Avaleht

Levi lühilainel

Elementaarset

CB lainealad

CB prefiksid

CB 27 MHz DX

CB tehnika

QSL kaardid

PMR 446 MHz

CLUB 3Ø4

H A M

Skeemid

Kodukootud

Galeriid

Varia

Universum

Mina ise

Väike ülevaade aegade jooksul enda ehitatud seadmetest, mis veel alles ja kasutusel

160 m/80 m transiiver Telegraafi elektronvõti Retrostiilis peakomplekt DX mikrofon
Antenni tuuner Toiteplokid transiiveritele Valgusnäiduga S-meeter HI-FI Surround võimendi




160 m / 80 m transiiver


   Kunagi, eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpupoole, just ajal, millal hakkas populaarsust koguma raadioamatööridele antud 160 m laineala, sain omale ALMAVÜ kaudu osta väikese, transistoritel ehitatud, militaar SSB käsijaama "Nedra-P(M)"
(need olid militaarkäibelt maha võetud, kuna sagedus jäi amatööridele antud lainealasse).
   See fikseeritud 1,935 MHz sagedusel ja alumisel külgribal töötav, 1 W-se väljundvõimsusega transiiver oli just vajalikul sagedusel, kuigi ainult 1 kanaliga.


   

                        SSB käsijaam "Nedra-P (M)" väljast ...                                                       ... ja seest

Nedra-P skeem     Nedra-3 skeem

   Minu saadud jaama skeem oli nende kahe vahepealne. Vastuvõtja osa skeem oli "Nedra-P", aga saatja osa enamvähem "Nedra-3".

   Esialgne kavatsus oli jättagi see käsijaamaks ja ehitada juurde ainult sujuvalt häälestatav ostsillaator, et katta kogu 160 m laineala (1,85 MHz -1,95 MHz). Aga järele mõeldes sain aru, et nii madala sagedusega amatöörlainealas pole käsijaamaga eriti midagi peale hakata (käsijaam mitmekümnemeetrise antenniga?).
   Siis tekkiski mõte torgata jaam hoopis suuremasse karpi, kuhu mahuksid lisaks ostsillaatorile veel ka võimsam lõppaste ja toiteplokk. Ja kui juba, siis miks mitte lisada ka 80 m laineala. Mõeldud, tehtud ... kuigi veel alles peas.

   Kõigepealt visandasin paberile tulevase jaama, juba muudatustega, põhimõttelise skeemi, arvestasin kokku kogu sissemineva kola hulga ja nende mõõdud, mille järgi valmistasin tööjuures vajaliku suurusega alumiiniumist korpuse koos vastavate aukude, vaheseinte ja sisu kinnitustega. Peale seda võis alustada monteerimist.

   Vastuvõtuosa sisendisse lisasin kõrgsagedusvõimendajaks kahe paisuga väljatransistori KП350, millele tõin, lisaks AVR-ile, ka käsitsi võimenduse reguleerimise ahela  (helitugevuse regulaatoriks panin kahe, teine teise sees oleva võlliga kaksik potentsiomeetri, välimine kõrgsagedusvõimenduse, sisemine helisagedusvõimenduse reguleerimiseks).
   Transistoriga sagedusmuundaja ehitasin ümber dioodidega balanss-segustiks. Kaskoodlülituses vahesageduse astmetes ja helisageduse eelvõimendis vahetasin ainult transistorid, väiksema omamüraga mudelite vastu. Lõppastet muutsin madalaoomiste kuularite kasutamiseks.

   Saatja osas vahetasin samuti kõik transistorid uuemate, suure võimenduse ja väikese müraga transistorite vastu. Muutmata jätsin dioodidega balanssmodulaatori, sest see töötas ka originaalis hästi.
   Kuna sel ajal töötati 160 ja 80 meetril ainult alumisel külgribal, ei hakanud jaamale ülemise riba mehaanilist filtrit lisama.
   Saatja lõppastmesse, mille 1 W-se väljundvõimsuse andis transistor П609 lisasin veel astme KT903-ga. Juurdeehitatud toiteplokist hakkasin mõlemat lõppastet toitma 24 V-ga ja lõpptulemusena sain väljundvõimsuseks ~ 10 W  (toitetrafo rohkemat ei võimaldanud).

   Kõige rohkem vaeva nägin kummagi laineala jaoks ümberlülitatavate võnkeringidega ostsillaatori ehitamisega. Ja seda mitte diapasoonide alguste ja lõppude kokkujooksude paikkaajamisel sagedusmuundajaga, vaid erinevate temperatuuriteguritega kondensaatorite kokkusobitamisega, stabiilse sageduse saamiseks ostsillaatorile. Aga lõpuks sain ka selle stabiilseks.
   Ostsillaatori ehitasin ühele vana lampraadio vahesagedusfiltri plaadile, mille ka paigutasin samasse, kandilisse alumiiniumist varjestuskarpi (poolide ja trimmerite häälestusaugud jäid samale kohale).
   160 m laineala ulatuseks jätsin 1,85 MHz - 1,95 MHz ja 80 m laineala ulatuseks 3,5 MHz - 3,8 MHz.
   Lisaseadmena ehitasin juurde 501 KHz-se kvartsiga telegraafiostsillaatori, millelt sain stabiilse 1000 Hz-se telegraafi tooni.

   Häälestamiseks kasutasin väiksema mahtuvusega topelt pöördkondensaatorit (üks pool sagedusmuundajat, teine ostsillaatorit), mille otsa, karbi külge, monteerisin nupu koos verneriga täpishäälestamiseks. Häälestusnupust paremale jääb sageduse kõrvalehäälestuse pööriku nupp. Kõrvalehäälestus toimib ainult vastuvõtul. Veel paremale jääb heli- ja kõrgsagedusregulaatorite topeltpotentsiomeeter.
   Antenni (П-kontuuri) häälestamiseks on kaks pöörikut. Ühe nupp jääb häälestusnupust vasakule, jaama esiküljele, teine jaama korpuse tagaküljele, antennipesa kõrvale.
   Jaama tagaküljel asuvad veel pesad telegraafivõtmele ja helisagedusvõimendile signaali valjuhäälseks kuulamiseks.
   Lõpptulemuseks kujunes oma aja kohta täiesti kasutatav riistapuu (eriti koos PA-ga).


"CQ-ES" - ümberehitatud "Nedra"


   Kuna peale Tallinnast ärakolimist tekkis vahepeal raadioamatörismiga tegelemises pikk paus, seisis transiiver tükk aega pappkarbis, paremaid aegu oodates.
   Nüüd seisab see uunikum jälle teiste aparaatide kõrval aukohal ja vahel lasen talle ka särtsu sisse, vahendamaks laupäeva hommikuti mulle kõlaval häälel 80 m ümarlauda või õhtuti 160 m laineala kuulumisi. Kuigi kasutan ringi ajal sellega kuulamiseks ainult GP antenni, lülitades ümber CB jaamalt (invertet-L on "Yaesu" taga), kuulen tänu aparaadi tundlikusele ka sellega normaalselt kogu Eestit.



Universaalne telegraafi elektronvõti


   Peale transiiveri valmimist, oli järgmiseks sooviks telegraafi käsivõtmest lahti saada, sest suurem osa amatööre töötasid siis juba poolautomaat elektronvõtmetega.

   Ida-Saksamaal valmistatud, firmasisese valjuhäälse kontoriside ühest mahakantud aparaadist sain sobiva karbi, kuhu võti koos piiksugeneraatoritega mahutada. Kuna ruumi oli piisavalt, mahutasin sinna veel nii toiteploki kui ka helisagedusvõimendi koos kõlariga, transiiverist tuleva signaali valjuhäälseks kuulamiseks nii CW-s kui SSB-s. Ja kuigi kogu krempel tuli ise suhteliselt raske, on karbi jalad iminappadega, et võti töötamise ajal laual kindlalt paigal püsiks.


Elektronvõtme välisvaade


   Võtme kiirus on reguleeritav nii astmeliselt klahvidega, kui sujuvalt potentsiomeetriga ja läbi võimendi kuuleb ka enda piiksutamist (helitugevus reguleeritav).
   Karbil, paremal üleval on roheline tuli, mida saab sisse lülitada selle kohal oleva klahviga. Tuli hakkab vilkkuma telegraafi piiksuga samas taktis nii saatel kui vastuvõtul. See piiksuga paralleelne " valguspiiks " aitas telegraafi õppimisel paremini tähti meelde jätta meloodiana, mitte punktide-kriipsudena.

   Võtme manipulaatori ehitamisel testisin mitmeid erinevaid variante, alates rauasaelehest tehtuga, aga kõikide lehtvedrust võtmekangide viga oli selles, et punkti või kriipsu vajutamise järel kangi lahti lastes kippusid need vahel tagasi hüppama vastaspoole kontaktini, tekitades nii liigseid, parasiitpiikse. Kontaktide kaugemale nihutamine muutis aga kohe saatmise kiirust väiksemaks, sest võtmekangi paremale - vasemale, kontaktideni vajutamiseks kulus rohkem aega.
   Lõpuks leidsin ajakirjast "Raadio" skeemi, mille võtme kangid koosnesid kahest eraldi poolest. Kuna mõlemat kangi, nii punkte kui kriipse tuli liigutada keskele, polnud tagasihüppamisel karta teise poole kontakti vastu minemist.
   Võtme manipulaatorikangide käepidemed valasin papist tehtud vormidesse EPO vaigust, lisades sellesse punase värvi pulbrit. Peale kivistumist andsin viiliga lõpliku kuju ja poleerisin (manipulaatori ehituse joonis alajaotusel "Skeemid").


Siin on näha võtme kahe kangi süsteem



Retrostiilis peakomplekt (headset)


   Ükskord (uue aastatuhande esimesel aastal), Kurtna (Tagadi) vanakraamilaadal ringi jalutades ja omale enne II maailmasõjaaegseid kõrvaklappe kollektsiooni jaoks otsides, torkas pähe huvitav idee . . .
   Aegade jooksul on omalgi olnud sidepidamiseks mitmeid selliseid, tugeva konstruktsiooniga, aga kergeid kõrvaklappe, mis ei väsita pead ka pikaajalisel sidepidamisel. Nende, plekkmembraaniga monokõrvaklappide ainukeseks puuduseks oli viletsavõitu helikvaliteet, seepärast sai need juba ammu vahetatud moodsate stereoklappide vastu ka sidepidamisel, aga . . .

   Olin viimaste aastate jooksul sidepidamisel testinud mitmesuguseid ja väga erineva konstruktsiooniga stereoklappe ja peakomplekte, aga kahjuks polnud kaubanduses müüdavate mudelite hulgas sel ajal veel ühtegi päris mugavat, mis tunde kestval pideval kasutamisel pead ei väsitaks, ei ajaks kõrvu higistama või sügelema. Mitmete stereoklappide ja peakomplektide kasutamisel sidepidamises häiris ka see, et tihedalt ümber kõrvade suruvate klappide tõttu kostus oma hääl rääkimisel kuminana, mis on väga segav . . .

   . . . Seepärast tekkiski laadal ringi jalutades ja vanu kõrvaklappe otsides mõte, milles oma osa ka nostalgial, üritada selliste vanade kõrvaklappide baasil ehitada omale ise mugavalt peas istuvad ja just sidepidamiseks parima heliga mikker-kuularid ehk peakomplekti. Enda vanade kõrvaklappide kollektsiooni tervetest klappidest ei tahtnud ühtegi lõhkuma hakata.

   Peale mõningast otsimist leidsingi laadalt ühed teise maailmasõjaaegsete Saksa Dfh.f. kõrvaklappide jäänused, katkise pealoogaga ja membraanideta, aga kuularite korpused olid ümberehitamiseks sobiva konstruktsiooniga ja hästi säilinud.


   

Teise maailmasõjaaegsed "DTW" Dfh.f. kõrvaklapid


   Samalt laadalt sain odavalt ka teised, küll erineva firma omad ja ümberehituseks mittesobivate kuularitega, aga kroomitud pealook oli terve ja Saksa komplektiga kokkusobitatav.
   Muud osad peakomplektile valmistasin ise. Vasaku kuulari korpuse külge paigaldasin enda treitud, üles/alla pööratava, ümmarguse mikrofonihoidja aluse. Selle külge kinnitatud, peenikese toru teise otsa, samuti omavalmistatud korpusesse (kõik detailid roostevabast) paigutasin 6 mm läbimõõduga elektreetmikrofoni kapsli.
   Sobiva mikrofoni leidmiseks testisin mitmeid erinevaid elektreetmikrofoni kapsleid, sest kõigil olid nii väljundsignaali tugevused kui ka sagedusribad küllaltki erinevad (ka sama marki kapslitel). Lõpuks langes valik ühele elektreetkapslile PVM-6052-5382.
   Ümberehitatud, puhastatud ja poleeritud kuularite korpustesse sobitasin kvaliteetsed stereokuularite kapslid. Kapslite taguse ruumi korpustes täitsin pehme, puuvillase riidega, see summutas täielikult nn karbikõla efekti. Juhtme otsa jootsin standardse 3,5 mm stereo pistiku (eesmine kontakt mikrofon, keskmine kuularid, tagumine korpus).


   

Selline näeb välja tulemus piltidel. Helikvaliteet on hea ja kuigi metallkonstruktsioon,
on klapid siiski kerged, mugavad ega väsita pead


   Kuularitele käivad peale vahetatavad, pehme riidega kaetud, õhulisest vahtkummist pehmed ümbrised (piltidel puuduvad). Need ei aja higistama, nagu kunstnahaga kaetud ümbrised, ega kõrvu sügelema, nagu ainult poroloonist ümbrised ja ka oma häält kuuleb rääkimisel normaalselt (ei kumise).

*

   Paar aastat hiljem nägin samas, Tagadi vanakraami laadal, katkiste kuularitega USA militaarklappe, mille kaheharuline, muudetava vahega pealook hakkas huvitama. Ilmselt oli neid enne purunemist vähe kasutatud, sest pealook nägi välja nagu uus ja pikema jututa vahetasid klapid omaniku.
   Huvi pakkus kaheharuline pealook aga sellepärast, et ühe pealoogaga kippusid kergelt istuvad klapid, pead rohkem ettepoole või tahapoole kallutades, libisema (kergelt peavad klapid peas istuma, et ei väsitaks kõrvu, nendele surudes).

   Kodus sai retro peakomplektile kohe uuenduskuur tehtud. Selleks tuli eemaldada USA kõrvaklappide pealooga varrastelt kuularihoidjad (need ei sobinud) ja samade varraste otsa neetida Saksa kõrvaklappide kuularihoidjad. Välja näeb see retro peakomplekt nüüd, nagu allolevatel piltidel.


   

              Kaheharulise loogaga püsib peakomplekt kindlalt paigal           Peakomplekt koos pehmete ümbristega


   Praegugi kasutan sidepidamisel ainult seda komplekti (kui ei kasuta valjuhäälset) ja kuigi klapid on vahel peas mitu tundi, olen tulemusega rahul. Peakomplektiga töötamisel kasutan saatele minekuks kas käsinuppu, jalgpedaali või VOX-i.


Töötamas oma retro peakomplektiga


   Hiljuti sattusin ühele lingile. Näha, et on teisigi kellele selline retroklappide idee on pähe turgatanud.

http://oldheadphones.com/crystal/info/steam.html  



Dünaamiline DX mikrofon transiiverile


   Kaugside pidamisel on tähtis, et ka suure eetrimüra taustal oma hääl arusaadavalt vastaskorrespondentideni jõuaks. Üheks peamiseks komponendiks selle saavutamisel on õige, igaühe enda hääletämbrile sobiva mikrofoni kasutamine. Seda eriti vanemate transiiverite puhul, milledel puuduvad sisseehitatud kompressorid ja häälespektri reguleerimise ahelad.

   Laiaribalised mikrofonid tekitavad rääkimisel suurima amplituudi helispektri madalama otsa sagedustel, millega tüürib SSB modulatsioonis töötava transiiveri kergelt maksimumvõimsuseni, aga eetris kostab madal tämber ise suhteliselt vaikselt ja valjemini rääkides hakkab transiiveri lõppastet üle tüürides kergesti tekitama moonutusi.

   Kitsaribalisest mikrofonist tulev kesksageduste sama suure amplituudiga hääl on eetris tunduvalt paremini kuuldav, seega arusaadavam eetrimüra taustal ega tekita ka valjemini rääkimisel nii kergesti kõrvaga tajutavaid moonutusi.



http://www.ab4oj.com/icom/ic7200/mic.html

   Sattudes internetis sellele lingile mikrofoni iseehitamisest, tekkis endal samuti soov sellise DX mikrofoni ise ehitamiseks, mis oleks parajalt kitsaribaline, tugeva väljundsignaaliga ja oma hääletämbrile sobiv, kuna ma polnud ka enda Yaesu originaalmikrofoni YM - 35 suht nõrga väljundsignaali ja kumedavõitu heliga eriti rahul.

   Otsides DX mikrofoni ehitamiseks erinevate dünaamiliste mikrofonide kapsleid, testisin kõiki neid oma häälega ka läbi transiiveri, lindistades väljundist tuleva signaali magnetofonile ja siis nende hääletugevusi ja spektreid omavahel võrreldes.
   Lisaks mikrofonikapslitele testisin mikrofonidena ka mitmeid kuularite ja telefonide kapsleid. Idee selliste kapslite testimiseks saingi eelnevast interneti lingil olevast artiklist.

   Üheks paremaks leitud kapslite seast oli kunagise uuema põlvkonna Poola päritolu lauatelefonides kasutatud firma RWT 250 Ohmine kilemembraaniga kuularikapsel (läbimõõt 48 mm, paksus 24 mm). Koukisin selle testimiseks välja vanast, õnneks veel allesolevast, lauatelefonist.
   Oma suure, 40 mm diameetrise membraani ja tugeva magnetiga oli see kuularikapsel mikrofonina kasutamisel kõigist testimisel olnutest, nii mikrofoni- kui kuularikapslitest tunduvalt tugevama väljundsignaaliga ja tänu paksemale kilemembraanile just kõne jaoks ideaalse, madalamaid sagedusi vähem esiletoova sagedusribaga, seetõttu ka suure helirõhuga moonutamata, loomuliku heliga.

   Omatehtud mikrofonile sobiva korpuse leidmiseks uurisin mitmeid erinevate mikrofonide garnituure. Lõpuks langes valik Tehnoturus müügilolevale firma "Midland" käsimikrofonile A -161. Valiku põhjuseks oli see, et suuregabariidiline RWT kapsel mahtus just parasjagu selle korpusesse. Samuti see, et garnituuri kogu roostevaba võrguga ülaosa on avatud, mis välistab kinnise karbi kumina tekkimise.


   

RWT kapsel ja Midland A -161 garnituur


   Yaesu FT-707S -ga sidepidamisel kasutangi nüüd seda RWT kapsliga mikrofoni varianti ja seni olen saanud selle mikrofoni tugeva, aga seejuures selge, moonutustevaba hääle arusaadavuse kohta ainult positiivset tagasisidet.



HF antenni tuuner


   Kõikidel antennidel, nii monobänd kui ka multibänd antennidel jääb resonantskõvera tipp kasutatava laineala ühte punkti, mitte kogu laineala ulatusse, ideaalis laineala keskele. Selles punktis on antenni võimendus kõige suurem. Teistes punktides, eriti laineala äärtel, jääb võimendus tunduvalt madalamaks.
  Mida suurem on antenni võimendus, seda kõrgem, aga kitsam on resonantskõver ja seda kitsam ka võimendatava riba laius ning seda väiksemaks jääb võimendus laineala äärtel, kus resonantskõver (võimendus) vajub juba peaaegu nulli lähedale (eriti laia sagedusalaga bändides).

   Laineala äärel töötava jaamaga sidepidamiseks häälestate transiiveri sageduse küll täpselt jaamale, aga antenni resonants jääb ikka laineala keskele, ja ääreala nõrk signaal sumbub peaaegu eetrimüradesse.

  Et kompenseerida antenni kehva võimendust resonantssagedusest madalamal ja kõrgemal, tuleb kasutada antennituunerit, mis on mõeldud just antenni enda resonantskõvera nihutamiseks laineala piires.
 Isegi suvalise pikkusega, tuuneriga hääldeaetud pikk traat annab paremaid tulemusi kui sellel sagedusel mittehääles antenn.

   Omale ehitasin HF tuuneri ON6MU pakutud skeemi järgi (Antenna Tuner Preselector), mille SWR-meetri ahelale lisasin juurde veel Power-meetri ahela. (olemas oli õige skaalaga POWER / SWR nõukaaegne mõõteriist).


Tuuneri välisvaade.
RET-i märgi kinnitasin karbile mälestusena Eesti viimasest raadiotehasest


    Praegu kasutan omaehitatud antennituunerit "President George" taga, GP antenni järelhäälestamiseks CB 27 MHz laineala erinevates diapasoonides ja sissejäävas HAM 10 m lainealas ( 26.065 MHz - 28.775 MHz ).



Toiteplokid transiiveritele


   Olen aegade jooksul erinevaid toiteplokke ehitanud palju ja pole mõtet hakata siin kõiki kasutusesolevaid kirjeldama. Kuna need kolm toiteplokki erinevad ehituselt mõningal määral teistest omatehtutest ja mõnel võib olla samasuunalisi ehitamise mõtteid, siis panen siia nendest pildid koos lühikeste kirjeldustega.
   Veel niipalju, et ise olen ehitanud ainult trafodega analoogtoiteplokke, võimalike eetrihäirete tekkimiste elimineerimiseks.


Toiteplokk CB FM transiiverile "Fintec FC-400"

   

Toiteplokk koos välise varjestusplaadi ning kinnitusjalaga transiiverile ja mikrofonile


   Üheksakümnendate aastate alguses, kui 27 MHz sagedusala ka Eestis vabasse kasutusse anti, muretsesin endale autosse väikese CB FM transiiveri "Fintec FC-400". Kuna koos transiiveriga sai ostetud, lisaks autoantennile, ka statsionaarne CB GP poollaineantenn, ehitasin statsionaarseks kasutamiseks Fintec'ile kohe ka eraldi oma toiteploki.

   Toiteploki korpusena kasutasin ühe vana aparaadi paraja suurusega kesta. Toiteploki põhja, esi- ja tagapaneelid tegin ise.
   Autosse paigaldamiseks oli transiiveriga kaasas plekist painutatud kaheharuline jalg, mille külge kinnitub transiiver kahe kruviga. Toiteploki korpuse külge tegin roostevabast plekist samasuguse jala, transiiveri kinnitamiseks otse toiteplokile. Jala konstruktsioon sisaldab ka hargi mikrofoni riputamiseks. Jala tegin sellise kõrgusega, et oleks piisavalt ruumi transiiverit selle küljes keerata viltu, kas üles- või allapoole, mugavaima tööasendi leidmiseks, olenevalt komplekti asupaigast.
   Kuna transiiver kinnitub otse toiteploki kohale, on häirete vähendamiseks toiteplokis eraldi varjestused nii elektrilise kui ka elektromagneetilise puistevälja tõkestamiseks.

   Toiteploki elektriline skeem on kahe transistoriga, alalisvoolu võimendiks suure võimendusteguriga transistor KT3107 ja stabilisaatoriks npn juhtivusega darlington KT827 (vaata alajaotusel "Skeemid")



Toiteplokk CB / HAM transiiverile "President George"

   

Toiteplokk koos kinnitusjalaga transiiverile ja mikrofonile


   Selle toiteploki korpuse valmistasin alumiiniumplekist ise ja värvisin üle musta vasarlakiga. Konstruktsiooni iseärasuseks on samuti toiteploki külge monteeritud roostevaba plekist jalg, transiiveri jäigaks kinnitamiseks otse toiteploki kohale, nagu "Fintec"-il ja sellise kõrgusega, et saaks transiiverit selle küljes keerata, kas üles- või allapoole. Jala küljes on samuti hark mikrofoni riputamiseks.
   Toiteploki häirete vähendamiseks transiiverile on ka selles toiteplokis eraldi varjestused elektromagneetilise ja elektrilise puistevälja tõkestamiseks. Mehhaanilise müra elimineerimiseks on toiteplokis olev toitetrafo kummipatjadel ja ka toiteplokk ise pehmest kummist jalgadel.

   Toiteploki elektriline skeem on integraal negatiivpinge regulaatoriga LM337, stabilisaatortransistoriks npn juhtivusega darlington KT827 (vaata alajaotusel "Skeemid"), kollektorväljundiga töökindel transformaatoriga analoog toiteplokk.



Toiteplokk HAM HF transiiverile "Yaesu FT-707S"

Sisseehitatud kõlariga toiteplokk koos transiiveri paigalduspesaga


   Eesmärk oli luua koos transiiveri ja antennituuneriga ühtne, kompaktne, tervikuna teisaldatav HAM-jaama komplekt, mida oleks lihtne kaasa võtta ka välitingimustes töötamiseks.

   Seepärast, erinevate plokkide ja pikkade juhtmete arvu vähendamiseks, paigaldasin ka valjuhääldaja, välise kõlari asemel, toiteploki korpusesse (nagu mitmete transiiverite firma toiteplokkidel), tehes sellesse eraldi varjestatud nurga võimaliku prummi vältimiseks. Toiteploki korpuseks kasutasin kunagise akulaadija, paraja suurusega tühja korpust.

   Transiiveri paigale fikseerimiseks toiteploki peale, kinnitasin neetidega korpuse äärele plekist painutatud U kanali, kuhu transiiveri esihark täpselt vahele asetub. Tuuner on transiiveri külge kinnitatud jäigalt poltidega, külgedel olevate metallist klambrite abil. Valmistehtud korpuse ja transiiveri kinnitustetailid värvisin üle hõbedase vasarlakiga.
   Kuna transiiver istub pesas otse toiteplokil, lisasin trafo kohale eraldi varjestused nii elektromagneetilise kui elektrilise puistevälja tõkestamiseks.
   Toiteplokk on suure võimsuse varuga, seepärast tõin (läbi eraldi kaitsme) 13,8 V ka esipaneelile pesadega välja, toite võtmiseks mõnele lisaseadmele, kui tekib vajadus.

   Toiteploki elektriline skeem on integraal negatiivpinge regulaatoriga LM337K, stabilisaatortransistoriks npn juhtivusega darlington MJ11032 (vaata alajaotusel "Skeemid"), samuti kollektorväljundiga ja transformaatoriga analoog toiteplokk.



Valgusnäiduga S-meeter transiiverile



   

Valgusnäiduga milliampermeeter M1730


   Kunagi ammu sain omale valgusnäiduga milliampermeetri M1730. Konstruktsioonilt on see nagu magnetelektriline mõõteriist ikka, ainult osuti asemel on pooli küljes väike peegel, mis ampermeetri sees oleva pisikese pirni valgust peegeldab ribana ette ekraanile. Vertikaalse valgusriba laius on ise ~ 6 mm, mille keskele jääb kitsas must triip täpse näidu lugemiseks.
   Kuna ampermeetri esipaneelil oleva ekraaniosa laius oli tervelt 10 cm, tekkiski idee teha sellest üks korralik, pika käiguga S-meeter, mille näit oleks ka eemalt hästi loetav.


Valgusnäiduga S-meeter "President George" küljes


   Ampermeetri kasutamiseks S-meetrina polnud vaja teha suuremaid ümberehitusi. Kõigepealt lisasin selle korpusesse pisikese, potentsiomeetriga reguleeritava pingejaguri, millega sain paikka keerata õige tundlikuse, +30 dB skaala lõpus.
   Kuna esipaneelile projekteeritava valgusvihu kõrgus oli pea kogu mõõteriista kõrgune, võimaldas see ka esipaneelis oleva akna teha tunduvalt laiemaks näidu paremaks jälgimiseks.
   Täpsemat tööd nõudis mõõteriista uue, dB skaala gradueerimine tehase S-meetri järgi. Skaala valged numbrid ja jooned kleepisin tugevale matt kalkale, mille paigutasin esiklaasi taga oleva, mustaks värvitud esipaneeli taha.
   S-meetrisse tuleva signaali varjestatud juhe läheb 3,5 mm pistikuga transiiveri taga olevasse välise S-meetri pesasse. Loomulikult pidin vahetama ka ampermeetris oleva elektripirni 14 voldise pirniga, mis saab oma toite momendil kasutatava transiiveri toiteplokist (nüüd on pirni asemel kirka valgusega ø10mm punane LED).
   Tulemuseks saigi pika käiguga S-meeter, mida on hästi näha nii päevavalguses kui pimedas ruumis.



Hi-Fi Surround võimendi muusikakeskusele


   Pole küll tegu amatöör sideseadmete hulka kuuluvaga, aga üks, veel siiani oma ülesannet edukalt täitev, kodukootud riistapuu siiski.

   Kaheksakümnendate aastate keskel oli mujal maailmas juba müügil kvaliteetsed, nn. "surround" heliga võimendid muusikakeskustele. Meil, "õitsva sotsialismi" lõpuaastatel, polnud lootustki kaubandusest midagi sarnast saada. Kuna aga soov omada sellist võimendit oli suur ja võimalused iseehitamiseks olemas (seadmed ja mõõteriistad), sai ka see töö ise ette võetud.

   Muusikakeskuse komplektis oli mul tuuner "Radiotehnika T-101 Stereo". (Pikk-, kesk-, lühi- ja ultralühilaine aladega, mille ULL ploki häälestasin ümber sagedusalale 88 -108 MHz, laiendasin FM vahesageduse läbilaskeriba ja vahetasin polaarmodulatsiooni stereodekooderi Philipsi firma piloottoon dekooderiga, Soome ULL stereojaamade kuulamiseks. Eesti oma ULL jaamad töötasid tol ajal sagadusalas 66 - 74 MHz ja polaarmodulatsiooni stereosüsteemis).
   Seepärast kujundasin ka võimendi välimuse samalaadseks, tuuneriga kokkusobivaks.
   Nominaalne väljundvõimsus 2 × 30 W eesmistele kõlaritele ja 2 × 5 W surround, tagumistele väikestele kõlaritele.


Tuuneri all asetseva MEC (My Electronic Company) võimendi eestvaade


   Võimendi korpuse alusraam koos esi- ja tagapaneeliga on alumiiniumist, külgedega kaan tumepruuniks peitsitud ja lakitud vineerist.
   Esipaneeli väliskatte tegin alumiiniumist kaabliredeli külje jupist, see oli just paraja laiusega (võimendile kõrguseks) ja esipaneeliks väga sobiva konfiguratsiooniga (oli küll olemas "Estonia 010" esipaneeli materjali, aga tahtsin midagi erinevat).
   Kaabliredeli pulkadehoidja kanali kõrged servad sai freesitud madalaks, jättes siiski alles väikesed kõrgendused, mis sobisid kenasti kummalegi poole klahve ja pesasid iluliistudena. Nupud, peale balansinupu, on treitud samuti alumiiniumist.
   Esipaneelis olevad augud, displeile, klahvidele ja nuppudele on tehtud puurides, vineerisaega lõigates ja mõõtu viilides. Kirjad võimendi korpusel on peale kleebitud, nagu paljudel teistelgi omatehtud riistadel, just sellisteks töödeks mõeldud, erineva suurusega ja erinevat värvi kleeptähtede-numbrite komplektidest.

   Võimendi elektrilise skeemi koostamisel võtsin aluseks mitmed erinevad, tolle aja elektroonikaajakirjades avaldatud, parimate näitajatega võimendite skeemid.

   Eelvõimendi võtsin ajakirjast "Raadio". Väljatransistoriga sisendis, tagasiside helivõimendusregulaatoriga ja kolme tagasiside tämbriregulaatoriga oli leitud skeemidest kõige väiksemate moonutuste ja omamüraga.
   Eelvõimendile sai juurde ehitatud väljalülitatav dünaamiline mürapiiraja (DNL), millest on kasu nii vinüülplaadimängija, kassettdeki (nüüd duubelkassettdeki) kui ka tuunerist AM jaamade kuulamisel.

   Lõppvõimendi põhimõtteline skeem on võetud samuti ajakirjast "Raadio". See kujutas endast faasipööramistrafodega, eriti väikeste faasimoonutustega, A - reziimis töötavat võimendit (moonutus võrreldav lampvõimendiga).
   Kuigi A - reziimis töötava võimendi voolutarve on ka ilma signaalita kaunis suur, kallutas valiku sellise skeemi kasuks prioriteediks seatud väikesed moonutused ehk heli kvaliteet.
   Faasipööramistrafodel on primaar- ja sekundaarmähised keritud samaaegselt, paralleelselt kahe traadiga, parima dünaamika saavutamiseks. Lõpus KT819БM valitud paarid. Kanalite nominaalne väljundvõimsus 2 x 30 W.
   Surround kanalite lõppvõimenditeks on integraalvõimendid K174УH7, kummagi lõppvõimendi ees, lisaks korrektsiooniahelatele, viiteliini integraalid väikese viite tekitamiseks. Kanalite nominaalne väljundvõimsus 2 x 5 W.

   Kuigi ajajooksul olen muusikakeskuse komponente järgemööda välja vahetanud (Radiotehnika kassettdeki asemele duubel kassettdekk) ja vinüülplaadimängijale lisaks ka CD plaadimängija (kahjuks ei saanud siis kauplustest hõbedase korpusega), pole seni veel tundnud vajadust võimendit ennast ja ka "Estonia 010" kõlareid välja vahetada.

  P.S.  "Surround" muusikakeskusi on kahte tüüpi:
   Esimene (Concert Hall), millel ees kaks võimast lairibakasti ja taga kaks väiksemat lairiba surroundkasti, on mõeldud stereofoonilise muusika eriti loomupäraseks taasesitamiseks.
   Teine (Home Theater), millel ees üks võimas mono bassikast ja ümber neli või ka enam stereona toimivat, väikest kesk-kõrgsagedus surroundkasti, on mõeldud teleri heli ruumiliseks muutmiseks.


Nii näeb välja minu kodune, juba aastaid tagasi komplekteeritud, muusikakeskus tervikuna.
Muusikakeskuse kapi monteerisin kokku mööbli detailidest, alla panin kontoritooli ratastel jalad.



Tagasi algusesse