Avaleht

Levi lühilainel

Elementaarset

CB lainealad

CB prefiksid

CLUB 3Ø4

CB tehnika

QSL kaardid

PMR 446 MHz

H A M

Skeemid

Kodukootud

Ringhääling

Galeriid

Universum

Mina ise

Varia

Eesti Vabariik 100 Eesti Vabariik 100 Eesti Vabariik 100 Eesti Vabariik 100 Eesti Vabariik 100

 

Fotodele tardunud hetki läbi aegade

Kõigepealt Eesti lipust ja Eesti esimesest presidendist
Elu on seiklus läbi aegade Kas tunned Eestimaad? Järelpõlv


               

  See, eelmise sajandi viiekümnendate algul minu Vanaema õpetatud salmike on ikka aegajalt mälusoppide unustusehõlmast esile kerkinud ja uuesti ehedaks muutunud kaheksakümnendate lõpus . . .

   Pisikese poisina oli väga huvitav aegajalt vaadata vanaema fotoalbumi, kus oli palju vanu, juba eelmise sajandi algusaegade fotosid erinevatest inimestest, sündmustest ja paikkadest. Ka vanaisast, keda minu sünniajaks enam polnud.


     

          Minu vanaisa, vanaema (paremal)                     Vanaema minu isaga 1920-te alguses.
ja vanaema vanem õde 1910-tel.                                                                                  

 

   Sealsamas fotoalbumi vahel oli krabisevast paberist ümbrises ka väikene siidist taevasinine-must-valge lipp.
   Meie kodus seisis kirjutuslaual Pikk Hermanni torniga lipualus, mille vardas oli sama suurune, aga punane, sini-valgete lainetega lipp. Minu pärimise peale, mis lipp see siin albumi vahel on, vastas vanaema, et see ongi tegelikult õige Eesti lipp, aga praegu ei tohi seda Toompea torni vardasse heisata. Ei saanud tol ajal sellest veel õieti aru miks, aga vanaemale antud lubadust, et see albumi vahel olev lipuke on meie saladus, mida teised ei tohi teada, hoidsime vennaga kindlalt.

   Küsimusele, miks sellel lipul sellised värvid on, vastas vanaema niimoodi: "Need kolm värvi sümboliseerivad neid kolme elementi, mis on eestlasele elamiseks vajalikud.
   Sinist taevast tärkamiseks, Musta mulda kasvamiseks, Valget rahu olemiseks. Ülejäänuga saab eestlane juba ise hakkama."

   Ja tõesti, sajandeid kestnud orjapõlve, võõramaiseid vallutajaid ja okupante trotsides, on eestlane suutnud säilitada oma idenditeedi, keele ja vabadusemeele, saavutanud oma targa talumeheliku jonniga selle, mida paljud suuremadki rahvad pole suutnud, omariikluse.

   Ausalt öeldes, ka 1980-te keskel, ikka albumi vahel olevat kaunist lippu vaadates polnud veel usku, et see võiks kunagi taas Eesti riigi lipuks saada. Aga 16. novembril 1988 olin ka mina koos rahvaga Toompea lossi platsil piketeerimas selle unistuse saavutamiseks.
   Ja nüüd lehvib see taevasinine-must-valge siidilipp jälle uhkelt Pikk Hermanni torniga lipualuse vardas . . . meie kodus . . .

   Kahjuks on Eesti iseseisvuse taastamise järel võimu juurde jäänud nõukogudeaegsed "kunstnikud" omavoliliselt võõbanud Eesti Vabariigi õigusjärgse riigilipu taevasinise tahmakarva potisiniseks, sonides mingist lipu rukkilille sinisest.
    Rukkilill on Eesti rahvuslill, aga selle värvil pole midagi pistmist Eesti Vabariigi õigusjärgse riigilipu taevasinise värviga (Pantone 298 C ennesõjaaegse värvitabeli järgi). Seda enam, et rukkilill kuulutati Eesti rahvuslilleks alles 1968. aastal.

   Sõjaeelne lipu taevasinine Pantone 298 C on millegipärast muudetud tumedamaks, Pantone 285 C-ks, aga kauplustes pole isegi sellele värvitoonile vastavaid lippe saadaval. Suuremal osal lippudel, trükistel, plakatitel, kaupluste hinnasiltidel ja isegi Eestit esindavate sportlaste spordiriiete embleemidel on taevasinine mäkerdatud potisiniseks või lausa pajapõhja siniseks.
   Kas nn "teise vabariigi" riigilippu on tahtlikult muudetud, rõhutamaks, et praegune Eesti Vabariik pole okupatsioonieelse Eesti Wabariigi õigusjärgne?

   Sellegipoolest, olenemata selliste Eesti riigilipu "uuendajate" tegelikest motiividest, usun . . . tsiteerides Kalevipoega:
   "Aga ükskord algab aega...", mil Eesti lipul taas lööb särama kirgas sinine taevas. Küll siis hakkab ka viimasel ajal tusatsema kippuv Eesti rahvas jälle särama.

*   *   *

   Ja ennäe imet, 5. 07. 2014 aasta laulupeo rongkäikul Tallinnas oli juba üsna rohkesti säravaid taevasiniseid-must-valgeid Eesti Vabariigi riigilippe ning säravate nägudega inimesi neid kandmas ja nendega lehvitamas. Ja veel rohkem lauluväljakul.
   Lugupidamine neile, kes üritavad Eesti Vabariigi õigusjärgset riigilippu ja sellega ka Eesti riigi õigusjärgsust taastada!

   Jääb vaid loota, et ka ülejäänud kunstnikud ja trükkalid lõpetavad Eesti Vabariigi riigilipu mõnitamise ja hakkavad seda kaunist lippu maalima ja trükkima õigetes värvides (ka Toompeal Pikk Hermanni tornis lehvivat).


Eesti Üliõpilaste Selts eksponeerimas Eesti esimest sini-must-valget lippu

See lipp pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna 4. juunil 1884. aastal.
Sama värvikombinatsioon kinnitati peale Eesti iseseisvumist 1918. aastal Eesti Vabariigi riigilipuks.


Lipp, mille all kuulutati välja Eesti Vabariik

1918. aasta 23 veebruaril luges Pärnus Endla teatri rõdult advokaat Hugo Kuusner rahvale ette Eesti iseseisvuse manifesti, millega kuulutati välja Eesti Vabariik. Tema kõrval rõdul seisis Tõnis Hiibus, hoides üleval suurt sini-must-valget lippu,
just sedasama lippu, mida fotol hoiab käes Helmut Aasamäe, kelle pere on seda hoolikalt säilitanud läbi aegade.

 

*   *   *

   Tahtsin 24. veebruaril, Eesti omariikluse sajanda aastapäeva juubeli hommikul, lipuheiskamisele minekuks osta kauplusest ka oma lapselapsele lehvitamiseks väikese Eesti Vabariigi lipukese, aga . . .
. . . kahjuks tuli tõdeda, et kauplustesse müügile tulnud lipukestel, ka paljudel juubeli suveniiridel, maiustuste ja toiduainete pakenditel on ikkagi Eesti Vabariigi riigilipu taevasinine võõbatud tahmakarva potisiniseks.

   Need, ilmselt juba nõukogude korra ajal sündinud nn kunstnikud, kes pole ise sõjaeelset Eesti Vabariigi riigilippu näinudki, vaid maalivad kangekaelselt praeguse Eesti riigilipu sinise mingite potisinise kummardajate arvamuse järgi, näitavad sellega, et mitte tunnistades Eesti Vabariigi õigusjärgset riigilipu, ei tunnista nad ka sõjaeelset Eesti Vabariiki!

   Selle "teise vabariigi" potisinise-must-valge lipukese jätsime ostmata. Vanaema lubas lapselapsele Eesti lipu ise õmmelda.
Ja seda ta ka tegi!

 



. . . ja Eesti esimesest presidendist


Iseseisva Eesti riigi üks rajajaid,
Eesti Vabariigi riigivanem ja esimene president,
Konstantin Päts (1874 - 1956)

   Viimasel ajal on suureks paisunud poleemika seoses Eesti Vabariigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile monumendi püstitamisega Toompeale komandandi (endise kuberneri) aeda, seda eriti peale president Kersti Kaljulaidi avaldust, et tema Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ausamba avamisele ei läheks.

   Seepärast panen kirja ka oma teadmised Eesti Vabariigi esimese presidendi isikust ja 1940. aasta traagilistest sündmustest, mis pole välja imetud ühestki tänapäeva ajalootõlgendusest, vaid kunagi kuuldud otse oma vanavanemate ja vanaonu suust, kes olid tollase riigikogu ja presidendi tegemistega väga hästi kursis.

   Praeguse suure poleemika Pätsi reeturlikusest on tekitanud nõukogudeaegne, KGB-s fabritseeritud Eesti ajaloo tõlgendus, mille eesmärk oli võimalikult palju mustata okupatsioonieelse Eesti Vabariigi poliitikuid ja riigimehi, tembeldades neid kõiki äraostetavateks ja tagatippu veel ka Nõukogude agentideks, võltsides sündmuste dokumente, et järeltuleva põlvkonna mällu ei jääks mingitki positiivset mälestust vaba Eesti riigitegelastest. Tegelikke sündmusi moonutasid hiljem ka osad Vapsid.

   Kahju on inimestest, kes neid, ikka veel käibelolevaid nõukogudeaegseid moonutatud ajalootõlgendusi ja president Pätsi võltsitud allkirjadega dokumente usuvad ning häbi inimeste pärast, kes absoluutselt tundmata tolleaegset tegeliku olukorda, jätkavad ainult nendest ajalootõlgendustest ja laimavatest kuulujuttudest ammutatud teadmiste põhjal ka ise Eesti Vabariigi okupatsioonieelsete riigijuhtide laimamist.

   Fakt, et Eesti ei osutanud 1939. astal Nõukogude Liidule relvastatud vastupanu, vaid sõlmis pealesunnitud baaside lepingu, polnud ainuisikuliselt Pätsi otsus, vaid otsus koos tolleaegse Eesti valitsusega, arvestades keerulist rahvusvahelist olukorda, kus kogu Euroopa kaart oli juba kahe suure diktaatori, Stalini ja Hitleri poolt omavahel "mõjusfäärideks" ära jagatud.


23. august 1939. Ribbentrop, Stalin ja Molotov naeratavad rahulolevalt,
Euroopa jagamise kokkulepe on allkirjastatud. Vallutusretked võivad alata.

 

   Eesti kaitsevägi oli väga väikesearvuline, eriti lahingutehnika ühikute poolest, võrreldes kasvõi põhjanaabri Soomega, rääkimata Nõukogude Liidu tohutust sõjamasinast. Ka kolmandate riikide abile polnud Eesti Vabariigil vähimatki lootust, kõik Euroopa riigid olid iseenda turvalisuse pärast mures. Samale järeldusele jõudis lõpuks ka suur osa tollastest Vapsidest.

   See otsus võeti vastu lootuses hoida ära asjatuid tapatalguid ning maa laastamist, mis oleks koheselt järgnenud baaside lepingust keeldumisele (Nõukogude Liit oli juba ettevalmistamas agressiooni Soome vastu ja keegi ei uskunud, et Soomegi suudab ennast kaitsta*) ning teisalt usaldades Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitavat baaside lepingut, kus oli kirjas selgesõnaline punkt, et Nõukogude Liit garanteerib selle lepinguga Eesti Vabariigi jätkuva iseolemise (suveräänsuse).

   Kindel on see, et sellel kriitilisel ajahetkel oli otsus sõjaliselt mitte vastu hakata Eesti rahva säilumise seisukohalt ainuõige. Samamoodi talitasid veel mitme Euroopa väikeriigi, oma rahva käekäigust hoolivad valitsused, sest tollel ajal usuti veel, ka rahvusvahelisel tasandil, riikidevaheliste lepingute pidavusse (millest Nõukogude Liit ja Saksamaa kahjuks kinni ei pidanud).

   Ja kuigi Nõukogude Liit ei pidanud kinni sõlmitud lepingust, korraldades 1940. aasta juunis sõjaväe abil Eestis riigipöörde, moodustades kohalikest riigireetjatest nn "rahvavalitsuse", kellel kästi kirjutada palvekiri "vabatahtlikult" Nõukogude Liitu astumiseks, mille järel algasid kohe ka küüditamised ja hukkamised, on Eesti rahvale tekitatud kahju siiski väiksem sellest, mis oleks järgnenud relvastatud vastuhakule (Eesti rahvast oleks tabanud sama saatus Krimmi tatarlastega).

   Eesti rahva tolleaegsete juhtide otsus näitab, vastupidiselt "kõiketeadjate" laimujuttudele, just kainet talupojatarkust, tänu sellistele ongi eesti rahvus säilunud läbi sajandite.

   Et ajalugu ei saaks korduda, on tänapäeval Eesti riigil oma suveräänsuse tagamiseks eluliselt tähtis omada tugevaid liitlasi ehk turvalisuse huvides kuuluda nii Euroopa Liitu kui NATO-sse. Ainult koos liitlastega on ka meie väikene kaitsevägi suur ja võimeline vastu hakkama igale agressorile.

   Aga iseseisva Eesti riigi üks rajajatest, Eesti Vabariigi riigivanem ja Eesti Vabariigi esimene president, Konstantin Päts väärib kindlasti monumenti just Tallinnas ja auväärsel kohal, kas Toompeal komandandi aias või siis Kadriorus presidendi lossi ees platsil, mitte kusagil mujal (häbi, et seda pole veel tehtud).

*   *   *

   * Andes au Soomlaste patriotismile ja ennastohverdavale võitlusvaimule, tuleb siiski tunnistada tõsiasja, et Soome pääses täielikust okupeerimisest ainult tänu sellele, et 1. septembril 1939 oli juba alanud teine maailmsõda.
   Peale kallaletungi Soomele 30. novembril 1939, heideti Nõukogude Liit kui agressor, ÜRO eelkäiast, Rahvaste Liidust välja.
   USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Saksamaa liitlasele Nõukogude Liidule. Inglismaa ja Prantsusmaa, kes olid juba sõjaseisukorras Saksamaaga, kavatsesid saata Soomele appi 57000. mehe suuruse ekspeditsioonikorpuse. Nimelt see Inglismaa ja Prantsusmaa otsus hoidis ära Talvesõja ajal Soome täieliku okupeerimise, sest Stalin ei soovinud sattuda sõjaseisukorda nende suurte riikidega.




Elu on seiklus läbi aegade

 

Sinist taevast tärkamiseks     Musta mulda kasvamiseks     Valget rahu olemiseks        


Saagu valgus !


Mina (paremal) koos vanema vennaga 1940-te lõpus.


Ja 1970-te alguses (keskel ühe põlve peal) "tsivilisatsiooni äärealadel".


Sellel, samuti vanal fotol koos abikaasa Inge ja ühe "kauge sugulasega",
kelle liigikaaslastel oli au käia kosmoses enne inimesi.


Sellel värskel fotol koos abikaasaga ühe Tallinna suurkuju seltsis istumas.


Tütretütre Kertuga Tallinna Merepäevadel 2013, külastamas "Adam Johann von Krusensterni"...


... ja veidi kaasaegsemat alust.


Lodjaga "Jõmmu" seilamas Emajõel ja Võrtsjärvel. Juuli 2013.

Varsti peale Jõmmu Emajõe suudmest järvele väljumist maandus see väike rändur minu särgi varrukale
ja hoidis seal ennast kramplikult kinni kuni üle järve Oiu sadamani, siis jätkas rahumeeli oma teekonda.


Firma suvepäeval oma tähemärgi järgi saadud hüüdnime au kaitsmas.


Raadioamatööride suvelaagris 2013.
Põhjamaalane Markus, Lõunamaalane Lucy ja Pool-põhjamaalane Mati.


Põhjanaabrite juures Suomenlinnas, allveelaeva "Vesikko" kõrval.


Lõunanaabrite juures tutvumas nende hobilennundusega.




Kas tunned Eestimaad?



Jaapani aias olete käinud?


Või Panga pangal?


Aga Gulliveri kuningriigis?


     

Kas Hawaii rannas ...?                                                               ... ja kuumas preerias?
                                                                                                            Kas vesi... või viirastus?


Minu QTH   Minu QTH

Ühe "Nautiluse" pardal.
Tütretütar Kertu valmistumas veealuse maailmaga tutvuma, mina veepealset ümbrust jälgimas?


Ookeaniauriku "Titanic" tekilt peasaali viival suurel trepil?


Imetlemas jäämägede kunstiteoseid?


Jalutuskäigul üle mere Pakri saartele . . .


. . . ja paar aastat hiljem Võrtsjärve Tondisaarele 25.02.2018.

 

Peaaegu kohal.


 

Puhkehetk mammutitekülas.


Vabariigi sünnipäeval koos Varbola linnuse vahvate valvuritega. 24.02.2016.
Linnus, mida kogu selle pika eksisteerimisaja jooksul ei suutnud vallutada ükski võõramaiste piirajate vägi.


Mõnusa söögikoha ees Võrus.


Järjekordselt matkaradadel, seekord Eestimaa kaunitel saartel.
"Maadeuurijad" Mati, Kristjan ja Pille (pildimeistriks Inge).




Järelpõlv



"Tütred ei sünni, tütred tulevad südamest!"

                                                                                            (6 aastane tütretütar Kertu)


Tütred Anne ja Pille 1981. aastal.

 

*   *   *

 

     

Vanem tütar Pille oma töö ja hobi kütkes, suvel ja talvel.

Pille spordifotode galeriid


     

Pille teine hobi: Vasakul, esimene "Mosseralli" ja paremal, Mosseliiga algusaegade rallisprindil "Apelsini" roolis.


     

Selles "Sirtsus" Pille kaardilugejana, koos paarimehe Kristjaniga, rahvusvahelisel ajakirjanike rallil Leedus,
mille programmi kuulus ka vigursõidu katse Segway'del kaardilugejatele. Juuni 2013.


Ka "ralli" treening. Pille kõikuvas trenažöörautos täpsust harjutamas.

 

*   *   *

 

Aasta võrra noorem tütar Anne koos oma tütre Kertuga TTÜ õuel,
peale arhitektuuri eriala magistrikraadi ja diplomi kätteandmise tseremooniat. 20.06.2016.

Üks Anne projekteeritud hoonetest


     

Anne koos oma tütre Kertuga loomaaias. Suvi 2012.


3 aastane tütretütar Kertu loomaaia pronkspelikani seltsis. suvi 2012.


Kaks "kalameest" enne edukaks kujunenud kalapüüki Paatsalus. August 2013.
Kertu koos oma issi Argoga kalapüügi varustust üle vaatamas.


Peaaegu nelja-aastane Kertu koos emmega talisprindil. Märts 2013.


     

Kertu talisprindil, oma isa poolt kolmerattaliseks ümberehitatud võrri testimas.
Ja soe marjatee peale tuulist testi. Märts 2013.


Tütar Anne, Kertu ema kardi roolis, talisprindil. Märts 2013.


Väimees Argo, Kertu isa kardi roolis, talisprindil. Märts 2013...


... Ja suvisel kardivõistlusel "Rannarootsi Grand Prix 2012", retrokartide klassis. Mai 2012.


Ka ühe hobujõuline tuleb ära testida. Mai 2014.


     

Peale kesklinnast vanaema ja vanaisa kõrval laulupeo rongkäigus marssimist väike puhkus ja jäätis Kadriorus.
Siis, pärast tuliseks kõnnitud taldade meres jahutamist, lennuka sammuga edasi laulupeole. 05.07.2014.


     

  Tütretütar Kertu ise treeningul Tabasalu kardirajal...                           ja rajalt boksi sõitmas.                              
(Kuna õhutemperatuur oli +31° varjus, ei tahetud tunkesid selga tõmmata) August 2014.


Kertu oma esimese kardivõistluse stardis Rapla kardirajal, number 8 all. August 2014.


Ja kihutamas võistlusrajal. August 2014.


     

Koos isaga Põltsamaa kardirajal, võistlejate rivistuses ja võistluse järel õnnelikuna,
peale auringi noorima kihutaja tammepärjaga. September 2014.


Talvekart 2015, Rapla kardirada. Kertu koos isa Argoga ettevalmistumas stardiks. 31.01.2015.


Talvekart 2015, Rapla kardirada. Võistluse järel juunioride klassi II koha auhinnapoodiumil. 31.01.2015.


Talvekart 2016, Tabasalu kardirada. 13.02.2016        

     

Kertu isaga, valmistumas järjekordseks sõiduks.                                         Stardi ootel...                                            


... ja taas kihutamas võistlusrajal. 13.02.2016.
Kahepoolne raadioside võimaldab isa Argol vajadusel ka võistluse ajal õpetusi jagada.


Tabasalu kardirada 05.03.2016. Eduka talvehooaja lõpetamine.
(6 aastane Kertu keskel).


Tütretütre veel üks hobi.

Juunioride Judovõistluse autasustamisel (hõbedane Kertu pildil punase vööga). 02.04.2016.


     

Kertu uues varustuses Tabasalu kardirajal, Eesti meistrivõistluste avaetapil 15.04.2017.


Talvekart 2018, Alesti kardirada. 10.02.2018

Isa Argo ja tütar Kertu, mõlemale oma klassis esikoht!


Kardispordi Eesti meistrivõistluste 2018. aasta 4. etapp. Hiiumaa, Käina. 27.07.2018.

     

Kertu Micro klassi III koha auhinnapoodiumil.                                         III koha medal ja karikas.    



Tagasi algusesse