngavihmaks. Teadlased eeldasid siis, et rõngad tühjenevad täielikult 300 miljoni aasta pärast.

  Kosmosesond Cassini leiud annavad aga süngema pildi. Cassinil õnnestus saada selgem ülevaade Saturni ekvaatoril sadava rõngavihma kogusest enne, kui ta 2017. aastal ise Saturnile langes, et rõngavihm sajab oodatust palju tugevamini. Teadlased jõudsid nende täiustatud mõõtmiste põhjal järeldusele, et rõngastel on jäänud elada veel vaid 100 miljonit aastat. Praegusel ajal on Saturni ilma rõngasteta raske ette kujutada.

*       *       *

NASA / ESA Cassini Saturni missioon

Cassini Saturn mission - Saturni uurimisprogrammi Cassini missioon

Kosmosesond Cassini teel Saturni ja selle kuu Titani juurde.

    NASA kosmosesond Cassini startis Saturni suunas 15. oktoobril 1997 ja seitsmeaastase lennu järel asetus 1. juulil 2004 esimese tehiskaaslasena Saturni orbiidile. Sond toimetas kohale ka Maal enne lendu steriliseeritud ESA maanduri Huygens, mis laskus edukalt Saturni suurimale kuule Titanile.
    Saturni ümber tiirlenud Cassini avastas Saturnil uusi kuid ja pildistas nende pinda, et välja selgitada nende geoloogilist ajalugu. Lisaks uuris Cassini Saturni rõngaid, nende struktuuri ja dünaamikat, sukeldudes mitu korda rõngaste vahelt läbi, Saturni pilvede dünaamikat, magnetosfääri, kaardistas samuti Titani pinda ja uuris selle vinejat atmosfääri ning pilvi.

*       *       *

NASA / ESA Huygens Titani missioon

Titan

Huygens Titan mission - Titani uurimisprogrammi Huygens missioon

Saturni suurim kuu Titan oma metaani järvedega. Paremal ESA Titani maandur Huygens.

    14. jaanuaril 2005 kell 12:34 (UTC) laskus kosmosesondi Cassini maandur Huygens Saturni suurima kuu Titani pinnale.
Langevarjuga laskumine kestis 2 tundi 27 minutit, mille järel Huygens saatis enne töö lõpetamist andmeid veel 72 minutit.
See oli tänapäeva maailma esimene edukas katse maandada kosmosesond väljapool asteroidide vööd asuvale taevakehale.

    Päikesesüsteemi planeetide looduslikest kaaslastest on Titan ainuke, millel teatakse olevat tihe atmosfäär. See koosneb 98,4% lämmastikust ja 1,4% metaanist, troposfääri alumises osas 95% lämmastikust ja 4,9% metaanist.
  Titan on peale Maa ka ainus taevakeha Päikesesüsteemis, mille pinnal on vedelas olekus ainet merede ja järvedena. Sealsed vedelast metaanist koosnevad mered ja järved ületavad mahult enam kui sajad korrad maapealsed nafta ja maagaasi varud.

*       *       *

NASA / ESA Cassini Enceladuse missioon

Enceladus

Cassini Enceladus mission - Cassini uurimisprogrammi Enceladus missioon

Saturni suuruselt kuuenda kuu Enceladuse lõunapolaaralade geisrid.

   Peale Titani missiooni lõppemist suundus Cassini uurima Saturni suuruselt kuuendat kuud Enceladust, tehes lähedastel möödalendudel detailsemaid ülesvõtteid tema pinnaelementidest.
   Enceladuse lõunapolaaraladelt leiti üle 100 geisritaolise krüovulkaani, mis purskavad veeauru ja tahket ainest, sealhulgas naatriumkloriidi kristalle ja jääosakesi kokku ligikaudu 200 kg sekundis. Osa väljunud veeaurust langeb Enceladusele "lumena" tagasi, osa lendab kosmosesse. Oletatakse, et nii on tekkinud Saturni E-rõngas. Krüovulkaanid, lõunapolaaralalt avastatud sisemine soojusallikas ja kokkupõrkekraatrite vähesus näitavad, et Enceladus on praegugi geoloogiliselt aktiivne.

   12. märtsil 2008 möödus Cassini Enceladuse lõunapoolusest ligikaudu 50 km kauguselt. Selle lennu ajal tuvastasid Cassini instrumendid geisrites üllatava segu lenduvatest gaasidest, mis sisaldas ammoniaaki, metaani, süsinikdioksiidi ja vingugaasi.
   2014. aasta aprilliks selgus, et mõned geisriosakesed olid soolased, sisaldades kaaliumi ja naatriumi, mis on väga sarnane maise mere koostisega. Geisritest leiti ka vesiniku ja silikaadikristalle, mis võivad moodustuda ainult kuumas keskkonnas.

   Teadlased avastasid Doppleri efektil põhinevate gravitatsioonimõõtmiste põhjal, et Enceladuse lõunapolaaralal 30-40 km paksuse jääkihi all on umbes 10 km sügavune vedela vee ookean. Enceladus on üks tõenäolisemaid kohti Päikesesüsteemis, kus võib leiduda maavälist elu.
   Cassini möödus Enceladusest viimast korda 2015. aasta oktoobris, kuid veel siiani tegelevad teadlased andmetega, mida ta aastaid koju saatis, kavandades päeva, millal naasta, et süveneda selle saladustesse.

    15. septembril 2017 lõpetas Cassini oma eduka missiooni, sööstes viimase tööna Saturni tihedasse atmosfääri ja hävines.

Uraani missioonid

Uraan

Päikesesüsteemi kolmas hiidplaneet, mis sihib Päikest oma poolustega.

*       *       *

NASA Voyager 2 Uraani missioon

NASA kosmosesond Voyager 2

Voyager 2 Uranus mission - Uraani uurimisprogrammi Voyager 2 missioon

Planeet Uraan ümbertiirlevate kuude ja nõrga heledusega, Maalt mittenähtavate rõngastega.

   Kosmosesond Voyager 2 startis 20. augustil 1977 Cape Canaverali neemelt Titan IIIE-Centaur kanderaketiga. Sond on osa Voyageri programmist ning see saadeti uurima Päikesesüsteemi ja selle piirialasid. Sond lendas mööda Jupiterist, Saturnist, Uraanist ja Neptuunist ning nende möödalendude käigus tehti hiidplaneetidest esimesed detailsed fotod.

   Erinevalt teistest Päikesesüsteemi planeetidest on Uraani pöörlemistelje kalle ekliptika normaali suhtes on 97,77 kraadi
ehk pöörlemistelg on peaaegu paralleelne Päikesesüsteemi tasandiga. Samuti pöörleb Uraan vastupidises suunas, võrreldes teiste planeetidega ja oma suuruse kohta kummaliselt kiiresti. Uraani ööpäev kestab kõigest 17 tundi. Oma kummulioleku ja pöörlemiskiiruse on Uraan saanud kunagisel kokkupõrkel teise taevakehaga.
   Uraani ümber on ka Maalt mittenähtavad rõngad, mille olemasolu küll arvati, aga selgelt olid need näha alles 1986. aastal Voyager 2 poolt tehtud lähifotodel. Uraani rõngad, samuti kõik 27 suhteliselt väikest kuud, tiirlevad kummulioleva planeedi ekvaatori ümber. See viitab sellele, et Uraani rõngad ja kuud on tekkinud alles kokkupõrke järel, laiali lennanud materjalist. Uraani pind on fotodel ühtlaselt rohekassinine.
    Voyager 2 on seni ainus kosmosesond, mis on Uraani lähedalt uurinud.

Neptuuni missioonid

Neptuun

Päikesesüsteemi neljas hiidplaneet, Kuiperi vöö karjane.

*       *       *

NASA Voyager 2 Neptuuni missioon

Voyager 2 Neptune mission - Neptuuni uurimisprogrammi Voyager 2 missioon

Kosmosesond Voyager 2 möödalennul Planeet Neptuunist.

    Neptuun on kõige kaugemal asetsev seni teadaolevatest Päikesesüsteemi suurtest planeetidest. Läbimõõdult on Neptuun neljas planeet ja massi poolest kolmas planeet. Päikesesüsteemi hiidplaneetidest on Neptuun kõige tihedam.
    Nii nagu Jupiteri gravitatsioon mõjutab asteroidide vööd ja kujundab selle struktuuri, nii mõjutab Neptuuni gravitatsioon temast kaugemale jäävat Kuiperi vööd ja kujundab selle struktuuri.
    Erinevalt Uraani ühtlaselt rohekassinisest atmosfäärist on Neptuuni atmosfääris nähtavad aktiivsed ilmastikumustrid. Kosmosesondi Voyager 2 möödalennu ajal 1989. aastal asus planeedi lõunapoolkeral Suur Tume Laik, mida võib võrrelda Jupiteri suure punase laiguga.
    Neptuunil on samuti nõrga heledusega, aga (nagu senini arvati) katkendlik ja looga kujuline poolrõngaste süsteem, mis avastati 1968. aastal Maalt tehtud fotodelt, aga nende tegelik olemasolu tõestati alles 1989. aastal Voyager 2 Neptuunist möödalennul tehtud fotodega.

   21. septembril 2022 andis Neptuuni poole pööratud James Webbi kosmoseteleskoop uue ja selgema tervikpildi Neptuuni rõngastest oma infrapunakaameraga (NIRCam), mis jäädvustas mitu heledat kitsast rõngast ja ka nõrgemaid tolmuribasid.
   Saadetud foto näitas, et Neptuuni rõngad on siiski katkematult ümber planeedi. Kuna NIRCam pildistab objekte infrapuna 0,6 - 5 mikroni lainepikkuste vahemikus, ei tundu Neptuun Webbi kaamera jaoks sinine.

Neptuuni rõngad ja kuud infrapunavalguses.

   Kuigi Uraan ja Neptuun on sarnased jäised hiiglased, on Uraani sinine värvus veidi heledam kui Neptuunil. Seda põhjustab mõlema planeedi atmosfääri kogunev jäine udu. Kuna Neptuuni atmosfäär on aktiivsem ja kui Uraani atmosfäär, suudab see paremini jääosakesi kokku kleepida ja lund tekitada, mille alla sadades väheneb atmosfääri hägusus ja hoiab selle õhemana. Seetõttu näib Neptuuni vähesema jääuduga atmosfäär päikesevalguse peegelduses sinisem.

Uraan                                                             Neptuun

    Nagu planeet Uraanigi puhul, on Voyager 2 seni ainus kosmosesond, mis on Neptuuni lähedalt uurinud.

*

Neptuuni mõistatuslik kuu Triton

Triton

   Neptuuni missiooni käigus uuris kosmosesond Voyager 2 samuti Neptuuni suurimat kuud Tritoni.

Neptuuni kuu Triton Voyager 2 tehtud fotol.

   Neptuuni suurim kuu Triton on planeedi 12. kuust ka kõige mõistatuslikum. Tritoni orbiit Neptuuni ümber on peaaegu korrapärane ring, aga tiirleb ümber planeedi vastupidises suunas teistele Neptuuni kuudele, mis näitab, et ta pole tekkinud samal ajal teiste Neptuuni kuudega. Tritoni jäisel pinnal on ka väga vähe löögikraatreid, mis viitab suhteliselt noorele eale.
   Triton on samuti üks vähestest Päikesesüsteemi geoloogiliselt aktiivsetest kuudest. Voyager 2 avastas möödalennul sellel aktiivseid purskeid. Tritonil on hõre, lämmastiku sisaldav atmosfäär, mis viitab elu tekke võimalikusele.
   Ilmselt kaugemas tulevikus, Neptuuni tugeva gravitatsiooni tagajärjel Triton puruneb ja langeb planeedile või moodustab Neptuuni ümber uue rõnga.

  Peale möödalendu Neptuunist ja Tritonist läbis Voyager 2 Kuiperi vöö ja väljus Päikesesüsteemist. Tähtedevahelises ruumis asus sond uurima tähtedevahelise plasma tihedust ja temperatuuri.

*       *       *

NASA Voyager 1 hiidplaneetide uurimise missioon

Voyager 1 mission - Hiidplaneetide uurimisprogrammi Voyager 1 missioon

Hiidplaneetide uurimise programmi Voyager kosmosesond Voyager 1.

   5. septembril 1977 startinud kosmosesond Voyager 1 oli NASA Voyageri programmi teine hiidplaneetide uurimise sond. Selle start toimus kava kohaselt ligikaudu kaks nädalat peale Voyager 2 starti 20. augustil 1977, eesmärgiga lennata mööda Jupiteri, Saturni ja selle kuu Titani lähedalt.
   Vaatamata hilisemale stardile möödus Voyager 1, tänu erineva lennutrajektoori tõttu saadud gravitatsioonikiirendusele, sõsarsondist Voyager 2 juba 15. detsembril 1977, kui mõlemad olid veel asteroidide vöös.
   Edasine plaan sõltus sellest, kui edukalt suudab Voyager 1 mööduda Saturni suurima kuu Titani lähedalt. See õnnestus ja Voyager 2 programmeeriti liikuma edasi kahe kaugema planeedi, Uraani ja Neptuuni suunas.
   Voyager 1 uuris möödalendude ajal Jupiteri ja Saturni ilma, magnetvälju, rõngaid ning tegi detailsed fotod nende kuudest.

14. jaanuaril 1990 pööras Päikesesüsteemist lahkuv kosmosesond Voyager 1 korraks
oma kaamerad tagasi Maa poole ja saatis hüvastijätuks kaugeima kunagi tehtud foto Maast.

See helesinine täpp on meie koduplaneet Maa ~ 6 miljardi kilomeetri (~ 40,5 aü) kauguselt.

*

Hüvasti Päikesesüsteem!

   Pärast oma põhimissiooni täitmist väljus Voyager 1 25. augustil 2012 Päikesesüsteemi kaugeimaks piirkonnaks olevast heliopausist (Päikesesüsteemi välimine piir, kus tähtedevaheline tuul ja päikesetuul on tasakaalus) tähtedevahelisse ruumi, saades sellega esimeseks inimese poolt valmistatud kosmoseaparaadiks mis on väljunud Päikesesüsteemi piiridest.

   Voyager 1 missioon on kestnud üle 40 aasta ja sellega peetakse Deep Space Networki kaudu seniajani regulaarselt sidet.
Kuigi Voyager 1 startis neljast hiidplaneete uurinud ja Päikesesüsteemist väljunud kosmosesondist viimasena, on see tänu planeetidelt saadud gravitatsioonikiirendusele Maast kõige kaugemale jõudnud kosmoseaparaat.
   1. aprillil 2019 asus sond 145,25 aü kaugusel Päikesest. Voyager 1. pikendatud missioon peaks kestma 2025. aastani.

Infot kosmosemissioonide Voyager 1 ja Voyager 2 praegusest seisust leiab aadressil - Voyager missions

*       *       *

   Kosmosesondidel Voyager 1 ja Voyager 2 on mõlemal kaasas kuldne plaat sõnumitega inimkonnalt. Identsed 12-tollised (30,5 cm) kullatud vasest fonograafi plaadid kannavad helisid ja pilte, mis on seotud Maa kultuuri- ja elurikkusega.
   Plaatidel on tervitused 55 eri rahvuse keeles, lisaks erinevad loodushelid ja muusikanäidised, samuti 116 fotot ja joonist, mis tutvustavad Maa asukohta Päikesesüsteemis; matemaatika, keemia, füüsika, bioloogia ja anatoomia põhitõdesid ning planeedi looduse ja inimkultuuride mitmekesisust.

Kosmosesondidega Voyager 1 ja Voyager 2 kaasasolevate kuldsete plaatide taga- ja esikülg

Väikeste taevakehade uurimise missioonid

Kääbusplaneetide, asteroidide ja komeetide missioonid

Kääbusplaneedid                                       Asteroidid                                           Komeedid            

Asteroidide vöö

    Marsi ja Jupiteri vahelisel orbiidil tiirleb suur, ringikujuliselt pikki orbiiti laialivalgunud asteroidide kogum, mis koosneb lugematutest erineva suurusega asteroididest. Seda asteroididest koosnevat ringi kutsutakse asteroidide vööks.

    Marsi ja Jupiteri vahel asuv asteroidide vöö tekkis ilmselt kunagi seal asunud Maa tüüpi planeedi Phaeton purunemisel, kokkupõrke tagajärjel Päikesesüsteemi sattunud väikese rändava planeedi või suure asteroidiga*, paisates laiali lugematul arvul erineva suurusega tükke. Üks osa laialilennanud tükkidest jäi tiirlema samale orbiidile, moodustades ümber Päikese
nn asteroidide vöö.
   Phaetoni ja hulkuva planeedi või suure asteroidi jäänustest moodustusid aegade jooksul samas asteroidide vöös tiirlevad, Päikese lähim kääbusplaneet Ceres ja sellest poole väiksem, asteroidiks liigitatud Vesta (üks hüpoteesidest).
   Huvitav on tõsiasi, et Ceresil, mida peetakse planeediks, on kivine tuum ja Vestal, mida peetakse asteroidiks on metallist (raud-nikkel) tuum, mis on harilikult just planeedi tunnuseks.

   Samas asteroidide vöös tiirleb ka suur, ligikaudu 200 km läbimõõduga metalne asteroid 16 Psyche, mida samuti peetakse kunagise purunenud planeedi tuumaks.

      * Rändavateks planeetideks ja asteroidideks kutsutakse planeete ja asteroide, mis tähtedevahelises ruumis vabalt ringi liiguvad. Need on tähesüsteemide moodustumise aegadel tõugatud välja oma ematähtede gravitatsiooniväljast ja rändavad kosmoses vabalt ringi, kuni mõne teise tähesüsteemi gravitatsioonivälja satuvad.

*       *       *

NASA Dawn Vesta - Ceres missioon

Asteroid Vesta

Kääbusplaneet Ceres

Dawn Vesta - Ceres mission - Vesta - Ceres uurimisprogrammi Dawn missioon

Ioonmootoriga kosmosesond Dawn, asteroid Vesta ja kääbusplaneet Ceres.

   27. septembril 2007 startinud NASA kosmosesondi Dawn eesmärk oli uurida Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidide vöös asuvaid, kääbusplaneeti Ceres (ø 952 km) ja asteroidi Vesta (ø 525 km), Ceresi järel suurimat taevakeha asteroidide vöös.
   Esmakordselt ioonmootori kasutamine kosmosesondil võimaldas Dawni saata tiirlema mitme taevakeha juurde.
   16. juulil 2011 saabus Dawn asteroid Vesta juurde. Uurinud Vestat 14 kuud, lahkus sond asteroidi juurest 2012. aastal. (Peale Dawni Vesta lähiuuringuid peavad teadlased nüüd asteroidi hoopis arengus toppama jäänud planeediks.)
   Cerese orbiidile jõudis Dawn 6. märtsil 2015 ja pärast uurimisprogrammi lõppu jääb kääbusplaneedi ümber tiirlema.

Kosmosesond Dawn uurib peale vee olemasolu ka mõistatuslike valguslaikude päritolu Ceresi pinnal.

*       *       *

NASA 16 Psyche missioon

Asteroid 16 Psyche

Psyche mission - 16 Psyche uurimisprogrammi Psyche missioon

   NASA järgmiseks suuremaks väljakutseks asteroidide vöö uurimisel on seal asuv asteroid 16 Psyche, mis on üks kümnest kõige suuremast taevakehast asteroidide vöös. Selle läbimõõt on üle 200 km ja massiks ligikaudu 1% kogu asteroidide vöö massist. Arvatakse, et see on kunagi seal asunud ja purunenud planeedi metalne tuum ja nüüd üks kõige suurema massiga metalne M-tüüpi asteroid päikesesüsteemis. Asteroidil on suures koguses kulda, rauda, niklit ja teisi väärismetalle.

Metalne asteroid 16 Psyche ja 2023. aasta oktoobris seda uurima lendav kosmosesond Psyche.

   USA kosmoseagentuur NASA plaanib kosmosesondi abil uurida asteroidi 16 Psyche, millel on palju väärtuslikke metalle.
   USA ja Kanada kaevurid on NASA uuringust huvitatud, kuna nende arvates saabub järgmine kullapalavik juba kosmoses mitte enam Maal.
   Kanada Toronto EuroSun kaevandusfirma tegevjuht Scott Moore kommenteeris, et kosmilistel objektidelt väärismetallide kaevandamine ei kuulu enam ulme valdkonda, sest kaevandusfirmad on juba alates 2000. aastast töötanud välja seadmeid, mille abil asteroididel kaevandada.
   Kosmosesondi start asteroidile 16 Psyche toimus 13. oktoobril 2023, et teha kindlaks, kas asteroid on kaevanduskohana
nii väärtuslik kui arvatakse. Veel ei ole plaanis sealt kulda ega muid metalle kaevandada, vaid teha esmaseid uuringuid.

*       *       *

NASA New Horizons Pluuto missioon

Kääbusplaneet Pluuto

New Horizons Pluto mission - Pluuto uurimisprogrammi New Horizons missioon

19. 01. 2006 startinud kosmosesondi New Horizons esimeseks missiooniks oli kääbusplaneet Pluuto uurimine.

    Kuna kosmosesond pidi õige lennutrajektoori saavutamiseks Maa orbiidilt lahkuma kohe, ilma hoovõtu ringi tegemata,
anti talle kiiruseks 16,26 km/s (58 536 km/h). See on suurim kiirus, millega kosmosesondid on Maa orbiidilt lahkunud.
   14. juulil 2015 möödus New Horizons Pluutost 12 500 km kauguselt. Tohutu kauguse tõttu kulus möödalennul kogutud andmete töötlemiseks ja saatmiseks Maale 16 kuud ja viimased andmed saabusid 25. oktoobril 2016.
   Planeet, mis alles hiljuti oli nimetatud ümber kääbusplaneediks, osutus kosmosesondiga New Horizons lähedalt uurides,
nii oma ehituselt kui ümber tiirlevate viie kuuga, ikkagi rohkem Päikesesüsteemi täieõiguslike planeetide hulka kuuluvaks.

New Horizons’ Top 10 Pluto Pics - New Horizons kümme parimat fotot Pluutost

Pluuto tigu?

   Sellel kosmosesondi New Horizons saadetud fotol on planeedi jäisel kõrbel näha suurt "tigu".
Šokeeriv foto jäisest Pluutost on jätnud teadlased ja astronoomid hämmingusse.

   UFO entusiastid läksid sellise kummalise kuju nägemisest kohe leili ja on veendunud, et tegemist on võõra elu olendiga.
   "Kujutis näeb tõesti välja nagu kojaga tigu, mis jätab libeda rööbastee." ütles astronoom ja pildianalüütik Marc D'Antonio.
   See ei ole esimene kord, kui väidetakse, et elu on pärit meie päikesesüsteemi kõige kaugemast kohast. Texase Ülikooli San Antonio ja Southwest Research Institute teadlased väitsid, et tänu oma kivisele tuumale ja veemolekulide esinemisele võib Pluto olla võõra elu häll.
   Lisaks selgus, et planeedi tohutu südamekujulise piirkonna jääkihi all on ilmselt ookean. Isegi Pluuto kuud, eriti Charon, sisaldavad ammoniaagiühendit, mis võiks toita maavälist elu. NASA teadlased esialgu välistavad maavälise elu võimalused.

*       *       *

NASA New Horizons Ultima Thule missioon

Asteroid Ultima Thule (2014 MU69)

New Horizons 2014 MU69 mission - Asteroid 2014 MU69 uurimisprogrammi New Horizons missioon

Kosmosesond New Horizons, selle teekond Kuiperi vöö välisserva ja asteroid 2014 MU69 (Ultima Thule).

    Kosmosesondi New Horizons järgmiseks missiooniks peale planeet Pluuto lähiuuringut oli alles 2014. aastal avastatud, Kuiperi vöö välisservas asuva asteroidi 2014 MU69 (Ultima Thule) uurimine, mille lähedale jõudis sond 1. jaanuaril 2019, saades Päikesesüsteemi seni kaugeimat objekti uurinud kosmosesondiks.
   (Ultima Thulest veel kaugemal asuv Päikesesüsteemi kõige kaugem väikeplaneet Eris, on seni samuti lähedalt uurimata.)

*       *       *

NASA Stardust Wild 2 missioon

Komeet Wild 2 (81P/Wild)

Stardust - Komeet Wild 2 uurimisprogrammi Stardust missioon

7. 02. 1999 startinud kosmosesond Stardust lähenemas komeedile Wild 2 ja foto selle jäisest tuumast.
Paremal Stardusti maandumiskapsel proovidega peale maandumist Utah'is.

   Stardust missiooni eesmärgiks oli koguda tähtedevahelist tolmu ja komeedi Wild 2 saba osakesi ning tuua nende näidised tagasi Maale laboratoorseteks analüüsideks. Esimest korda kogus Stardust tähtedevahelist tolmu 22. veebruaril 2000.
   2. jaanuaril 2004 lendas kosmosesond mööda komeedi Wild 2 lähedalt, võttes proove komeedi sabaosakestest ja tehes detailseid ülesvõtteid komeedi ~ 5 km läbimõõduga jäisest tuumast.
 Proovid jõudsid Maale 2006. aastal, kui Stardusti maandumiskapsel sisenes Maa atmosfääri ja maandus USAs Utah osariigis.

Üks komeedi Wild 2 pikast sabaosast kogutud tolmuosakestest, mille läbimõõt on umbes 2 mikromeetrit.
See koosneb silikaatmineraalist forsteriidist, mida selle kalliskivi kujul tuntakse ka kui peridooti.

   Üks üllatavamaid tulemusi Stardusti missioonist - mis tõi Maale komeedi tolmuproovid - on see, et komeedid ei koosne
ainult Päikesesüsteemi välisosa jäistelt aladelt pärit osakestest, mis oli seni levinud arvamus, vaid hõlmavad ka tahmast
tolmu kuumast sisemisest Päikese lähedasest piirkonnast. Uuring kinnitab seda järeldust ja annab esimese kronoloogilise teabe Wild 2 komeedi kohta. See leid maalib varasest päikesesüsteemist kaootilise pildi. Juba esimesed vaatlused Stardusti toodud komeedi tolmuosakestele näitasid, et vastupidiselt populaarteaduslikule arusaamale oli varasem Päikesesüsteem piisavalt segunenud, et transportida materjali Päikese särisevast naabruskonnast ja ladestada seda jäistesse süvakosmose komeetidesse.
   Varem arvati, et komeedid on tekkinud ülejäänud päikesesüsteemist täielikus isolatsioonis. Uus uuring näitab, et komeedi 81P/Wild 2 tolm on kuumenemise tõttu muutunud, mis sai toimuda ainult juhul, kui kosmosetolmu transport toimus pärast Päikesesüsteemi teket ~ 4,57 miljardit aastat tagasi. Analüüsisid näitasid, et komeedi osake ei sisalda radiogeenset isotoopi alumiinium-26, mis tähendab, et osake kristalliseerus ~ 1,7 miljonit aastat pärast Päikesesüsteemi vanimate tahkete ainete moodustumist. See tähendab, et sisemisest päikesesüsteemist pärit materjal peab olema liikunud välisesse päikesesüsteemi vähemalt kahe miljoni aasta jooksul.

*       *       *

ESA Rosetta 67P/C-G missioon

Komeet 67P/C-G

Rosetta - Komeet 67P/C-G uurimisprogrammi Rosetta missioon

2. 03. 2004. startinud ESA kosmosesond Rosetta ja sellest eraldunud maandursond Philae
laskumas komeedile 67P/C-G. 12. november 2014.

   Rosetta missioon startis 2. märtsil 2004 10-aastaseks reisiks komeedi 67P/C-G suunas. 20. jaanuaril 2014 "äratati" sond uneseisundist ja valmistati ette komeedile saabumiseks. Sama aasta 12. novembril eraldus Rosettast maandursond Philae, mis esmakordselt ajaloos laskus ja haakus komeedi külge sellelt proovide võtmiseks ja nende koostise uurimiseks.
   Peaaegu kaks aastat komeeti uurinud ESA kosmosesondi Rosetta missioon lõpetati plaanipäraselt 30. septembril 2016.

Philae facing eternal hibernation - Philae komeedile haakumise animatsioon

*       *       *

NASA Lucy Troojalaste asteroidide missioon

Lucy Trojans mission - Troojalaste asteroidipilvede uurimisprogrammi Lucy missioon

Kahelpool Jupiteri asetsevad Troojalaste asteroidide pilved Jupiteri Lagrange'i punktides L4 ja L5.

   Jupiteriga samal orbiidil tiirlevad Troojalaste asteroidid on kogunenud kahte suurde pilvesse, üks Jupiteri ees, teine taga. Nende asukohad on stabiliseerunud Päikese ja Jupiteri gravitatsioone tasakaalustavatesse Lagrange'i punktidesse L4 ja L5.

   Lucy on esimene kosmosemissioon Troojalaste asteroidipilvede uurimiseks. Missiooni nimetus pärineb fossiilse inimese esivanemast (tema avastajate pandud nimest „Lucy”), kelle skelett andis ainulaadse ülevaate inimkonna arengust. Samamoodi annab Lucy missioon ainulaadseid teadmisi Päikesesüsteemi planeetide päritolu ja asteroidide tekkimise kohta.

Kosmosesond Lucy teel Troojalaste asteroidipilvede juurde.

  Kosmosemissioon Lucy startis Troojalaste asteroidipilvede poole 16. oktoobril 2021 Cape Canaverali kosmosekeskusest Floridas. Maa gravitatsiooni kasutades viib Lucy keeruline tee 12. aastase reisi kestel uurima asteroidide vööd ja sealt edasi mõlemasse Troojalaste pilve kuue Troojalase asteroidi juurde, saates Maale esimesed lähivõtted kõigist uuritud objektidest.

*       *       *

JAXA Hayabusa2 162173 Ryugu missioon

Asteroid 162173 Ryugu (1999 JU3)

Asteroid Explorer Hayabusa2 - Asteroid 162173 Ryugu uurimisprogrammi Hayabusa2 missioon

Ryugu on Maa lähedane, potentsiaalselt ohtlik asteroid, läbimõõduga ligikaudu 900 m.

3. 12. 2014 asteroidile 162173 Ryugu saadetud JAXA kosmosesond Hayabusa2 asteroidi juures.

   Tanegashima kosmosekeskusest Jaapanis startinud kosmoseagentuuri JAXA missioon Hayabusa2 on pretensioonikas, asteroidile 162173 Ryugu saadetakse kosmosesondiga väikene maandur ja kolm miniatuurset kulgurit.
  27. juunil 2018 jõudis Hayabusa2 asteroidi juurde, jäädes seda uurima umbes pooleteiseks aastaks, enne asteroidilt koos proovidega lahkumist 2019. aasta lõpus.
   Proovide võtmiseks asteroidilt kasutas Hayabusa2 kahurit. Kuulilöögist lahti paiskunud asteroidi tükkidest napsas sond mõned kaasa ja alustas koduteed.
   Tagasi Maale jõudis Hayabusa2 kapsel asteroidi proovidega 6. detsembril 2020, maandudes langevarjuga Austraalias.

Kui teadlased analüüsisid asteroidi kahest erinevast kohast kogutud kivide proove, leidsid nad uratsiili,
mis on üks RNA ehitusplokkidest, aga ka vitamiini B3 ehk niatsiini (elusorganismide ainevahetuse põhifaktor).

  Teadlaste sõnul on asteroid Ryugult saadud proovides avastatud kaks elu võtmekomponenti, uratsiili ja niatsiini, mis viitab sellele, et mõned elu tekkeks olulised koostisosad jõudsid Maale miljardite aastate eest kosmosest pärit kivide pardal.

*       *       *

NASA OSIRIS-REx Bennu missioon

Asteroid 101955 Bennu

OSIRIS-REx Asteroid Sample Return Mission - Asteroid Bennu uurimisprogrammi OSIRIS-REx missioon

Bennu on Maa lähedane, potentsiaalselt ohtlik asteroid, läbimõõduga ligikaudu 500 m.

8. 09. 2016 asteroidi Bennu suunas startinud ja selle proovidega Maale naasev kosmosesond OSIRIS-REx.

   OSIRIS-REx (Origins, Spectral Interpretation, Resource Identification, Security, Regolith Explorer) on asteroidi uurimise missioon, mille eesmärgiks on uurida asteroidi 101955 Bennu, võtta sellest täpsema analüüsi jaoks proovid ja tuua need tagasi Maale.
OSIRIS-RExi missiooni operatsioonid asteroidi juures algasid 2018. aasta augustis, kui sond saatis kahe miljoni kilomeetri kauguselt esimesed lähifotod asteroidist.
   14. novembril sirutas OSIRIS-REx välja oma robot-proovivõtujala, "Touch-and-Go" proovivõtmise mehhanismi (TAGSAM), mis on kosmosesondi võtmeks missiooni peamise eesmärgi saavutamisel: Bennu pinnalt lahtise mustuse ja kivimi (regoliit) proovide kogumiseks ja tagasitoomiseks Maale.

   Vahetult pärast seda, kui OSIRIS-REx jõudis asteroidi Bennu juurde, avastati, et asteroid on aktiivne, lastes järjekindlalt osakesi kosmosesse. Vaadeldavad osakesed liikusid kiirusega ligikaudu 3 meetrit sekundis ja nende suurusteks mõõdeti
2 cm kuni 24 cm. Pikima vaatluse käigus jälgiti umbes 200. eraldunud osakest.
  Osakeste eraldumiste üks loogilisemaid põhjusi arvatakse olevat termilise stressi purunemine. Kuigi Bennu asub Päikesest kaugel, varieerub selle pinnatemperatuur 4,3-tunnise pöördeperioodi jooksul drastiliselt. Temperatuurimuutuste tagajärjel võivad kivid hakata pragunema ja lõpuks purunedes nende osakesed pinnalt eemale tõukuda.

Asteroid Bennu pind lähivaates selle orbiidilt.

  Kui seni eeldasid teadlased, et teemantikujuline Bennu on kaetud peeneteralise regoliidi kihiga, siis Bennu orbiidilt tehtud fotod asteroidi pinnast näitasid, et selle pinnal on palju ka tunduvalt suuremaid regoliidi rahne. See tegi seal maandumise ja proovide võtmise Maale toomiseks tunduvalt keerulisemaks.
   Proovide kogumise operatsioon kestis kuni 2021. aasta märtsini, mil OSIRIS-REx alustas teekonda tagasi Maale, kuhu see jõudis 24. septembril 2023, maandudes USA Utah osariigi katsepolügonile.

OSIRIS-REx'i langevarjuga maandunud kapsel proovidega tagasi Maa pinnal.

  Maale toodud materjal peaks andma teadlasele rohkem infot asteroidi koostisest, samuti Päikesesüsteemi tekke ja arengu algstaadiumi kohta ning võimaluse leida orgaanilisi aineid, mis viisid elu tekkimiseni Maal.

To Bennu and Back - OSIRIS-REx asteroidi missiooni animatsioon

  OSIRIS-RExi missiooni teadlased avastasid, et suurte kivirahnude lagunemine asteroididel toimub palju kiiremini kui Maal. Analüüsides kosmosesondi OSIRIS-REx tehtud kõrge eraldusvõimega fotodelt asteroid Bennu kivirahne, avastas meeskond,
et Päikese kuumus murendab Bennul kivirahnud vaid 10 000 -100 000 aasta jooksul. See teave aitab teadlastel hinnata, kui kaua kulub asteroididel nagu Bennu aega kivirahnude väiksemateks regoliiditükikesteks murenemiseks. Kümned tuhanded aastad võivad tunduda väga pika ajana, kuid enne arvati, et pinna murenemine asteroididel võtab aega paar miljonit aastat.

Asteroid Bennu ühe kivirahnu pragunemiskohad on fotol märgitud punaste joontega.

  Miks valiti asteroid Bennu missiooni sihtmärgiks? Bennu on B-tüüpi asteroid, läbimõõduga ~ 500 meetrit. Ühe tiiru ümber Päikese teeb Bennu 436 päevaga (1,2 aastaga) ja iga 6 aasta järel möödub Maast väga lähedalt, ~ 0,002 aü kauguselt. Bennu suurus ja potentsiaalselt ohtlik orbiit olidki OSIRIS-RExi sihtmärgi valiku peapõhjusteks.
  Iga korraga Maast järjest lähemalt möödumised viivad suure tõenäosusega Bennu otsese kohtumiseni Maaga 22. sajandil.

Maa kaitse missioonid

Üks hiljutine sündmus, mida eksperdid on nimetanud ka "21. sajandi äratuskellaks“,
oli Tšeljabinski meteooriplahvatus Venemaal 2013. aastal. Too juhtum tõmbas värske tähelepanu
taevalaotuses luuravatele ohtudele ja aitas kannustada rahvusvahelist valmisolekut
maalähedaste objektidega organiseeritud moel tegelemiseks.

   Seni on avastatud üle 13 500 maalähedase objekti. Rohkem kui 95 protsenti neist on avastatud pärast seda, kui 1998. aastal algasid vastavad NASA rahastusega vaatlused. Praegu tuvastatakse aastas keskeltläbi 1500 maalähedast objekti.

   NASA teatas hiljuti planetaarse kaitse koordineerimise ameti PDCO (Planetary Defense Coordination Office) loomisest.
Ametit hakkas juhtima NASA senise, maalähedaste objektide NEO (Near-Earth Object) programmi juhtiv ametnik Lindley Johnson. PDCO peakorteriks sai Columbia ringkonnas Washingtonis NASA teadusmissioonide direktoraadi juures tegutsev planetaaruuringute keskus.

*       *       *

NASA Maa kaitse tehnoloogia testimise missioon DART

Double Asteroid Redirection Test (DART) - Asteroidide eest Maa kaitsmise tehnoloogia test

Kosmosesond DART ja sellega kaasalendav CubeSat LICIACube.

   NASA Double Asteroid Redirection Test (DART), maailma esimene missioon Maa kaitsmise tehnoloogia katsetamiseks võimalike asteroidide või komeetide ohtude eest, startis 24. novembril 2021 ida kosmosestardi kompleksist Vandenbergi õhujõudude baasist Californias kanderaketiga SpaceX Falcon 9.
   See on üks osa NASA suuremast planeedikaitse strateegiast DART, mille ehitas ja juhib Johns Hopkinsi rakendusfüüsika labor (APL) Laurelis, Marylandis, eesmärgiga mõjutada ühte kahest lähestiku lendavast, Maad mitteohustavast asteroidist Dimorphos ja Didimos.
   Missiooni eesmärk on veidi muuta asteroidi Dimorphos liikumist viisil, mida saab maapealsete teleskoopide abil täpselt mõõta. DART näitab, kas kosmoseaparaat suudab iseseisvalt navigeerida sihtasteroidile ja sellega tahtlikult kokku põrgata kineetilise löögi meetodil.
   Katse annab olulisi andmeid, mis aitavad paremini ette valmistuda asteroidide vastu, mis võivad Maale kokkupõrkeohtu kujutada, kui see kunagi avastatakse.
   LICIACube, DART'iga kaasa lendav CubeSat, mille ehitas Itaalia Kosmoseagentuur (ASI), jäädvustab DART'i kokkupõrke asteroidiga ja sellest eemale paiskunud aine pilvest pilte.
   Umbes neli aastat pärast DART'i kokkupõrget viib Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Hera projekt läbi mõlema asteroidi üksikasjalikud uuringud, keskendudes eelkõige DART'i kokkupõrke tagajärjel jäänud kraatrile ja Dimorphose massi täpsele määramisele.
   DART'i kokkupõrge asteroidiga Dimorphos toimus 26. septembril 2022.

Viimane täielik pilt asteroidi Didymos ümber tiirlevast väiksemast asteroidist Dimorphos,
2 sekundit enne kokkupõrget, 12 kilomeetri kauguselt asteroidist.

Kaugkosmose uurimine

Mida universumist otsitakse?

Universumis on lugematu arv tähti, mille ümber tiirleb lugematu arv ka selliseid planeete,
kus looduslikud tingimused on samasugused nagu Maal. Juba ainuüksi seetõttu on ülimalt rumal väita,
et mõistuslik elu universumis tekkis ainult meie Päikesesüsteemis ja ainult planeedil Maa.

  Kaugete tähtede ümber tiirlevatelt planeetidelt tasub elu otsida nendelt planeetidelt, mis asuvad elamiskõlblikes tsoonides.
Elamiskõlblikuks tsooniks kutsutakse tähtede ümber olevat vööndiala, mille sees tiirlevate planeetide pinnatemperatuurid jäävad vahemikku, milles nende pindadel olev vesi on vedelas olekus. Ainult see võimaldab kõrgemate eluvormide tekkimist.
Sellest tsoonist seespool tiirlevate planeetide pinnatemperatuurid on liiga kõrged, seepärast vett nende pinnal ei leidu.
Tsoonist väljapoole jäävate planeetide pinnatemperatuurid on liiga madalad ja vett nende pinnal on ainult jäätunud olekus, mis samuti ei võimalda planeedi pinnal kõrgemate eluvormide tekkimist.

Meie päikesesüsteemi planeetidest asuvad elamiskõlblikus tsoonis ainult Maa ja Marss.
Veenus jääb tsooni servast juba veidi sissepoole.

   Teadlased on liigitanud ligikaudse Maa massiga ja elu tekke võimalustega universumi planeedid kolme rühma.
   Esimene rühm on kuivad planeedid, kus suurema osa planeedi pinnast moodustab maismaa ja vett ning veealust maad on väga vähe. Eluvõimalustega planeetidest hõlmavad need ligikaudu 80%.
   Teine rühm on nn Maa tüüpi planeedid, kus sarnaselt meie Maaga on planeedi pindalast maismaad ja vee alla jäävat maad ligikaudu võrdselt. Neid on eluvõimalustega planeetidest kõige vähem, umbes 1%.
   Kolmas rühm on planeedid kus suurem osa maismaast või isegi kogu maismaa on vee all. Sellised planeedid moodustavad kõigist eluvõimalustega planeetidest ligikaudu 19%.

Elu tekke võimalustega planeetide tüübid universumis vee koguse järgi.

*       *       *

  Päikesesüsteemi suurimast planeedist Jupiterist veel kuni 13 korda suurema massiga taevakehi nimetatakse planeetideks.
13 - 80 korda suurema massiga taevakehi "pruunideks kääbusteks". Rohkem kui 80 korda suurema massiga taevakehades käivitub ahelreaktsioon, milles hakkavad vesiniku aatomid ühinema, esmalt deuteeriumiks ja seejärel heeliumi aatomiteks, muutes need taevakehad säravateks tähtedeks.
   Tuumasünteesi algus viib edasi hüdrostaatilise tasakaaluni, kus tuumast vabanenud energia jääb kõrgerõhuliseks gaasiks, mis tasakaalustab tähe mateeria massi ja hoiab ära edasise gravitatsioonilise kollapsi. Täht saavutab kiiresti stabiilse oleku
ja alustab oma evolutsiooni peajada faasi.

Universumi galaktikates on lugematul arvul tähti, pruune kääbuseid ja planeete tiirlemas nende ümber.

  Täht on astronoomias valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses toimuvast tuumasünteesist. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud tähed (näiteks valged kääbused ja neutrontähed),
mis kiirgavad jääksoojuse arvel. Tavalised tähed on sfäärilise kujuga, nende suuruse ja kuju määrab oma gravitatsioonijõud, gaasi rõhu ning kiirguse rõhu hüdrostaatiline tasakaal.

  Hiidtähed on kuni 1000 Päikese läbimõõduga ja absoluutse heledusega tähed (kuni miljon Päikese absoluutset heledust). Hiidtähti on Universumis suhteliselt vähe.

   Kollased kääbused on 0,8 - 1,2 Päikese massiga tähed. Pinnatemperatuur 5300 - 6000 kelvinit. Kollase kääbuse hea näide on meie Päike, kus ühes sekundis muutub 600 miljonit tonni vesinikku heeliumiks. Päikese läbimõõt on umbes 1,4 miljonit kilomeetrit ja mass 1047 Jupiteri massi. Kollase kääbusena on meie täht suhteliselt väike ja jahe taevakeha.

  Punased kääbused on väikesed ja suhteliselt jahedad tähed, mille mass on 0,075 - 0,5 Päikese massi ja pinnatemperatuur jääb alla 4000 °K. Punased kääbused on Galaktika levinuim tähetüüp, vähemalt Päikese ümbruses, kuid väikese absoluutse tähesuuruse tõttu ei ole nad Maalt palja silmaga nähtavad. Ka Päikesele lähim täht Proxima Centauri on punane kääbus.
  Sinised kääbused on ennustatud tähtede klass, mis arenevad punastest kääbustest pärast seda, kui nad on suure osa oma vesinikkütusevarudest ammendanud. Kuna punased kääbused sulatavad oma vesiniku väga aeglaselt, pole universum veel
nii vana, et sinised kääbused oleksid juba tekkinud, nende tulevane olemasolu ennustatakse teoreetiliste mudelite põhjal.
  Valged kääbused on väikeste mõõtmetega, väikese heledusega ja väga suure tihedusega nn surnud tähed, milles ei toimu enam termotuumareaktsioone ja mis jahtuvad aeglaselt kuni muutumiseni mustadeks kääbusteks.
  Mustad kääbused on tähearengus valgetele kääbustele järgnev, viimane staadium. Mustad kääbused on nii jahedad, et nad märkimisväärselt soojust ega valgust ei kiirga. Kuna arvutuste järgi kulub valge kääbuse muutumiseks mustaks kääbuseks rohkem aega kui Universumi vanus, siis Universumis musti kääbuseid eeldatavalt veel ei ole.

  Pruunid kääbused on tähe (punase kääbuse) ja planeedi (hiidplaneedi) vahepealsed taevakehad (substellaarsed objektid). Nende mass on 13 - 75 Jupiteri massi; see ei küüni punaste kääbuste massini, mistõttu heelium-4 termotuumasüntees ei ole neis võimalik. Oma soojuse saavad pruunid kääbused gravitatsioonienergialt. Kuna nende pinnatemperatuur on suhteliselt madal, kiirgavad nad suurema osa oma valgusest infrapunasena ja nähtavatel lainepikkustel on üpris tumedad.
  Suure massiga pruunid kääbused võivad muutuda ka tähtedeks ja hakata kirkalt särama, kui nende tuumasurve saavutab tuumasünteesi alustamiseks piisava suuruse. Uus uuring näitab, et pruune kääbuseid võib ka meie galaktikas olla rohkem,
kui teadlased oletasid. Uusimate infrapunatuvastusseadmete tulekuga on tuvastatud juba tuhandeid pruune kääbuseid.

  Planeedid on taevakehad suurusega kuni 13 Jupiteri massi ja need moodustuvad samuti gravitatsiooniliselt kollabeeruvast gaasipilvest, nagu ka tähed, aga oma väga väikese massi tõttu ei saa nendes termotuumasünteesi kunagi tekkida. Planeetide oma gravitatsioonienergia tekitatud soojushulk on nii väike, et nende pinnad on hangunud tahkesse olekusse.
  Eksoplaneedid pakuvad huvi eelkõige, nagu Päikesesüsteemi enda planeedidki, Maavälise elu otsimise objektidena.

Kaugkosmose uurimise missioonid

Aknad universumi

Lõputus universumis on lisaks lugematule arvule tähtedele ka lugematu arv galaktikaid,
milles need tähed tiirlevad, samuti musti auke ja tumeainet,
mis ootavad endi avastamist ja uurimist.

Meie Linnutee galaktika lähim naabergalaktika, "Andromeeda udukogu".
Maast 2,537 milljoni valgusaasta kaugusel. Fotol Uus-Meremaa taevas.
(Andromeeda galaktika on nähtav ainult lõunapoolkeral).

*       *       *

Universumi uurija, NASA kosmoseteleskoop Hubble

Stardi aeg 24. aprill 1990

Space telescope Hubble - Kosmoseteleskoobi Hubble missioon

Seni parim universumi fotograaf, astronoomide "Püha Graal", kosmoseteleskoop Hubble Maa orbiidil.

Space telescope Hubble images - Kosmoseteleskoobi Hubble kaamerate kaunimad fotod universumist

   Arvutuste kohaselt jõuab kosmoseteleskoobi Hubble missioon lõpule 2030. aastate lõpus, kui sellisel kõrgusel küll ülihõre aga siiski mingit takistust omav atmosfäär pidurdab madalal Maa orbiidil tiirlevate satelliitide nagu Hubble kiirust orbiidil, vähendades sellega tasapisi satelliitide kõrgust, kuni need sisenevad Maa atmosfääri tihedatesse kihtidesse ja põlevad ära.

*       *       *

NASA / ESA kosmoseteleskoop JWST (James Webb Space Telescope)

Stardi aeg 25. detsember 2021

Space telescope JWST - Kosmoseteleskoobi JWST missioon

Kosmoseteleskoobi Hubble järglane, tunduvalt suurema peegliga, ø 6,5 m/25 m² (Hubble ø 2,4 m/4,5 m²)
ja suurema tundlikusega JWST, lendab kaugorbiidile, Maa-Päikese Lagrange'i punkti L2.
Start toimus Ariane 5 kanderaketiga, Prantsuse Guajaana kosmodroomilt.

Where is WEBB? - JWST lennu kulg

Kosmoseteleskoobi JWST asukoht Päikese orbiidil.

   24. veebruaril 2022 jõudis kosmoseteleskoop JWST oma orbiidile, pooleteise miljoni kilomeetri kaugusele Maa-Päikese Lagrange'i punkti L2. Kõik vahepealsed operatsioonid, nagu päikesevarju laiali sirutamine ning pea- ja sekundaarpeegli lahti voltimine õnnestusid edukalt.

*

    Lagrange'i punktid ehk L-punktid on asukohad kosmoses, kus väikese massiga keha saab kahe, teineteise ümber tiirleva, suure massiga keha suhtes paigal püsida. Nendes punktides tasakaalustavad gravitatsioon ja orbitaalne liikumine teineteist.
    Maa-Päikese-süsteemi vaadates oleks L-punkt selline, mille tiirlemisperiood on võrdne Maaga (1 aasta) ning mille asukoht Maa ja Päikese suhtes ei muutu. Lagrange'i punkte on kokku viis, L1, L2, L3, L4 ja L5, millest kolm esimest on ebastabiilsed, nende asukohad muutuvad väikese raadiuse piires (vt fotol paremal all) ning kaks viimast stabiilsed punktid.
   Maa-Päikese Lagrange'i punktid on parimad paigad kestvaks kasutamiseks mõeldud satelliitide paigutamiseks orbiidile.

Maa-Päikese Lagrange'i punktid L1, L2, L3, L4 ja L5.

*

Kosmoseteleskoobi JWST saadetud esimene terav infrapuna süvafoto kaugest galaktikaparvest SMACS 0723.
Peale üksikute Linnutee tähtede, mida võib ära tunda kuusnurksete difraktsioonimustrite järgi,
on sellel esimesel kosmose süvafotol näha ka tohutu hulk kaugeid galaktikaid.

*       *       *

Mustade aukude otsija, NASA kosmoseobservatoorium Chandra

Stardi aeg 23. juuli 1999

X-ray Observatory Chandra - Kosmoseobservatooriumi Chandra missioon

Röntgenkiirguse abil musti auke otsiv kosmoseobservatoorium Chandra Maa orbiidil.

*       *       *

Eksoplaneetide uurija, NASA kosmoseteleskoop Spitzer

Stardi aeg 25. august 2003

Space telescope Spitzer - Kosmoseteleskoobi Spitzer missioon

Eluks sobilike eksoplaneete otsiv kosmoseteleskoop Spitzer oma orbiidil Maa taga, ümber Päikese.

   Kosmoseteleskoobi Spitzer seni suurim avastus eksoplaneetide otsingul on Veevalaja tähtkujus, 39 valgusaasta kaugusel asuva päikesesüsteemi Trappist-1 päikese ümber tiirlevad seitse planeeti, millest kolm asuvad elamiskõlblikus tsoonis.

  Pärast enam kui 16 aastat universumi uurimist, lõpetas kosmoseteleskoop Spitzer 30. jaanuaril 2020 oma eduka missiooni.

*       *       *

Gammakiirguse uuriija, NASA kosmoseteleskoop Fermi

Stardi aeg 11. juuni 2008

Space telescope Fermi - Kosmoseteleskoobi Fermi missioon

Võimsaid gammakiirguse tekitajaid otsiv kosmoseteleskoop Fermi.

   Universum on koduks arvukatele eksootilistele nähtustele, millest mõned võivad tekitada peaaegu mõeldamatus koguses energiat. Ülimassiivsed mustad augud, ühinevad neutrontähed, valguse kiirusele lähedal liikuvad kuuma gaasi vood ... need
on nähtused, mis tekitavad kõige energiarikkamat kiirguse vormi gammakiirgust. Mis paneb neid tootma nii palju energiat?
Mis juhtub nende nähtuste läheduses ümbritseva keskkonnaga? Kuidas täiendab nende gammakiirgust tootvate objektide uurimine meie arusaamist universumi olemusest ja selle käitumisest? Seda uuribki kosmoseteleskoop Fermi.

   Astronoomid on pikka aega otsinud meie galaktika kõrgeima energiaga prootonite lähtekohti. Nüüd kinnitab NASA Fermi gammakiirguse kosmoseteleskoobi 12 aasta andmeid kasutav uuring, et üks supernoova jäänuk on just selline koht.

*       *       *

Kaugete planeetide avastaja, NASA kosmoseteleskoop Kepler

Stardi aeg 6. märts 2009

Space telescope Kepler - Kosmoseteleskoobi Kepler missioon

Eluvõimalustega planeete otsiv kosmoseteleskoop Kepler Maa orbiidil.

   Kosmoseteleskoop Kepler avastas meie galaktikas, Maast 500 valgusaasta kaugusel asuvas Cygnuse tähtkujus Maa-sarnase planeedi Kepler-186f, mis tiirleb punase kääbuse Kepler-186 ümber. Kuigi Linnutee galaktikas tiirleb vähemalt 40 miljardit Maa-suurust planeeti, on see konkreetne Kepler-186f-iks nimetatud planeet esimeseks Maa-suuruseks planeediks, mis on avastatud teise tähe elamiskõlblikus tsoonis.

Kepler-186f - Maa sõsarplaneet Kepler 186f

  Lisaks Kepler-186f-le tiirlevad punase kääbuse Kepler-186 ümber selle lähedal veel 4 planeeti, mis aga jäävad elukõlblikust tsoonist välja. Kui punane kääbus Kepler-186 on täpselt samasugune nagu meie Päike, suureneb selle planeedil Kepler-186f elu tõenäosus märkimisväärselt.

*       *       *

Universumi uurija, NASA kosmose röntgenteleskoop NuSTAR

Stardi aeg 13. juuni 2012

Space telescope NuSTAR - Kosmoseteleskoobi NuSTAR missioon

Kosmose röntgenteleskoop NuSTAR Maa orbiidil.

   NuSTAR (Nuclear Spectroscopic Telescope Array) on NASA esimene kaugkosmose otsepildistamise röntgenteleskoop, mis kasutab astrofüüsikalistest allikatest pärineva suure energiaga röntgenikiirguse fokuseerimiseks koonusekujulist lähendust Wolteri teleskoobile, tuumaspektroskoopia jaoks.
  Missiooni peamised teaduslikud eesmärgid on läbi viia süvauuring Päikesest miljard korda massiivsemate mustade aukude kohta, uurida, kuidas osakesed kiirendatakse aktiivsetes galaktikates väga suure energiani, ning mõista, kuidas tekivad elemendid massiivsete galaktikate plahvatustes, supernoova jäänuseid pildistades.

*       *       *

Tähtede kaardistaja, ESA kosmoseteleskoop Gaia

Stardi aeg 19. detsember 2013

Space telescope Gaia - Kosmoseteleskoobi Gaia missioon

Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele kaugorbiidile,
Maa-Päikese Lagrange'i punkti L2 saadetud kosmoseteleskoop Gaia.

*       *       *

NASA järgmise põlvkonna kosmoseteleskoop TESS (Transiting Exoplanet Survey Satellite)

Stardi aeg 18. aprill 2018

Space telescope TESS - Kosmoseteleskoobi TESS missioon

Eksoplaneetide avastaja-uurija, järgmise põlvkonna kosmoseteleskoop TESS Maa orbiidil.

*       *       *

RFSA / ESA kosmoseteleskoop Spektr-RG

Stardi aeg 15. september 2018

Space telescope Spektr-RG - Kosmoseteleskoobi Spektr-RG missioon

Vene-Saksa ühisprojekt, kosmoseteleskoop Spektr-RG
saadeti kaugorbiidile, Maa-Päikese Lagrange'i punkti L2.

*       *       *

ESA kosmoseteleskoop CHEOPS (Characterising ExOPlanets Satellite)

Stardi aeg 18. detsember 2019

Space telescope CHEOPS - Kosmoseteleskoobi CHEOPS missioon

Eluvõimalustega planeete otsiv ESA kosmoseteleskoop CHEOPS Maalähedasel orbiidil.

*       *       *

Tumeaine uurija, ESA kosmoseteleskoop Euclid

Stardi aeg 1. juuli 2023

Space telescope Euclid - Tumeaine uurija, kosmoseteleskoop Euclid missioon

Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele kaugorbiidile, Maa-Päikese Lagrange'i punkti L2 saadetav,
tumeaine uurija, ESA kosmoseteleskoop Euclid.

   ESA Euclid missioon on mõeldud pimeda universumi koostise ja evolutsiooni uurimiseks. Kosmoseteleskoobi eesmärgiks
on koostada universumi 3D-kaart (kolmanda dimensioonina on aeg), jälgides miljardeid galaktikaid 10 miljardi valgusaasta kauguseni. Kuigi tume energia kiirendab Universumi paisumist ja tumeaine juhib kosmiliste struktuuride kasvu, ei ole senini teadlased kindlad, mis tumeenergia ja tumeaine tegelikult on.

*       *       *

Hulkuvate planeetide otsija, NASA kosmoseteleskoop Roman

Space telescope Roman - Kosmoseteleskoobi Roman missioon

Universumis vabalt ringihulkuvaid planeete otsiv kosmoseteleskoop Roman.
Stardi planeeritud aeg on 2025 aastal.

*       *       *

Eksoplaneetide uurija, ESA kosmoseteleskoop ARIEL

Space telescope ARIEL - Kosmoseteleskoobi ARIEL missioon

Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele kaugorbiidile,
Maa-Päikese Lagrange'i punkti L2 saadetav kosmoseteleskoop ARIEL.

   Atmosfääri kaugseire infrapuna-eksoplaneedi suuruuring ARIEL (Atmospheric Remote-sensing Infrared Exoplanet Large)
on samanimelise kosmoseteleskoobi Ariel missioon, mille start on planeeritud 2029. aastale.
   Nelja-aastaseks planeeritud missiooni jooksul uurib Ariel, millest eksoplaneedid koosnevad, kuidas need moodustuvad ja kuidas arenevad, uurides mitmekesist valimit, mis koosneb umbes 1000 päikesesüsteemi välisest planeedist, samaaegselt nähtaval ja infrapuna lainepikkustel.
   See on esimene missioon, mis on pühendatud sadade läbivate eksoplaneetide keemilise koostise ja termiliste struktuuride mõõtmisele. Selles missioonis osalevad ka Tartu Tähetorni teadlased.

Tagasi algusesse