Avaleht

Levi lühilainel

Elementaarset

CB 27 MHz

CB tehnika

PMR 446 MHz

CLUB 3Ø4

QSL kaardid

H A M

Skeemid

Kodukootud

Ringhääling

Galeriid

Universum

Areaal

Mina ise

Minu Eesti

Varia

Amburi koduleht              Meie vanavanemate loodud Eesti              Amburi koduleht

Eesti Vabariigi riigilipust Eesti Vabariigi esimesest presidendist
Eesti Vabariigi presidendid läbi aegade Kuhu me liigume? Püha liit või iganenud traditsioon?

 

See, eelmise sajandi viiekümnendate alguses minu vanaema Anete õpetatud salmike on ikka aegajalt
mälusoppide unustusehõlmast esile kerkinud ja uuesti ehedaks muutunud kaheksakümnendate lõpus . . .

*       *       *

   Pisikese poisina oli väga huvitav aegajalt vaadata vanaema mahukat fotoalbumi, kus oli palju vanu, juba eelmise sajandi algusaegade fotosid erinevatest sündmustest ja inimestest. Ka vanaisast, keda minu sünniajaks kahjuks enam polnud.

 

           

          Minu vanaisa, vanaema (paremal)           Vanaema minu isaga 1920-te alguses.
ja vanaema vanem õde 1910-tel.                                                                         

 

Sealsamas fotoalbumi vahel oli ka krabisevast paberist ümbrises väikene siidist taevasinine-must-valge lipp.

   Meie kodus seisis kirjutuslaual Pikk Hermanni torniga lipualus, mille vardas oli sama suurune, aga punane, sini-valgete lainetega lipp. Minu pärimise peale, mis lipp see siin albumi vahel on, vastas vanaema, et see ongi tegelikult õige Eesti lipp,
aga praegu ei tohi seda Toompea torni vardasse heisata. Ei saanud tol ajal sellest veel õieti aru miks, aga vanaemale antud lubadust, et see albumi vahel olev lipuke on meie saladus, mida teised ei tohi teada, hoidsime vennaga kindlalt.

   Küsimusele, miks sellel lipul sellised värvid on, vastas vanaema niimoodi: "Need kolm värvi sümboliseerivad neid kolme elementi, mis on eestlasele elamiseks vajalikud.
   Sinist taevast - tärkamiseks, Musta mulda - kasvamiseks, Valget rahu - olemiseks. Edasi saab eestlane juba ise hakkama."

 

 

   Ja tõesti, sajandeid kestnud orjapõlve, võõramaiseid vallutajaid ja okupante trotsides, on eestlane suutnud säilitada oma idenditeedi, keele ja vabadusemeele, saavutanud oma targa talumeheliku jonniga selle, mida paljud suuremadki rahvad pole suutnud, omariikluse.

   Ausalt öeldes, ka 1980-te keskel, ikka albumi vahel olevat kaunist lippu vaadates polnud veel usku, et see võiks kunagi taas Eesti riigi lipuks saada. Aga 16. novembril 1988 olin ka mina koos rahvaga Toompea lossi platsil piketeerimas selle unistuse saavutamiseks. Samuti 23. augustil 1989. aastal Balti ketis, koos abikaasa ja lastega, Pärnu maanteel Tõdva kaupluse juures.

   Ja nüüd lehvib see taevasinine-must-valge siidilipp jälle uhkelt Pikk Hermanni torniga lipualuse vardas . . . meie kodus . . .

*

   Kahjuks on peale Eesti iseseisvuse taastamist võimu juurde jäänud nõukogude ajal sündinud "kunstnikud", kas teadmata sõjaeelse Eesti Wabariigi lipuvärvide tähendust või siis tahtlikult, võõbanud Eesti Vabariigi õigusjärgse riigilipu taevasinise tahmakarva potisiniseks, sonides mingist lipu rukkilille sinisest.
    Rukkilill on Eesti rahvuslill, aga selle värvil pole midagi pistmist Eesti Vabariigi õigusjärgse riigilipu taevasinise värviga (Pantone 298 C ennesõjaaegse värvitabeli järgi). Seda enam, et rukkilill kuulutati Eesti rahvuslilleks alles 1969. aastal.

   Suuremal osal lippudest, erinevatel trükistel, toidukaupade pakenditel, ka kaupluste hinnasiltidel ja isegi Eestit esindavate sportlaste spordiriiete embleemidel pole lipu taevasinine isegi mitte potisinine vaid mäkerdatud lausa pajapõhja sini-lillaks.
   Kust on võetud selline õigus, suvaliselt muuta Eesti Vabariigi ametliku riigilipu värvi? Või on pikalt "õitsva sotsialismi" ajal elanud nn kunstnikud unustanud, mis värvi on taevasinine?

Tahestahtmata tekib arvamus, et iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi riigilipu värvi on tahtlikult muudetud rõhutamaks, et praegune, nn teine vabariik pole okupatsioonieelse Eesti Vabariigi õigusjärgne?

 

           

          Eesti Vabariigi riigilipp 1918 - 1940.             Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi riigilipp.
  Taevasinine (Pantone 298C)-must-valge             Potisinine (Pantone 285C)-must-valge

 

Kui riigi peamist sümbolit lippu on ametlikult muudetud,
siis ei saa rääkida õigusjärgse riigi taastamisest, vaid riigi taasiseseisvumisest!


*


Eesti Üliõpilaste Selts eksponeerimas Eesti esimest sini-must-valget lippu

See lipp pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna 4. juunil 1884. aastal.
Sama värvikombinatsioon kinnitati peale Eesti iseseisvumist 1918. aastal Eesti Vabariigi riigilipuks.


Lipp, mille all kuulutati välja Eesti Vabariik

1918. aasta 23 veebruaril luges Pärnus Endla teatri rõdult advokaat Hugo Kuusner rahvale ette Eesti iseseisvuse manifesti, millega kuulutati välja Eesti Vabariik. Tema kõrval rõdul seisis Tõnis Hiibus, hoides üleval suurt sini-must-valget lippu,
just sedasama lippu, mida fotol hoiab käes Helmut Aasamäe, kelle pere on seda hoolikalt säilitanud läbi aegade.


Eesti Wabariigi aegsetes värvides väliseestlaste sini-must-valge

ESTO päevade väliseestlaste õigetes värvides Eesti Wabariigi riigilipp,
mille kodused riigikogulased ja nende nõukogudeaegsed potisinise kummardajatest "kunstinõustajad"
võiksid lipuseaduse parandamisel omale eeskujuks võtta, kui soovitakse rääkida iseseisvuse taastamisest.

 

*

   Ja ennäe imet, 5. 07. 2014 aasta laulupeo rongkäikul Tallinnas oli juba üsna rohkesti säravaid taevasiniseid-must-valgeid Eesti Vabariigi riigilippe ning säravate nägudega inimesi neid kandmas ja nendega lehvitamas. Ja veel rohkem lauluväljakul.
   Lugupidamine neile, kes üritavad Eesti Vabariigi õigusjärgset riigilippu ja sellega ka Eesti riigi õigusjärgsust taastada!

  Tekkis lootus, et ka kõik ülejäänud kunstnikud ja trükkalid lõpetavad Eesti Vabariigi riigilipu mõnitamise ja hakkavad seda kaunist lippu maalima, trükkima ning õmblema õigetes värvides (ka Toompeal Pikk Hermanni tornis lehvivat).

 

*

   Kahjuks on uue Riigikogu koosseisus jälle võimu juurde saanud "teise" vabariigi pooldajad, sest 2019. aasta suure juubelilaulupeo toimumise ajaks olid lauluväljakule ja ka kõikjale kauplustesse müügile toodud ainult Tallinna lipuvabrikus valmistatud teise vabariigi potisinised-must-valged lipud. Nii ka praegu, aastal 2021.

 

   

Tokio olümpiale minevate sportlaste spordiriietele trükitud lipp on lausa Eesti lipu mõnitamine.
Samuti spordipoodides müüdavad Nike logoga ja nn "Eesti lipuga" spordisärgid.
Ise sellist omale kindlasti ei osta!

 

Kas võimulolevad seltsimehed Riigikogus arvavad, et Eesti rahvas ei vääri sinist taevast pea kohale,
et selle (siis ka rahva tuleviku) tumedaks öötaevaks võõpasid?

 

    Aga, olenemata selliste Eesti riigilipu "uuendajate" tegelikest motiividest, usun. . . tsiteerides Kalevipoega:
   "Aga ükskord algab aega. . .", mil Eesti lipul taas lööb särama kirgas sinine taevas. Küll siis hakkab viimasel ajal tusatsema kippuv Eesti rahvas samuti jälle särama!





 

Eesti Vabariigi esimesest presidendist


Iseseisva Eesti riigi üks rajajaid,
Eesti Vabariigi riigivanem ja esimene president,
Konstantin Päts
(23. veebruar 1874 - 18. jaanuar 1956)

 

  Viimasel ajal on suureks paisunud poleemika seoses Eesti Vabariigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile monumendi püstitamisega Toompeale komandandi (endise kuberneri) aeda, eriti pärast praeguse presidendi Kersti Kaljulaidi avaldust, kes usub sõjaeelse ajaloo, nn "isamaalaste" (vapside) vaatenurga ja nõukogude aegsete "ajaloolaste" kujundatud tõlgendusi,
et tema Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ausamba avamisele ei läheks.

   Seepärast panen kirja ka oma teadmised Eesti Vabariigi esimese presidendi isikust ja 1940. aasta traagilistest sündmustest, mis pole välja imetud ühestki tänapäeva ajalootõlgendusest, vaid kunagi kuuldud otse oma vanavanemate ja vanaonu suust, kes olid nii tollase riigikogu kui ka presidendi tegemistega väga hästi kursis.

   Praeguse suure poleemika Pätsi reeturlikusest on tekitanud nn isamaalaste (vapside) tahtlikult moonutatud ja nõukogude aegsed, KGB-s fabritseeritud Eesti ajaloo tõlgendused, mille eesmärk oli võimalikult palju mustata okupatsioonieelse Eesti Vabariigi poliitikuid ja riigimehi, kujutades neid kõiki äraostetavatena ja isegi Nõukogude agentidena, võltsides sündmuste originaal dokumente, et järeltuleva põlvkonna mällu ei jääks mingitki positiivset mälestust vaba Eesti riigitegelastest.

    Häbi on inimeste pärast, kes usuvad neid tahtlikult moonutatud ajalootõlgendusi, kes absoluutselt tundmata tolleaegset tegelikku poliitilist olukorda Euroopas, nimetavad ennast ajaloo tundjateks ja jätkavad pühas usus sellistesse üllitistesse (või siis tahtlikult) ka ise Eesti Vabariigi okupatsioonieelsete riigijuhtide laimamist.

   Lihtne on tagantjärgi tarka mängida ja targutada, kuidas oleks Eesti Vabariigi juhtkond pidanud käituma, eriti neil, kes pole ise tolle aja poliitilises olukorras elanud. Aga kõige kurvem on seejuures, et osa tänapäeva nooremast põlvkonnast on hakanud seda kolkapatriootide laimu uskuma.

  Jah on tõsi, et President Konstantin Päts ei järginud alati olukordade lahendamisel demokraatlike meetodeid,
aga diktatuurist, nagu sõimasid tollest ajajärku solvunud vapsid ja võimu ihkavad sotsid, oli asi siiski kaugel, radikaalsed otsused olid eesti rahvuse püsimajäämiseks hädavajalikud.

*

  Fakt, et Eesti ei osutanud 1939. astal Nõukogude Liidule relvastatud vastupanu, vaid sõlmis pealesunnitud baaside lepingu, polnud ainuisikuliselt Pätsi otsus, vaid otsus koos tolleaegse Eesti valitsusega, arvestades keerulist rahvusvahelist olukorda, kus kogu Euroopa kaart oli juba kahe suure diktaatori, Stalini ja Hitleri poolt omavahel "mõjusfäärideks" ära jagatud.


23. august 1939. Ribbentrop, Stalin ja Molotov naeratavad rahulolevalt,
Euroopa jagamise kokkulepe on allkirjastatud. Vallutusretked võivad alata.

 

   Eesti kaitsevägi oli väga väikesearvuline, eriti lahingutehnika ühikute poolest, võrreldes kasvõi põhjanaabri Soomega, rääkimata Nõukogude Liidu tohutust sõjamasinast. Ka kolmandate riikide abile polnud Eesti Vabariigil vähimatki lootust,
kõik Euroopa riigid olid iseenda turvalisuse pärast mures. Samale järeldusele jõudis lõpuks ka suur osa tollastest Vapsidest.

   See otsus võeti vastu lootuses hoida ära asjatuid tapatalguid ning maa laastamist, mis oleks koheselt järgnenud baaside lepingust keeldumisele (Nõukogude Liit oli juba ettevalmistamas agressiooni Soome vastu ja keegi ei uskunud, et Soomegi suudab ennast kaitsta*) ning teisalt usaldades Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitavat baaside lepingut, kus oli kirjas selgesõnaline punkt, et Nõukogude Liit garanteerib selle lepinguga Eesti Vabariigi jätkuva iseolemise (suveräänsuse).

  *  Andes au Soomlaste patriotismile ja ennastohverdavale võitlusvaimule, tuleb siiski tunnistada tõsiasja, et Soome pääses täielikust okupeerimisest ainult tänu sellele, et 1. septembril 1939 oli juba alanud teine maailmsõda.
   Peale kallaletungi Soomele 30. novembril 1939, heideti Nõukogude Liit kui agressor, ÜRO eelkäiast, Rahvaste Liidust välja.
   USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Saksamaa liitlasele Nõukogude Liidule. Inglismaa ja Prantsusmaa, kes peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse olid juba sõjaseisukorras Saksamaaga, kavatsesid saata Soomele appi 57 000. mehelise ekspeditsioonikorpuse. Just see Inglismaa ja Prantsusmaa otsus hoidis ära Talvesõja ajal Soome täieliku okupeerimise, sest Stalin ei soovinud sattuda sõjaseisukorda nende suurte riikidega.

   Kindel on see, et sellel kriitilisel ajahetkel oli otsus sõjaliselt mitte vastu hakata Eesti rahva säilumise seisukohalt ainuõige. Samamoodi talitasid ka oma rahva käekäigust hoolivad Läti ja Leedu valitsused (täna ei musta seal keegi selle otsuse pärast oma ennesõjaaegseid presidente, nagu meie kõiketeadjatel "kuidas oleks pidanud" härradel kombeks), sest tol ajal usuti veel, ka rahvusvahelisel tasandil, riikidevaheliste lepingute pidavusse (millest Nõukogude Liit ja ka Saksamaa kinni ei pidanud).

   Ja kuigi Nõukogude Liit ei pidanud kinni sõlmitud lepingust, korraldades 1940. aasta juunis sõjaväe abil Eestis riigipöörde, moodustades kohalikest riigireetjatest nn "rahvavalitsuse", kellel kästi kirjutada palvekiri "vabatahtlikult" Nõukogude Liitu astumiseks, mille järel algasid kohe ka küüditamised ja hukkamised, on Eesti rahvale tekitatud kahju siiski väiksem sellest,
mis oleks järgnenud relvastatud vastuhakule.

  Pätsi oskust olukorda õigesti hinnata näitab ka 1934. aasta märtsis läbiviidud nn riigipööre, sest Vapside võimulesaamisel oleks isamaalisuse eufoorias kindlasti üritatud relvastatud vastuhakku Venemaale, arvestamata tõsiasja et enam pole 1918. aasta, kus vastaspoolel sõdisid kehva varustuse- ja distsipliiniga punaväelaste salgad, vaid tohutu sõjamasinaga punaarmee
ja tekitatud sellega eestlaste püsimajäämisele korvamatu kahju.

   Relvastatud vastuhaku puhul poleks tekkinud isegi seda nn Eesti Nõukogude Vabariiki, sest Stalini vastava plaani kohaselt (see oli Eesti luurel teada) pidid Eestist, Lätist ja Leedust taas saama kapitalismi küüsist vabastatud Venemaa kubermangud, nagu oli tsaaririigi ajal ja kinnistamaks Venemaa piiri pikki Läänemerd alatiseks, oleks "mässulised" rahvad ümberasustatud sisemaale, nagu hiljem juhtuski Krimmi tatarlastega.

Ühe rahvakillu uhke märtrisurm on asjatu, kui tulevikus pole enam rahvast, kes selle ohvri eest tänulik oleks!

    Eesti Vabariigi sõjaeelsete riigijuhtide otsus näitab, vastupidiselt tänaste nn isamaaliste "kõiketeadjate" ja uussotsialistide laimukampaaniatele, just kainet talupojatarkust, oskust keerulisi olukordi mõistusega hinnata ja lahendada. Tänu sellistele juhtidele ongi eesti rahvus säilunud läbi sajandite.

 Luuletaja ja lastekirjanik Olivia Saar: "Mäletan, et enne suurt krahhi oli elu Eestimaal väga ilus ja inimesed hästi optimistlikud, tegutseti eesmärgikindlalt. Tehti kohusetundlikult tööd ja tunti sellest rõõmu.
  Mäletan väga hästi Pätsi-aegset kodukaunistamise kampaaniat. Tänu sellele muutus kogu meie armas isamaa veel kaunimaks, kodud said eeskujulikult korda ning kohalik spordi- ja seltsielu pulbitses täie auruga.
  Ka maaelu oli äge! Meie talu maadele, mille isa tasuta vallale kinkis, ehitati rahvamaja ja terve küla aitas kaasa ühistegevuse arendamisele.
  Rääkigu tänased Pätsi kriitikud, mida tahavad, aga minule ja enamikule toonastele maainimestele oli Päts meie oma vägev president ning temast peeti väga lugu."

   Et ajalugu ei saaks korduda, on tänapäeval Eesti riigil oma suveräänsuse tagamiseks eluliselt tähtis omada tugevaid liitlasi ehk turvalisuse huvides kuuluda nii Euroopa Liitu kui NATO-sse. Ainult koos liitlastega on ka Eesti väikene kaitsevägi suur ja võimeline andma väärilise vastulöögi igale sissetungi kavatsevale agressorile.


*

 

   Eesti riiigi esimene president väärib kindlasti monumenti, et teda mäletaksid kõik kellele on tähtis Eesti rahvuse säilimine.
   Aga praegune, Estonia teatri "tagahoovi" kavandatud Konstantin Pätsi "monument" on nii oma teostuselt kui ka asukohalt iseseisva Eesti riigi esimese presidendi ja sellega kogu Eesti rahva mõnitamine.
   Eesti esindusteatri tagune park oleks küll väga väärikas koht Estonia teatri kuulsaks mänginud tuntud näitlejate püstidele, kes väärivad samuti mäletamist, aga mitte iseseisva Eesti riigi esimese presidendi monumendile.

 

Iseseisva Eesti riigi üks rajajatest, Eesti Vabariigi Riigivanem ja esimene Eesti Vabariigi President,
Konstantin Päts väärib monumenti just Tallinnas ja kõige auväärsemal kohal,
Toompeal komandandi aias või siis Kadriorus presidendi lossi ees platsil.

Häbi, et meie saamatu, laimukampaaniate mõju all olev Riigikogu
pole siiani suutnud seda teha!



Eesti Vabariigi presidendid läbi aegade

 

 Konstantin Päts     Lennart Meri     Arnold Rüütel     Toomas H. Ilves   Kersti Kaljulaid  

 

Presidendid tulevad ja lähevad, mõni saab rahva seas rohkem populaarseks, mõni vähem,
aga iseseisva Eesti riigi üks rajajaid ja Eesti Vabariigi esimene president
Konstantin Päts jääb sellena Eesti rahva mällu alatiseks!



11.10.2021 andis ametivande Eesti Vabariigi kuues president
Alar Karis

 

Alar Karis

Alar Karis on molekulaargeneetik ja arengubioloog, endine Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli rektor.
Aastatel 2013-2018 oli Alar Karis riigikontrolör. Aprillist 2018 töötas ta Eesti Rahva Muuseumi direktorina.
Abielus. Abikaasa Sirje Karis on on alates 2018. aastast Tartu Linnamuuseumi direktor.
Neil on kaks täiskasvanud poega, täiskasvanud tütar ja viis lapselast.

 




 

Kuhu me liigume?

 

Kas inimese psüühilisi kõrvalekaldeid (haigusi) saab lugeda normaalsuseks?
Kui "vähemuste õiguste kaitsjate" meelest on samasooliste kooselu normaalne inimõigus,
siis miks pole nende meelest sama normaalne inimõigus polügaamia ja zoofiilia,
mille harrastajad on samasugused psüühiliste kõrvalekalletega vähemused?

 

     

                     Kas abielu, perekond ja jätkusuutlikus . . .                 . . . või samasooliste kooselu võidukäik ja väljasuremine?

 

   Aktsepteerides ka samasooliste paaride õigust kooselu (mitte abielu) registreerimiseks, ei saa sellist kooselu vormi siiski mingil moel pidada laste kasvatamiseks sobivaks peremudeliks. Seepärast tunnustan ka ise nende riikide kainelt mõtlevaid valitsusi, kelle seadused ei luba samasoolistel paaridel võõraid lapsi adopteerida, et takistada lastega kauplemise tekkimist, laste seksuaalset ärakasutamist, aga samuti nende laste nakatamist samasuguse psüühilise väärarenguga.

  Samasoolised paarid peaksid ka oma laste soetamisel arvestama tõsiasjaga, et tekitavad oma lastele tahtmatult väärarengu
ja sellega võibolla eluaegse psüühilise trauma.
   Kujutage ette, kui juba algklassides hakkavad kaasõpilased uurima: „Miks sul on kaks ema, aga pole isa?“ või siis „Miks sul
on kaks isa aga pole ema?“ Lapsed on lapsed ja hakkavad seda kindlasti küsima, aga ka neid sellepärast narrima, tekitades nendele lastele püsivad traumad. Vanemad üritavad muidugi lapsele selgeks teha, et ka samast soost vanemad on vanemad, aga last selline jutt ilmselt ei rahusta ja hinge jääb närima küsimus, miks tema lapsepõlv on teistest lastest erinev.

   Isegi klassikalistes peredes, kus lapsi kasvatab ainult üks vanematest ei tunne selle pere lapsed ennast täisväärtuslikena ja kadestavad neid lapsi kellel on nii isa kui ema (sest psüühiliselt terve lapse kasvatamiseks on mõlemad vanemad vajalikud).

  Selliseid, üksikvanemaga peredes (harilikult vallasemaga) kasvavaid traumeeritud lapsi on juba niigi lubamatult palju meie lodevaks muutunud ja järjest enam väärastuva „euroopaliku“ moraaliga ühiskonnas.

  Aga selle asemel, et propageerida perekonna loomise tähtsust nii laste muretsemisel kui ka kasvatamisel, tahetakse hoopis "vähemuste õiguste kaitse" sildi all kogu klassikalise perekonna vajalikus seada kahtluse alla ja ära labastada kahe eri soost inimese vahelise abielu pühalikkus, samastades selle ametlikult omasooiharate loomuvastase kokkuelamisega.
   Pole ka ime, sest suur osa otsustajatest riigikogus on ise omasooiharad või siis abielude lõhkujad ja elukaaslaste vahetajad,
kes oskamata (või tahtmata) perekonda hoida, üritavad muuta ka elukaaslase vahetamise normaalseks kooselu nähtuseks.

   Mida sellised "otsustajad" üldse teavad perekonnast ja lastega kooskasvamise rõõmudest?  Sellised inimesed pole kindlasti pädevad rahvale moraali õpetama ja perekonda puudutavaid riigi seadusi sätestama.

  Käputäie psüühiliste kõrvalekalletega inimeste rahulolu nimel tahavad "vähemuste õiguste kaitsjad" rahumeeli ära kaotada iga sündinud lapse põhiõiguse, omada kasvamisel nii isa kui ema (kelle hulka kuuluvad samuti eri soost kasuvanemad).

 

Parim investeering meie riigi tulevikku oleks, nii füüsiliselt kui vaimselt terved lapsed!

Iga laps vajab vaimselt terveks inimeseks kasvamiseks nii isa kui ema!

 

  Igal rahvusel on erinevad, aastatuhandetega väljakujunenud traditsioonid, sealhulgas ka abielu- ja perekonna traditsioonid.
Euroopa Liit aktsepteerib ja kaitseb euroopasse sissetoodud, kohalikele rahvastele võõraid, islami maade traditsioone, aga samas ei taha aktsepteerida euroopa enda eri rahvuste aastatuhandetega väljakujunenud traditsioone, mida nüüd tahetakse eurodirektiividega ära kaotada ja muuta Euroopa inimesed ühesugusteks soovabadeks olenditeks.
   Samasooliste paaride õigust kooselule tuleb aktsepteerida, aga mitte selle väärarengu lauspropageerimist sotsiaalmeedias
ja tänavaparaadidel nn "võrdõiguslaste" poolt, kes üritavad geilesbi "kultuuri" muuta trendikaks ka normaalsete noorte seas, eirates sellega kõiki moraalinorme.

   Euroopa Liit on siiski suveräänsete rahvusriikide liit ja iga rahvusriigi kultuuritraditsioone puudutav seadusandlus peab kuuluma ainult selle rahvusriigi kompetentsi (ka Ameerika Ühendriikide erinevatel osariikidel on osad seadused erinevad, aga see ei sega olemast ühtne ja tugev riik).

  Olles ise Eesti vabariigi kuulumise poolt ühtsesse Euroopa Liitu, ei tähenda see siiski väärakate direktiivide heakskiitmist.
Ei saa mingite eurodirektiividega panna igat Euroopa rahvust omaks võtma seda haiglast ja jätkusuutmatut geilesbi kultuuri.

 

*

   Viimase aja pidev mehe ja naise vahelise klassikalise abielu halvustamine, lasteta elu nautimine ja geikultuuri promomine
viib peagi selleni, et euroopa maade kohalik rahvastik väheneb katastroofiliselt. Kuna euroopa suurfirmade ainus eesmärk
on tootmise suurendamine järjest väiksemate kuludega, lubavad firmade surve all olevad euroopa valitsused järjest rohkem sisse vedada odavat tööjõudu kolmandatest maadest, mis on sisuliselt kaasaegne orjapidamine (nagu kunagine aafriklaste vedamine ameerikasse). Samas toob see sissetoodud odav tööjõud kaasa hoopis teistsuguse, kohalikele rahvastele võõra kultuuri ja usu, mida "võrdõiguslased" üritavad juba peaaegu et kohustuslikus korras peale suruda ka kohalikele elanikele.
  Negatiivse iive jätkudes lämmatab see pealesurutud võõras kultuur lõpuks vähemusse jäänud euroopa rahvaste kultuurid.

Kuhu me niimoodi välja jõuame?
Ilmselt Euroopa rahvuste väljasuremiseni.

 


Püha liit või iganenud traditsioon?

 

 

  Vaatasin hiljuti Eeva Esse saadet abielust. Pani imestama, kui elukauged inimesed olid sinna kutsutud. Inimesed, kes pole ilmselt kunagi õnnelikku kooselu kogenud. Mingid haledad lalinad armastuse jahtumisest juba paari aasta jooksul näitasid ainult eriti eluvõõrast ja enesekeskset egoismi.
  Mul on südamest kahju sellest meestevihkajast vanatüdrukust, kes arvas, et karjääri nimel tuleb loobuda segavatest lastest.
   Mis kasu on sellest karjäärist kui sa vanaduses konutad kibestunult üksinda oma karjääri jooksul ehitatud uhkes elamises. Pole abikaasat, kelle õlale saaks õhtuti diivanil istudes mõnusalt pead toetada. Pole lapsi, kes käiks oma külastustega rõõmu toomas ja vajadusel ka abistamas. Pole ka lapselapsi, kes tuleks hea meelega vanaemaga lobisema.
   Ja õige mees jääb ka peale abiellumist meheks, ega muutu töölt koju tulles ainult diivanil teleri ees lösutavaks, õlut imevaks ja kaalu koguvaks tümikaks. Sellise mehe vastu jahtub tõesti iga naise armastus kiiresti ja kodune elu muutubki tühjaks.
   Samuti ei pea usk olema see mis „sunnib“ lahutamata koos elama ühe mehega, soov pikalt koos elada peab sündima ainult armastusest ja austusest nii teineteise kui ka laste vastu.
   Abielu saate kirsiks tordil oli loomulikult "oma ala spetsialist", abielude sarilahutaja. Suurepärane näide sellest, et uus pole alati parem. Aga, kas see sarilahutaja adub ka tõsiasja, et süü kokkusobimatustes võis peituda hoopis temas eneses.

   Mis on mehe ja naise vahelise abielu eesmärk? Ilmselt ikka perekonna loomine, kuhu loomulikult kuuluvad ka tulevased lapsed, kelle sündi nähti saates ainult elu ja karjääri takistava tegurina. Sellise ellusuhtumisega pole tõesti mõtet abielluda.

 

Kui paljust toredast ja nauditavast selles saates osalenud on ilma jäänud.

 

   Just sündinud lapsed, need pisikesed põnnid toovad rõõmu edasisse koosellu. Näha lapsi kasvamas, kasvades ise koos nendega, tundes rõõmu igast nende edusammust. Käia oma lastega koos reisimas, rändamas mööda metsa- ja matkaradu, üritustel, laatadel, vabaõhu etendustel jne.
   Vastupidiselt saates arvamistele lapsed ei jahuta, vaid just lähendavad vanemate omavahelisi suhteid. Ja hiljem, juba koos oma lastelastega aega veetes muutud ka ise jälle nooruslikuks. Intensiivne liikumine annab lisaks heale tujule ka hea tervise
ja mis abielu juures tähtis, hoiab korras füüsilise armastuse võime abikaasade vahel vanemaski eas.
   Et see jutt ei tunduks tühja lobana ilusast ja kaua kestvast abielust, võib vaadata samast kodulehest alajaotusest "Mina ise"
väikest ülevaadet fotodes minu enda õnnelikust ja lõbusast pereelust. Selliseid perekondi on kindlasti kordades rohkem kui pidevalt nääklevaid, enesekeskseid abielude lahutajaid ja seetõttu abielu oma aja ära elanud traditsiooniks kuulutajaid.
   Abielu pole kellelegi ainult mee lakkumine, aga selle nauditavaks muuta saab igaüks ise, kui on natukenegi tahtejõudu.




Tagasi algusesse.